19.02.2023
Kaotades ka eksamid, olemegi „kõige targem rahvas“, keda valitseb RAHA (uhked klaaspaleed-koolimajad ei tõsta ju vaimsust) – mõtlemist pole.
Just nüüd, kui on hakatud sulgema maaraamatukogusid, peaksime palju rohkem lugema, sest lugemine (seoses abstraktse teksti mõtestamisega) arendab ühtlasi inimese mõtlemist kõige enam. Nutikates arvutites oleva materjali TAJUMINE on aga mõtlemise surm (eriti lastel) – kognitiivse psühholoogia algtõde. Ja kui juurde lisada veel loetava sisu, siis saamegi tasapisi INIMESEKS! Ega siingi MÕTLEMISEST mööda saa – mõtlemise taseme määrab meie mälus olev info.
Olen lõpetamas Londoni ülikooli kolledži professori Zuboki 600-leheküljelist raamatut “Kollaps” (2022), mis 2021 Yale`i ülikoolis ilmunud. Algselt köitis materjali tohutu hulk, mille põhjal raamat koostatud ja just seepärast väärib ta tõesti lugemist. Raamatu sisuks on N. Liidu lagunemine, kuid üsna pea saab mõtlevale inimesele selgeks, et raamat on kirjutatud Mihhail Gorbatšovi (1931-2022) ja tema tegevuse halvustamiseks – miks ta ikka laskis N. Liidu laiali!
Samas ilmneb Gorbatšovi enda demokraatlik olemus – muudatuste rahumeelne lahendamine. Ehkki hiigelriigis ei suutnud ta kõike ise enam kontrollida (Tbilisi sündmustest alates)… Seda küll! Aga keerulised muutused said teoks ikka vaid tänu temale. Ta kõndis noateral – väemarssalite ja KGB silme all, kes jõuga hoidsid koos suurriiki. Stolõpin, kelle nimetas peaministriks ju Nikolai II, öelnud 1907 Riigiduumale – meie eesmärk on Suur-Venemaa. Leningi väitis, et N. Liidu suurim oht on suurvene šovinism. Vastuolu Ukrainaga algaski 1991.
Just seetõttu ongi vajalik, et lugeja ise kaasa mõtleks. Näiteks majandusest rääkides ei tee autor(id) ühtki vihjet Hruštšovi arukale plaanile rahvamajandus-nõukogudest, mis viidi sisse 1959 (mida oma vanuse tõttu ka mäletan) ja mille tulemusena olid 1960ndate algul Tallinna toidupoed üsna hästi varustatud (alustasin siis õpinguid instituudis). Ja kogu Baltikumi majandus läks liikuma, tänu N. Liidu-sisesele turumajandusele (liiduvabariikide, oblastite ja kraide vahel). Miks see mujal läbi kukkust (ja hiljem ka Hruštšovi süüdistati)? 1930-1940ndatel oli Stalin mujal ettevõtlikud inimesed hävinud ja/või laagritesse saatnud! Alles jäänud ametnikud ootasid aga käsku Moskvast, mida turg ju ei vaja. Zubokil sellest mälestust polnud (sündis 1958). Elukogemuski on väärtus!
Meil hinnatud Jeltsin jäi Gorbatšovile demokraatias siiski alla. Eriti ilmneb see Alla Dudajeva raamatus 1990ndate aastate Tštseenia sõdadest ja Džohhari elust. Aga Eestis on mälestusmärk temale, mitte Gorbatšovile … Taas mõtlemiskoht!
Ehk võtame nn rohepöörde. Paljud poliitikud ja „noored rohelised“ arvavad, et lõpetades põlevkivi kaevamise ja puude mahavõtmise metsadest, oleme kogu maailma päästnud… Jah, võime selle rumalusega hakkama saada, oma rahvagi hävitada, kuid maailmas ei muuda see midagi, meie kadumist ei märgatagi. On vaja teada, et kogu maailma CO2-st annab tööstuslik Euroopa Liit vaid 10%. Ja 90% tuleb mujalt maailmast, mis otsustab… Soovitagem seepärast noortel rohepöörajatel minna meelt avaldama hoopis Indiasse, Hiinasse, USA-sse, Venemaale, Brasiiliasse jne.
