Kui te arvate, et Eestis on vaid üks Nursipalu, siis te eksite. Nursipalusid on palju rohkem kui me tahaksime endale tunnistada. Ühed külad tahetakse heita sõjajumala altarile, teised suure rohepöörde omale.
Ühel õhtul, kui kell lähenes üheteistkümnele, helises mu telefon. Helistajaks on inimene, kelle kodutalu asub Ida-Virumaal Oonurmes. Inimene oli äsja vallast ametliku kirja saanud, et tema koduküla ümbritsetakse Tallinna teletorni kõrguste tuulikutega. Kõige kohutavam oli, et see polnud mingi nali.
Oonurme küla asub Alutaguse vägevate laante ja rabade vahel, mitte kaugel muinasjutulisest Muraka rabast. Need on paigad, kus ma juba poisipõlvest saati olen kolanud, sealse maastiku vägevust ja vaikust nautinud, sealsete üksildaste metsatalude asukaid tundma õppinud.
Nüüd selgus äkki, et suur rohepööre jõuab ka viimaks ka sinna, Eesti kõige rohelisemasse paika. Edaspidi hakkavad hiidtornid ja nende müra risustama vaadet ka ürgselt Muraka rabalt.
Hommikuks oli vallavalitsuse otsus eriplaneeringu algatamiseks ja seda saatev 152 lehekülje paksune keskkonnamõjude hindamise raport läbi loetud. Kõik nad algavad nagu tänasel päeval kombeks järgmise lausega: “Eesti kliima- ja energiapoliitika näeb ette taastuvenergia tootmise mahu olulist suurendamist, mistõttu on riiklike kliimapoliitika eesmärkide täitmiseks vaja leida uusi tuuleparkide arendusalasid suure potentsiaaliga tuuleenergia tootmise piirkondadest, mille hulka kuulub ka Alutaguse vald.”
Mõni päev hiljem oli Oonurme külamaja kohalikku rahvast paksult täis.
Oonurme on ainuke koht vallas, kuhu saaks tuulikud püsti panna, alustab volikogu esimees. Kui aeg külavanemani jõuab, ütleb tema, et iga reform on meilt midagi ära võtnud – algul metskonna, siis velskripunkti, siis kooli, lasteaia ja lõpuks raamatukogu. Nüüd tahetakse meilt võtta ka viimane – meie loodus, vaikus ja rahu.
Me hakkame täitma roheenergeetika eesmärke oma elu ja tervise hinnaga. Ja muidugi pidev müra, infraheli tungib ka läbi seinte tuppa. See ei ole roheenergia, ohkab mees külamaja seina ääres. Kui tahad metsamaale maja ehitada, siis sa luba ei saa, aga tuulikute ehitamiseks antakse seevastu lahkelt, ütleb keegi. Rohepöörde huvides on kõik lubatud.
See on puhtalt erafirmade huvi, ütleb teine mees. Ja riik toetab neid. Riigikogu keskkonnakomisjoni liikmena pole mul midagi talle vastu kosta. Seda, et Kaja Kallase valitsus üritab Euroliidu suurt rohepööret iga hinna eest läbi suruda, tean Riigikogu keskkonnakomisjoni liikmena liigagi hästi.
Kuigi kümmekond aastat pole Eestis ühtegi tuulikut püsti pandud, üritatakse nüüd meri hiidtuulikute metsaga täita. Sealsed tuulikud tulevad 400-450 meetri kõrgused. Oonurmesse plaanitakse „vaid“ 250-meetrised panna.
Tõsi, kuna rootori läbimõõt on 172 meetrit, tuleb tuulik veelgi kõrgem. Aga need tuulikud on kolm korda kõrgemad kui need, mida me täna Eestis oleme näinud. Mitte kusagil mujal Eestis pole nii kõrgeid tuulikuid seni veel püsti pandud. Need on sama kõrged nagu Tallinna teletorn.
Märksõnad, mis sel õhtupoolikul Oonurme külamajas korduvad, on „liikuvad varjud” ja „perioodilised peegeldused”. Liikuvad varjud ja perioodilised peegeldused tekivad tuulikulabade liikumisest. Need hakkavad libisema vahetpidamata üle siinsete metsade ja rabade, üle taluõuede ja külatänavate. Kuna tuulikud on Tallinna teletorni kõrgused, ulatuvad nad kaugele.
Kuna tuulikuid saab olema palju, kujuneb neist liikuvatest varjudest ja perioodilistest peegeldustest hullumeelne kooslus. Me ei pääse neist isegi oma metsade taga asuva talu õues. Need on nagu kummitused su selja taga, see ajab lõpuks hulluks, seletab noor naine.
Meie oleme siin katsejänesed, kelle peal hakatakse ellujäämiskatseid tegema, kuidas hiidtuulikud tervisele ja elule mõjuvad. Madalsagedusmüra tungib ka läbi seinte tuppa, ütleb noor ja tugev habemik.
Kinnisvara hinnad aga kukuvad kolinal.
Nagu lugematuid kordi varemgi, on ka Oonurmes tuldud kurge kirvega püüdma. Rahvast pole kaasatud. Külarahvale antakse volikogu otsusest teada alles siis, kui see juba tehtud on, jättes oma arvamuse andmiseks vaid loetud päevad. Nagu alati, on lootus selles, et äkki inimesed ei jõua õigeks ajaks reageerida.
Ütleme kindla ei, sellisel juhul inimesed ei tule maal tagasi, teatab külavanem. Aplaus. Rahvas on rõõmus.
Mina nii optimistlik pole. Tuulikumehed ei ole papist poisid. Arendaja on keskkonnauuringu kinni maksnud ja loodab, et see avab talle ka ukse lõpuks ka tuulikud püsti panna. Nad teavad, et Brüssel ja Tallinna rohepöördest hullunud valitsus on kindlalt nende taga.”
Peeter Ernits, EKRE Riigikogu saadik ja kandidaat