Teadlasest koolmeister Peep Leppik vaatleb rumalalt aetavat poliitikat nii laste kasvatamise kui ka riikliku lennufirma vaevade kaudu.
“Meile meeldib vadistada igat liiki tagajärgede ümber, sest need on siinsamas, paljudele lausa nähtavad-tuntavad, ka vahetult puudutavad. Sestap – püüamegi neid muuta või nende mõju kasvõi nö mahendada. Ema (harvem isa) muretseb – minu laps on hüperaktiivne, ta ei kuula kellegi sõna, koolis on tal igav ja ta ei ole seal õnnelik (!), ta ei tunne millegi vastu huvi (aga muidu on väga andekas?) – mida ma pean tegema? Meie kandis pole ju „õnnelike laste kooli“, lapse-psühhiaatrit, keegi ei tegele käitumisteraapiaga ja tugiisikuid napib? Või, mida teha Eesti lennundusega (juba jälle kahjumis!)? Strateegiate ja firmajuhtide vahetamisest abi pole…
Austatud poliitikud, kõrged ametnikud ja muud askeldajad, alati tuleb alustada PÕHJUSTEST; tegelemine tagajärgedega võib vahel anda vaid pisut ajutist leevendust! Põhjustega tegelemine on tõhusam, samas keerulisem – nõuab ju asjatundlikkust, süvenemist ja eelkõige mõtlemisvõimet. Aga süvapõhjused on inimeste arukuse (IQ) languses viimastel aastakümnetel mitmes Euroopa riigis, ka meil. Need uurimistulemused avaldati läinud suvel meedias (vastukajata!).
Juba baierlane Jean Paul on väitnud, et targad peavad lugu tavalistest ja rumalad ebatavalistest asjadest. Et Eestis laste-alaealistega tegelemine on rappa läinud, tuleb süüdistada ametnikke, ajakirjandust ja isegi ülikoolide professoreid, kes tagasi turumajandusse jõudes, ei teadnud, et mingit nn nõukogulikku õpetus-kasvatussüsteemi polnud!
Oli 19. sajandi Saksast pärit Johann Herbarti õpetus-süsteem 20. sajandi reformpedagoogika mõjudega ja nõukoguliku ideoloogia kunstlike lisanditega. Otsustanud, et koolis-kasvatuses (miks kodudes?) tuleb kõik muuta, arvati „innovaatilise“ olevat Lääneski katsetatud nn vabakasvatuse süsteem, mille ameerika avaliku kooli variant „meeldis“ juba nime poolest. Et kõrvale heideti 20. sajandi alusuuringud arengust ja info vastuvõtust (õppimine), läheb kasvatusteadlastegi arvele, kes allusid „moodsa“ turumajanduse survele.
Aga surve oli võimas, alates isegi ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsioonist, kus vastuolud lapse loomuliku arengu (arengupsühholoogia) seaduspärasustega. Ja internetimaailmas levib igasugune info (eriti rumalused) välgukiirusel. Inim-konna tohutu ajalooline kogemuski (pedagoogika) heideti kõrvale, saati teadusel põhinevast õpetamisteooriast (didaktikast). Kõik pidi lihtsalt olema teist moodi kui nn nõuka ajal… Paraku eksisime! Paljud laste-alaealistega tegelevad inimesed (alates vanematest) isegi ei tea, et lapse vaimne vundament luuakse kodus, enne kooli. Siis arendamata jäänu pole hiljem järele aidatav (J.Piaget). Nagu oleks vanematel vaid laste sigitamise lõbu, edasi tegelegu ühiskond…
Minnes põhjuste juurde, on „lihtne“ ka Eesti lennunduses toimuv. Kuuldavast loodi Estonian Air asjatundlikult ja heal tasemel. Oli vaid üks häda – KASUMIT ei tulnud! Otsiti-vahetati kõrgepalgalisi välismaiseid juhte ja… siis ütles meie majandusminister – kuulutame välja pankroti (üks turumajanduse võlusõnu) – tulevad uued vedajad.
Aga mõtlevaid inimesi tegi juba toona ettevaatlikuks Leedu kogemus. Seal oli äsja nii toimitud. Jaa, tulid välismaised firmad, aga kuna ka sealne turg ei andnud kasumit, siis nad lahkusid. Et 2013. aastal algas Leedu eesistumine Euroopa Liidus, siis oldi püstihädas. Aitas välja Estonian Air! Et leedulaste rahvuslik uhkus on kraad kõvem, siis tuli selleks isegi meie lennuk leedu rahvusvärvidesse värvida.
Et kasumit polnud, siis nõustuski me toonane peaminister riigifirmat rahaliselt toetama. Aga seda tehti ülbelt – isegi Euroopa Komisjoniga kooskõlastamata (Air Balticus ollakse ses osas seaduskuulekad). Kõik tuli avalikuks ja EK nõudis riigiabi tagastamist, mis tähendas pankrotti. Õnneks päästeti osa vaimset potentsiaali (kõrgetasemeline rahvuslik tehniline kaader) ja kallis tehnika ise, aga mõtlemine oli endine – Nordica andku kasumit!
Kõik oli/on tegelikult lihtsam – meie ja lähiümbruse TURG on lihtsalt hõre (ja suhteliselt vaene), et keerulise-kalli tehnoloogiaga lennundusele veel kasumit tuua. Kui tahame omatahtsi lennata, peamegi peale maksma. Või mis rääkida keerukast lennundusest, ka meie reisirongid ja maaliinide bussid ei saanud sõita (poleks jätkunud reisijaid), kui peale poleks makstud (19. sajandi turureeglid ei aita). Aga 21. sajandi elu on vaja elada Eestiski! Jättes jutud kasumist kõrvale, on niigi mõtlemistööd – kuis transporti meil üldse säästlikumalt korraldada?
Miks me ei taha olla väärikas väikeriik ja väikerahvas? Teeme Eesti suureks, eestlased on üleilmne rahvas jne. Taolisi loosungeid taotakse pähe ja – kasutades Lennart Meri väljendit – „mõned isegi usuvad seda“. Suurustamine on inetu. Võrdlusmaterjaligi otsime suurriikidest, mitte väikeriikidelt lähedal. Paljudel on nii raske mõista, et Rail Balticust saab meie rahvale majanduslik suurõnnetus, aga Tallinn-Helsingi tunnelist rääkijaid võiks lausa meditsiiniliselt kontrollida.
Rahva elujõu aluse on haridus ja kultuur. Üle 20 aasta suvalisi eksperimente koolis on juba „vilja kandnud“, mida oleks vaja teaduslikult kaaluda. Aga 55 aastat õpilaste ette astuja ei vajata enam „uuringuid“. Ütlen otse, vastutustundega – nii tuimi ja mõtlemisvõimetuid seltskondi näen täiendõppes esmakordselt! Toona ennustasime seda muidugi ette, kuid siis kilgati – vanamees ei tea moodsatest (!) õppemeetoditest midagi. Kõik on ju muutunud (ah, kui kaunilt see kõlas!).
Aga vanamees lähtus TEADUSEST – pole moodsaid ega vananenud meetodeid, vaid teaduspõhised ja pseudoteaduslikud! Võrdsustades lapse eriti enne 11-ndat eluaastat (rusikareegel!) täiskasvanuga, oleme ühtlasi andnud surmahoobi tema arendamisele-kasvatamisele – arengupsühholoogia!
Nüüd on selge seegi, et ühtmoodi rumalat juttu arendamisest-õpetamisest võivad ajada Stanfordi ja TÜ professorid, ametnikest rääkimata. Et haridusministeerium ei andnud hiljuti luba (üks õige otsus) paari „õnneliku ja demokraatliku“ kooli avamiseks (kus õpetajal sõnaõigust polegi), siis kuulsin ühe meie „teadlase“ ja poliitiku rahulolematut nurinat „demokraatlike valikuvõimaluste“ kärpimisest… Mõistus tule koju!
Kuhu meil veel siis langeda on? Ja kes vastutab lõpuks nende, just „vaimselt invaliidistatud“ laste, kes elus toime ei tule, tuleviku eest? Tuletame meelde – eile, täna, kui ka tulevikus (igavesti!) on lapse õppimise aluseks ju raskuste ja vastuolude ületamine (ka töö!), millest nö kõrvale hiilimine (olgu kodus või koolis) viib vaid hukule (väikerahva eriti). Tagajärg, mille põhjused ise on nii lihtsad, aga neidki on vaja meil ju kõigepealt MÕISTA ja teadvustada…”