Peep Leppik maaelust: peale raha on vaja veel midagi – hoolimist

Arvamus,
©UU
Kodu rajamine maale on paljude eestlaste unistus. Pilt on illustratiivne.

Teadlane ja koolmeister maalt Peep Leppik kirjutab kojukande kitsenemise taustal sellest, kuidas maaelul on kõri kinni nööritud.

“Kuulates tänase Eesti Posti (või mis nime ta kannab?) kaeblusi RAHA puuduse üle, tuleb peale soov heita pilk minevikku ja võrrelda – mõelda probleemi üle. Seda muidugi kliendi (eriti põlatud Lõuna-Eesti maainimese) vaatevinklist.

45 aastat tagasi jõudis post meie alevikku kella 11-ks. Tihti oli selleks ajaks post sidejaoskonnas postkastidesse jagatud ja 7-minutilise jalutuskäigu järel inimesel ka käes.

Pärast taasiseseisvumist algasid reformid – mõne aasta pärast kadus me sidejaoskond, kuid posti hakati tooma majas trepikoja postkastidesse. Luksus! Aga… mitte kell 11, vaid keskeltläbi kella 13-ks, kuu algul isegi kella 15-16-ks (?), sest siis kanti laiali ka pensione ja postiljonil oli tööd rohkem. Ja nii on see käinud juba üle 20 aasta. Kuigi vahepeal on tõusnud postikulud ja seda pensioniteltki.

1992. aasta suvel olime külas oma kolleegidel Kesk-Soomes Kuopio kandis, ka maal. Hommikul kell 7.30 läks peremees oma maja postkasti juurde ja tõi sealt värsked lehed, asudes lugema Helsinkin Sanomaid. Meile oli see siis väike muinasjutt, ehkki saime toona posti kätte veel kella 11 paiku.

Ja nüüd tasub mõelda – miks üle 25 aasta tagasi jõudis Soomes 400 km kaugusele pealinnast post maale kella 7.30-ks, aga Eestis 2019 Tallinnast 220 km kaugusele alles kell 13 või isegi veel hiljem?  Armsad kaasmaalased, hakkame ikka tunnistama oma MÕTLEMISE kängumist – kuulutades silmakirjalikult ilmale oma digiriiki!

On veel üks tahk. Sügaval nõukogude ajal andis üks kolleeg, kel küll sääste polnud, avalduse kooli juhtkonnale ja ametiühingule auto ostmiseks (oli taoline tava). Muidugi, talle ostuluba ei antud. Kui kolleegid pärisid, miks sa avalduse andsid, siis ta vastas – ma ei tahtnudki autot, ma tahtsin näha SUHTUMIST. Viimasel paarikümnel aastal on üha tuntavam lõhe põlise maarahva ja linnas elavate inimeste vahel – meid lihtsalt ei mõisteta ja nii kujuneb ka suhtumine.

Olen palju sellest kirjutanud (ka raamatukeses À propos). Pärast Schengenit ja meie piirivalve kaotamist ei muutunud linnainimese elus midagi, aga siin, Läti piiri ääres, algasid vargused ja sissemurdmised. Oleks Tallinnas ühte korterisse 11 (!) korda sisse murtud, siis oleks see üle-eestiline sündmus. Minu kolleegi isakoduga ongi nii juhtunud, meie suvekoduga vaid 9 korda! Aga abi saada pole kusagilt, isegi kaastunnet mitte.

Paar linnameest on teinud lausa etteheiteid – miks te oma vara ei valva! Kas see tähendab, et me enam tööle ei lähe või – pean püssiga valvuri palkama (millise raha eest?). Maal ongi kõik asjad teisiti!

Et meid on järjest vähem, siis pole meiega vaja ka arvestada – las vaatavad üht telekanalit vabalevis ja loevad vananenud lehti – hääli saab sealt ju vähe. Samas (rumalalt) naeratades räägivad linnaneiud ja –noormehed siiski maaelu arengust.“

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused