05.07.2022
Looduse looming tähendab kasvavaid taimi ja liigirikkust, mitte juuretasemeni pügatud muru. Pilt on illustratiivne.
Just nii ütles kunagi minu kunstiõppejõud. Tänane enesekeskne inimene seda muidugi ei usu, unustades, et on ISE looduse loodud. Ja 21. sajandi INIMEST väärtustavad just kõlblus ning vaimsus, muud „kaunistused“ mitte, kuigi nad on „moes“.
Aastakümnete eest jõudis Eestisse murude niitmine, mida meie kultuur varem ei tundnud. Talu ümbrust-aeda ja teeääri niideti vikatiga vaid vajaduse korral paar korda suve jooksul. Et meile meeldib mõtlematult kõike välismaist jäljendada, siis tuligi uus komme kiiresti me ellu. Käsiniidukite ajal oli asi kontrolli all, aga kui kasutusele võeti mootorniidukid ja lausa niidutraktorid – algas möll.
Nagu mujal, niidetakse meiegi alevikus ulatuslikke pindasid – kevadest hilise sügiseni (mullu novembri alguseni!). Nii elamegi „vaikset maaelu“ mootorite müras (pühapäevitigi). Ka tänavu nelipühade kahel päeval – eestlaste suvisted – undasid traktorid ümber majade.
Samas, „muru ilu“ jääb oma igava rohelusega looduse taimede-lillerikkusele alla. Pealegi on lähiümbrusest meil nii kadumas aastatuhandetega siin kohanenud paljud putukaliigid, kes loodust seni kaitsnud just võõrliikide eest ja olnud toiduks lindudele; liblikatest, siilidest, mesilaste-kumalaste suminast ja konnadest ärme enam räägigi – asemel on „surnud ilu“. Nagu on barokiajastu puude-põõsaste piiramine-lõikamine meie elule võõras.
Nähes mõni aasta tagasi, kuis me kortermaja kodu akende all lendasid mootoriga niitja alt murus elanud konna tükid, ütlesin, et edaspidi niidan siin taas ise vanal kombel – vikatiga. Äärmisel vajadusele löön vikatiga ära rohtude-kõrte ladvad ja ongi kõik. Hiljuti niites avastasin pesast välja lennanud piiritaja pojad, kes vaikselt sügavale rohtu pugesid. Vikatist jäid nad puutumata, aga traktoriga?
Arukad inimesed pole murude ja ka niitmise vastu, kuid praeguses ULATUSES on see arutu ja kahjulik. Ühel reisil Saksamaale märkasime, et teede ääri niideti vaid meetri laiuselt. Meil kohati kuni 10 meetrit mõlemal pool teed – milleks? Kas meil on tööjõudu üleliia või kütus üliodav?
Jättes mõtlemise kõrvale, oleme muutunud ise ka silmakirjalikeks – saja aasta jooksul korra metsa maha võtmist ründame plakatite-loosungitega, aga iga viie (!) päeva järel miljonite pisielude hävitamist müra saatel kiidame heaks. Iga töö vajab ju mõtlevat inimest, aga pühapäeviti (nagu vanasti eesti külas), paluks küll VAIKUST!
Peep Leppik, üks vananev koolmeister
