21.02.2020
Õpetaja ja teadlane Peep Leppik.
Teadlasest külakoolmeister Peep Leppik kirjutab sellest, kuidas kauaaegse väära haridus- ja maaelupoliitika tõttu kaovad väikekoolid.
„Praegune kära Võrumaa Krabi kooli ümber mõjub mõtlevale inimesele siiski silmakirjalikult, sest me ei suuda (ei taha) põhjusi ja tagajärgi kuidagi omavahel siduda. Ja kui mõned päevad tagasi (veebruaris) Eesti Rahvusringhääling levitas teadet, et pärast haldusreformi tekkinud Lääneranna vallas jääb seitsmest (!) koolist nn radikaalse reformi järgi alles vaid üks – Lihulas, siis mõtlemisainet peaks jätkuma. Aga taolisi näiteid on mujaltki, kasvõi Tõrva vallast.
Paljud tänased probleemid (maaelus küll!) tuleb ikkagi nuhelda nende kaela, kes üle 25 aasta tagasi langetasid otsuseid (visioone!) meie kalli Eesti arenguks. Nende asjatundmatuse pärast nuheldakse tänaseid poliitikuid. Viibides 1990-ndate algul ühel noorte majandusteoreetikute nõupidamisel, kuulsin, et tootmine talus allub samasugustele reeglitele nagu tööstus linnas.
Maainimesena sain aru, et need noored ei tunne üldse talumajanduse omapära, aga… nad viisid ju oma tahtmise läbi. Tuletagem meelde ka toonaseid üleskutseid – nüüd on vabadus – käige välismaal ja tulge siis Eestit üles ehitama ning meie tõmbekeskusedki sobivad. Nii mindi tasapisi teiste pimesi jäljendamise ja oma mõtlemise eiramise teed.
Tagasi(üle)minek ühismajanditelt talupidamisele oli ju inimeste tasandilt läbi mõtlemata – 40 aastat kolhoosielu oli tekitanud maal siiski suuri muutusi kasvõi majandite uute keskasulate näol. Kes aga optimistlikult tahtsid oma esivanemate talus töötada, said peagi tunda talupidamist ahistavaid eeskirju-nõudmisi ja on enamuses käega löönud – elu maal hakkas kaduma, saati siis lapsed-koolid… Lisame siia me viimase aja induktiivse mõtlemise – üldistused üksikjuhtumitest.
1997. aastal valminud Krabi uue koolimaja sünniidee ulatub ilmselt nõukogude aja lõppu, kuid 6 aastat tagasi seal enam lapsi ei jätkunud ja kool taheti sulgeda. Nüüd haarati kinni erakooli ideest, mille tähendust suurem osa inimesi ei tunne siiani. See on mõiste anglosaksi (Ameerika! Ameerika!) maailmast, kus kool töötab puhtalt erakapitali (koolipidaja ja lapsevanemad) toel. Meil on sellest saanud nö ristsugutis.
Et maale õpilasi saada, tehti panus erivajadustega lastele. Nende hulgas on ka rohkesti koduse „vabakasvatusega“ kaake, kelle ümberkasvatamine normlaste hulgas pole võimalik – nii lahkuvad viimased õpetajad ja… suleme taas kooli!
NB! – kaks kuud tagasi enne jõule tegi üle saja Soome parlamendi liikme ettepaneku – lõpetada Soomes erivajadustega ja normlaste koos õpetamine (nn kaasav haridus), sest see viib taseme alla mõlemal poolel. Arukas ettepanek ja loodame väga, et meie riigikoguski leidub üle poole nii mõtlevaid saadikuid.
Viimase hoo maakoolide sulgemisele andis siiski haldusreform, millega kadusid me omavalitsused. Tekkinud pisivürstiriikides keerleb elu enam oma „pealinna“ ümber, sinna läheb ka põhirahastus. Keskväljakul korraldatakse maksumaksja raha eest pidustusi, kuid valla sotsiaaltöötaja küsib ääremaal puudega inimeselt 65 senti kirjamargi raha mingi paberi ärasaatmiseks!
Valla suuruse määras 19. sajandil see, et vallavanem suudaks haarata (tunda) valla inimesi, mis nüüd on kadunud, saati siis need ääremaa koolid. Ärme ahvime muud maailma! Selle taga on ka meie mõtlemise kängumine.
Põhjalikumalt oleme siiski neil üsna keerulistel küsimustel peatunud teaduspõhises raamatukeses „Carpe diem!“ On aeg just/ka järeltulijate mõtlemisele tähelepanu pöörata – elame ju 21. sajandil.“