29.08.2023
Helme kutsekeskkooli pedagoogilised töötajad ca 1995.
50 aasta eest, augustis 1973 oli Helme alevikus palju sagimist-elevust, sest uus õppeaasta pidi siin algama teisiti – maakutsekool muudeti kutsekeskkooliks. Mehhanisaatori kutsele lisaks tuli õpilastel omandada ka üldkeskharidus. Meist sai toona Eesti esimene kutsekeskkool maal, sest linnades oli neid juba mitu.
Nõukogude haridussüsteemis oli see üsna nupukas lahendus, sest just neil aastatel toimus Liidus üleminek keskharidusele. Helmes algas see nelja õpperühma (klassi) vastuvõtuga, kokku 120 õpilast. See jätkus ka järgmistel aastatel, hiljem kasvas isegi 5-7 õpperühma vastu võtmiseni. Õppima võeti 8-klassilise kooli lõpetanuid, kellest enamus noormehed, ühte rühma kogunesid ka tütarlapsi. Ja õpilaste enamus pärines Lõuna-Eestist – Kihnust Võrumaani (nii kujunesid hiljem Võru-, Põlva-, Valga- ja Viljandimaa õpperühmad). Kutseõppe algus siin ulatus esimese vabariigi aega – põllu- ja kodumajanduse koolid, kuid alanud pööre oli siiski põhimõtteline. Muutus ka kooli pedagoogiline pere.
Nemad rajasid tugeva aluse…
Tootmisõpetuse meistritele ja erialade õpetajatele lisandusid üldainete õpetajad. Direktor Albert Tali (teeneline õpetaja) oli juba aastaid Helmes töötanud, ka tema asetäitja kasvatustöö alal Endel Sildoja. Kuid õppetootmistöö ala asetäitja Juhan Ilisson alustas nüüd. Meiegi pere tuli Helmesse augustis 1973. Peapõhjus – soov töötada maal, olime ju kalli Reedaga (kellest sai saksa- ja inglise keele õpetaja) maalt pärit. Asudes Helmes tööle üldainete õppealajuhatajana, olin igapäevaselt kontaktis EPA lõpetanud Juhan Ilissoniga ja meil olid ka sarnased tööpõhimõtted – temagi oli õpetajana töötanud.
Kutsekeskkooli 1.lennu meistritest askeldab siiani Elmar Uprus. Leo Lepikov lahkus Toonelasse tänavu kevadel; temalt on pärit koolimaja ees mälestuskivi. Meistrid Harry Lemberg ja Raimond Hallik on aastaid Toonelas. Kuid Laine Vettik, kes tuli 1973 matemaatikaõpetajaks ja sai ühe rühma hooldusõpetajaks, on tänaseni loov. Üldainete õpetajatena asusid siis tööle juba varem Helmes töötanud Valli Aller, Liidi Pajumägi, Kalju Kirsimäe ja Helgi Lepikov; needki toredad inimesed on Toonelas. Aada Puudersell peab õnneks vastu… Eriala õpetajad sellest ajast on enamuses Toonela teedel, olgu Vello Mehide, Evald Arnek, Heldur Jaakson, Rein Rosenberg, Ain Eichenbaum, Meinhard Torm, Ants Peedisson (töötas vanemmeister), Enno-Lembit Kiidli jt. Neistki oli palju suurepäraseid pedagooge; nagu ka arvukate tootmisõpetuse meistrite hulgas…
Toetusime just pedagoogilistele põhimõtetele
Asusime Juhan Ilissoniga kollektiivi toel looma pedagoogiliselt nõudlikku töö õhkkonda. Kuna õppetöö toimus erinevates majades, siis töötas Juhan välja õppetööst osavõtu kontrollisüsteemi – puudumine tundidest tuli välistada ja aeg klassis-laboris ei olnud raiskamiseks. Väga tähtis oli side kodude ja toonaste majanditega (paljud õpilased olid majandite stipendiaadid). Nii sündis üllatus – Tallinnas pandi tähele (eriti Elmar Alas kutsehariduskomiteest), et Helmes pole praktiliselt õpilaste väljalangevust – esimestel lendudel 1-2 õpilast kursuse (120 õpilase) kohta kolme aasta jooksul. Saime nõukoguliku (siiski sisu kajastavad) nime – näidis- ja tugikool… Õpilaste tänu on tulnud alles aastakümneid hiljem – „tänu Helmele sai minust inimene-spetsialist…“.
Miks tänapäeval langevad kutse- ja ülikoolideski juba 1.kursuselt välja ligi pooled õpilastest? Ja kuulates tänaseid „kasvatusteadlasi“, selgub ka, miks on õpilaste arukus (intelligentsus – IQ) nüüd languses ja elus palju stressi. Kooliellu ei sobivat pingutused – lapsel-alaealisel ei tohtivat ollagi raskusi-!? Toona oli õnneks (!) raskusi ja palju tööd. Tuli ka asuda rajama üldainete kabinette. Lõime kabinettidele ühtse kujunduse – fotosuurendused ja mõtteterad ainele sobivalt. Abiks oli muusikamehena tuntud Sven Malm. Ideid saime ka Lätist Võnnu lähedalt asuvast sama tüüpi Janmuiža koolist, eriti tehnovahendite paigaldamisel. Uus direktor Toivo Põldma sai tuge õppemajandi tähtsuse ideele kutse omandamisel – algas majandi laiendamine.