Säästlik eluviis on õige ja vajalik, kuid olgu samas mõtestatud! Nii on lugu ka Nursipaluga – võime kogu Kagu-Eesti teha sõjaväe mõnekümnele tankile-liikursuurtükile harjutusväljakuks ja tõsta kaitsekulutusi, kuid see ei muudaks meie väiksuse juures kõrgtehnoloogilises maailmas midagi. Nii on hakatud pidama nagu sõda oma rahva vastu, mis kohati käib isegi aastaid.
Eelkõige puudutab see meie haridussüsteemi, eriti TAVAKOOLI, kus süveneb me harimatus-mõtlemisvõimetus (tegelikult algab lapse mõtlemise arendamine juba kodudes – pärast lapse sündi). Valimiseelsetes aruteludes-meedias on kooli probleeme puudutatud, kuid äärmiselt pinnapealselt, nö moodsas ilukõnes.
Kooli allakäigu peapõhjus on lapse kuulutamine täiskasvanuga võrdseks ja tuhandete aastate vanuse PEDAGOOGIKA kõrvale heitmine täiskasvanu-lapse suhetest. See käivitas automaatselt õpetajate probleemi, millest oleme pikalt kirjutanud. Õppekasvatustöö lapse arendamisega (olemuselt küll looduspärane) on keeruline eluvaldkond. Tiitlitegagi inimesed hindavad suurustades me kooli PISA-testide järgi, mis muudab asjatundja küll tigedaks. Miks ei viitsita probleemi süveneda? Inimese arukust tuleb (ja saab) mõõta ikkagi TEADUSLIKE meetoditega…
Juba 5 aastat tagasi avaldas meie ajakirjandus andmed arukuse (IQ) langusest Euroopas. TÜ psühholoogia instituudis selgus 2013, et aastate 2001 ja 2012 võrdluses langes gümnaasiumite lõpetajate arukus (IQ) üle 8 (!) standardpunkti (tuntav testimatagi). Kuna uuritud valim (N=1328) oli esinduslik, on tulemus usaldusväärne. Tütarlastel oli arukuse langus suurem kui poistel!
Olles Helmes ja meie naaberkoolis ca 40 aasta eest määranud sadade õpilaste IQ, väidan – me tänaste gümnaasiumilõpetajate arukus on kohe-kohe kutsekeskkooli lõpetajate toonasel tasemel! Siis oli erinevus loomulik (vt veebiloeng „Psühholoogia ja õpetamine“ 2. osa). Juba praegu ei tule enamus gümnaasiumite lõpetajaid toime inseneriks ja arstiks õppimisega – mõtlemisraskused stressi ja väljalangevusega (ei taluta vaimset pinget). TTÜs pole mitme eriala doktoriõppes enam ühtki eestlast-!? Kaotades ka eksamid, olemegi „kõige targem rahvas“, keda valitseb RAHA (uhked klaaspaleed-koolimajad ei tõsta ju vaimsust) – mõtlemist pole.
Kui oma, teaduspõhist mõtlemist ja kõlblust pole, algabki laamendamine rahaga. Isegi selle hea kõrval, mis seotud ukraina põgenike abistamisega, rääkimata juba isehakanud „koolitajatest-nõustajatest“ ja nn eurorahade kasutajatestki, on alati askeldajate hulgas varjul aupaiste ja võltsnaeratusega oma taskute täitjad. Ausad inimesed taolist Eestit ei tahtnud ega taha. Ütleme nii ka saadikukandidaatidele!
Peep Leppik, üks vana teadlasest koolmeister