19.11.2018
ÜRO on sama mannetu kui nende rahuvalve esindus Kongo DV-s.
Teadlasest koolmeister Peep Leppik juhib tähelepanu sellele, kuivõrd elukaugeid asju võib kaela saada, kui järgida kusagil kaugel asuva ÜRO tundmatute tegelaste kokku pandud rumalusi.
“Viimase aja vaidlused (ka valitsusliidus) ÜRO „rändeteema“ ümber on tõeliselt rõõmustavad, sest ainult nii hakkab tasapisi mõtlevate inimeste kaudu selguma tõde. Seejuures olen(me) endiselt seisukohal, et poliitikud ja kõrgetel kohtadel ametnikud peaksid korralikult oskama maletada, et näha elus 2-3 käiku ette.
1989. aasta sügisel võttis seesama ÜRO vastu „Lapse õiguste konventsiooni“, millega Eesti ühines 1991. aasta sügisel. Kas keegi mäletab veel mingit arutelu sel teemal? Toonastele poliitikutele tuleb see andeks anda, sest arvasime siis ju üsna sinisilmselt, et kõik Läänest tulev on arukas, tark ja vajalik. Pealegi olime just saanud ÜRO liikmeks – kes julges siis kahelda?
Lugedes täna (27 aastat hiljem) konventsiooni, torkavad teadusest lähtuvale inimesele suures sõnavahus ilma vastuolud looduspäraste, arengupsühholoogiast lähtuvate seisukohtadega, eriti esimese osa 12. artiklist alates, mis on muide filosoofiline probleem – oleme (üha rumalamana) homo sapiensi tõstnud välja meie Suurest Loodusest.
Aeg on läinud ja me peaksime olema täna arukamad. Aga kas on mõni meie kasvatusprofessor/doktor, instituutide ja akadeemikuteni tõstnud üles küsimuse ÜRO konventsiooni mittevastavusest teadusele? Allakirjutanu on sel aastal kolmes (!) essees probleemi puudutanud, kuid meedias on vaikus.
Kui suvel ilmus info (tõsiste uuringute alusel) meie IQ langusest viimase 30 aasta jooksul 7 standardpunkti võrra (prof. Jüri Allik vihjas sellele juba kümmekond aastat tagasi), siis ei järgnenud ka arutelu. Ometi on see isegi ilma nn uuringuteta tajutav, kooli silmanähtavast allakäigust maailmas rääkimata. Alkoholi toomine Lätist on meie meedias jätkuvalt palju olulisem inimeste VAIMU allakäigust…
Miks see kõik nii on? Sellepärast, et see on ääretult mugav poliitikute-ametnike armeele ja isegi tänastele teadlastele. Pole vaja tunda pedagoogika ajalugu ega psühholoogia fundamentaaluuringuid – korralageduse eest „vastutab“ ju ÜRO, kes võrdsustas sisuliselt lapse täiskasvanuga (mudelina isegi ilus-uus) ning see omakorda võimaldab teaduskaugetel ametnikel jne rääkida mida tahes, peaasi, et see tunduks uudsena.
Haridusministeeriumi üks üldhariduse osakonna juhataja väitis alles hiljuti, et “nüüd otsustavad lapsed tunnis, kuis õpetaja peab üht või teist teemat õpetama…“ – „innovaatilisuse“ tipp! Loomulikult pole õpetajatel ka vaja tunda psühholoogiat või pedagoogika ajalugu – lobiseme vaid õpetamisest!
Selleni oleme jõudnud viimase 27 aastaga… Ühinedes ÜRO liberaalsete-uute rändepõhimõtetega on tõenäoline, et näiteks 27 aasta pärast peab Eesti Vabariik kõrvaldama kasvõi idapiiril kõik takistused inimeste „vabaks rändamiseks”. Märgakem – lõunapiiril toimib see „suurepäraselt“, muidugi oma tagajärgedega!”