Pärast tehnovahendite paigutamist kabinettidesse kerkis küsimus, kui mõttekas see kõik on (eraldi võiks siin rääkida Kalle-Valmo Pütsepast keemia kabineti rajamisel. Temalt ka traktor kooli ees). 1981 alustasingi õpetavat eksperimenti, mis lõppes väitekirja kaitsmisega 1990. Vahepeal laienes kool ja juurde tuli uusi inimesi, kellest suudan meenutada mõistagi üldainete õpetajaid – Edu Mumm, Vaike Eiche (Jäär), Ülo-Rein Kaarna, Lia Kõressaar (Joamets), Riina Anderson (Aller), Leia Podiradt, Viiu Männik (Umal), Tiina Õunpuu, Riina Randmaa, Mare Kekkonen, Tõnu Tiirats, Luule Rikkand, Tiiu Madal, Valdeko Parkja, Aili Leesaar (Kiidli), Irene Undrus, Ulvi Riitsalu, Riina Virks, Reet Saarep, jt. Isegi lahkujaid on meenutatud, et siit saadi tugev alus pedagoogiliseks tööks mujal…
Kogu elu alevikus oli seotud kooliga
Aja jooksul oli ehitatud viis ühiselamut, kus teismeliste noortega väga keerulist kasvatustööd tehti. Oli kooli söökla. Pered töötasid kooli ja Helme heaks – mitu Tamme, Raidved, Kaldmad, Tapferid, Hallikud, Saared, Reilendid, Koljud, Rahnud, Eichenbaumid, Kõressaared, Laasid, Sooverid, Oravad, Kondikesed, Kitsed ja teised töötasid laborites-töökodades, garaažides, põldudel-aedades, farmis jne. Laine Reimund oli raamatukogus, meditsiinilist abi andsid Malve Mehide, hiljem Tiiu Kikas, Asta Aija juhatas lasteaeda. Emakeeleõpetajate toel toimusid 1980-ndatel emakeelepäevad (külas Hando Runnel, Ed. Vääri, Herta Laipaik jt,). Õpilaste teatrikülastused ja Tartu Kunstimuuseumi eesti kunsti alalised näitused ning grupiõhtud olid kasvatuslikud, töötas õpilaste kunstiring, istutati puid ja tegeleti heakorraga (mida nüüd asendab vaid rohu niitmine) …
Juba 1989 kevadel lõime koolis Valgamaa ühe esimesed Rahvarinde tugirühma. Avati uusi erialasid (talumajandus, ettevõtlus, kokandus, aiandus, puidutöö jne). ning keskharidusega ja erivajadustega õpilastega rühmad. Üks tütarlaps lõpetas meil kutsekeskkooli ka kuldmedaliga. Tekkis tunne, et kõik on võimalik, siiski teisiti, kui nn nõuka-ajal. Tuli ka alluvus haridusministeeriumile, kuhu 1993-st a-st „kogunes“ inimesi, kes ise ei tundnud pedagoogilist tööd ega kooli. Ahviti vaid vabameelseid (moodsaid) „meetodeid“ mujalt maailmast, mis tänaseks on viinud alla kogu Eesti kooli. Helmeski algas (siis veel heas mõttes) välissuhtlus. Esmalt Kesk-Soomes asuva Suonenjoe põllutöökooliga, peagi ka Rootsi-Norra koolidega. Hariv oli DEVS-projektis osalemine 1993-95. Seda juhtinud taanlased väitsid lõpuks, et just neil oli meilt õppida, aga kes seda nüüd usub! Koolikauge „uuendusena“ (vähem pedagoogikat, rohkem bürokraate!) kaotati üsna pea õppealajuhataja töökoht, millest mulle teatati alles 2. septembril (!).
Korruptiivne otsus – kaotame Helmes kooli!
1997 lahkus direktor Toivo Põldma Helme vallavanemaks, tema kohusetäitjaks sai asjatundlik Tarmo Tamm Helmest. Ei teadnud tema ega keegi meil, et kooli kõige keerulisemad aastad on kohe ees… Kaks aastat hiljem „saadetigi“ siia direktoriks üks linnamees (Rahu tema põrmule! Manalas on ka mitmed ta kaasosalised) ja Tamm sunniti lahkuma. Kooli loova vaimsuse asemele tulid korruptiivsuhted, raha ja demagoogiaga. Hästi üles ehitatud kool hävitati „ülalt“ käivitatud poliitilis-erakondlike otsustega.
Psühholoogilist survet alustati kohe, kui meie ajakirjanduses avaldati teade, et sügisel õpilasi Helmes enam vastu ei võeta – kool viiakse Valka. Seal polnud mitmesajapealist kooli kuhugi panna ja algaski pikk närutamine ilukõnede saatel. Kuni toonase peaministri soovitusel löödi Euroopa rahadega Valgas püsti klaaspalee. Õpetajatöölt Helmes lahkusin augustis 2010. Sama aasta algul tähistasime isegi üle 700 vilistlasega kutseõppe 85. aastapäeva Helmes. Kool ise kiratses Valga osakonnana veel aastakese kuni saabus (meie inimestega arvestamata) 2011 päris lõpp. Tänu reformierakonna poliitikutele Valgas ja pealinnas sai Helmest paik, kus vaimul vähe ruumi, juba kõlab ka võõrkeel. Nii on kadumas kodutunne, esmakordselt 50 aasta jooksul…
Kahe aasta pärast (2025) täitub sada aastat kutseõppe algusest Helmes (toona Helme Põllumeeste Seltsi algatusena). Kas on siis veel inimesi, kes kannavad edasi „mälestuste mälestusi“? Välisele enesenäitamisele-upitamisele püüdlevas ühiskonnas, kus arutult vaimustutakse välismaisest ja ununevad me rahvuslikud huvid, on karta, et sellegi sündmuse varjutavad raha ja moodsad askeldused.
Peep Leppik,
Helme kutsekeskkooli üldainete õppealajuhataja ja õpetaja 1973-2010 (PhD)