Peeter Ernits: Kas eestlastel on lootust?

Arvamus,
- Updated
©UU
Peeter Ernits

On tore ja üllas, et me eestlastena ukrainlasi aitame, kuid kõige selle juures tuleks esimese asjana pidada silmas ikkagi oma rahva ja riigi huve, kirjutab Riigikogu liige Peeter Ernits.

 

1988. aastal küsis Lennart Meri loomeliitude pleenumil, kas eestlastel on lootust. Meri rääkis toona ohust, et sama moodi jätkates muutume eestlastena õige pea vähemuseks omal maal.

„Sõja vari kõnnib ikka veel meie kõrval,“ tõdes Meri. „Üheainsa inimpõlve jooksul on rahvuslik homogeensus Eestis vähenenud üheksa korda. Euroopa ei tunne nii dramaatilisi muutusi, järelikult puuduvad ka analoogiad selle šoki tagajärgede prognoosimiseks.“

Meri rõhutas, et 13 000 sisserändajat aastas on liig mis liig.

Iseseisvuse taastamise järel vastu võetud välismaalaste seadusesse kirjutati ettenägelikult sisse, et Eesti Vabariik suudab ennast kahjustamata võtta aastas vastu maksimaalselt 0,1 protsenti võõramaalasi. Toonastel riigijuhtidel oli veel liigagi hästi meeles, kuidas Moskva meid slaavlastega üle ujutas ja rahvas mäletas hästi Alo Mattiiseni laulu, kus korrati ikka ja jälle ühtainsat fraasi: „Peatage Lasnamäe!“

Kuna möödunud aasta 1. septembri seisuga elas Eestis alaliselt 1 311 729 inimest, kehtestas Kaja Kallase valitsus tänavuseks sisserände piirarvuks 1311. See tähendab, et tänavu tohiks Eesti võtta vastu mitte rohkem kui 1311 nn kolmandatest riikidest pärit inimest.

Sellest hoolimata on Kaja Kallase valitsus võtnud vastu juba 50 000 võõramaalast ehk enda poolt kehtestatud kvoodist 36 korda rohkem. Eesti elanikkond on kasvanud viie kuuga lausa 3,6 protsendi võrra.

See on muljetavaldav, arvestades, et meie lähimad naabrid Soome ja Läti, kelle vahetu naaber on samuti Venemaa, on olnud märksa tagasihoidlikumad. Neli korda suurem Soome on võtnud seni vastu vaid 30 000, Läti aga 35 000 inimest.

Kokkuvõttes tuleb iga 26 Eesti elaniku kohta üks Ukraina sõjapõgenik. Sellist arvu pole kellelgi teisel ette näidata, olgu selleks Poola, Saksamaa, Tšehhi või Moldaavia.

Vähe sellest, oleme andnud ukrainlastele ära rohkem kui ükski teine riik maailmas. Sellist arvu nagu 0,9 protsenti SKT-st pole mitte ühelgi teisel riigil ette näidata, olgu selleks USA, Inglismaa või Saksamaa.

Niisiis, peaminister Kaja Kallas on pannud kõik munad ühte korvi.

Hoopis teisest puust

Mõned aastad tagasi kirjutas ajakirjanik Jüri Nikolajev prohvetliku loo pealkirjaga „Ukraina immigrandid on muutmas Eesti ühiskonda“.

„Ukrainlased on hoopis teisest puust,“ kirjutas Nikolajev. „Äärmiselt kohanemisvõimeliste ja kiiresti sotsialiseeruvatena üritavad nad nii kähku kui võimalik ära kasutada neile avanenud võimaluste akent konkurendid teenuste turult üliodavate hindadega välja süüa. Mõnuga. Seni kuni kohalikud ettevõtjad kontorites kliente ootavad, käivad ukrainlased mööda kortereid poole hinnaga sama teenust pakkumas. Kõik see tekitab kohalikes venelastes nõutust. Ärevust ja juba ka viha, et on meil eestlastega nagu on, aga see kuidas ukrainlased küünarnukkidega teed tehes endale päikese all kohta puhastavad on ikka päris häbematu.“

Narva ajakirjanik ütles selges eesti keeles otse välja: ilmselgelt ei asu kohalikud venelased ja saabunud ukrainlased omavahel sõbralikult lõimuma. USA-s ja Kanadas olevatele suurtele ukraina kogukondadele viidates tõdeb Nikolajev, et ukrainlaste sihiks on eeskätt majanduslik edu, mitte sulandumine kohaliku rahvaga.

„Ukrainlaste tulekuga on tärkamas kolmas jõud, mille mõju ühiskonnale on raske ennustada. Suure tõenäosusega panevad kaks suurt Eestis elavat kogukonda seljad kokku, et tõeliste slaavlaste survele vastu seista,“ lõpetab Nikolajev.

Nikolajevi lugu ilmus 20. oktoobril 2019.

Toona oli Eestis kõigest 30 000 ukrainlast, kellest 17 000 olid võõrtöölised. Kolme aastaga, ehk sõja alguseks, oli Ukraina võõrtööliste arv kasvanud juba 26 800 peale. Tänaseks on meil juba 50 000 sõjapõgenikku, siinne Ukraina kogukond ise on aga paisunud 80 000 inimeseni.

On tore ja üllas, et me eestlastena ukrainlasi aitame. Kuid kõige selle juures tuleks esimese asjana pidada silmas ikkagi oma rahva ja riigi huve. Tuleb hoolikalt vaadata, kas see kõik meile ka jõukohane on.

Hiljuti analüüsis Riigikogu Arenguseire Keskus, mida see Eestile tähendab ja palju maksma läheb. Ühelt poolt tõdeti, et suure hulga noorte ukrainlaste saabumine aitab vähendada rahvastiku kahanemist. Teiselt poolt öeldi, et lähima paarikümne aasta jooksul tuleb Eesti maksumaksjatel nende integreerimiseks väga palju raha kulutada. Tänase seisuga läheb iga sõjapõgenik meile maksma 7590 eurot.

50 000 sõjapõgeniku puhul tähendab see 380 miljonit eurot aastas. Ja see kordub mitte üksnes järgmisel ja ülejärgmisel aastal, vaid ka edaspidi. Parimal juhul saavad ukrainlased jalad alla 2040. aastaks, halvimal juhul alles 2080. aastaks. Arenguseire keskuse hinnangul sõltub kõik suuresti sellest, kellega ukrainlased lõimuvad, kas eestlaste või siinsete venelastega. Esimesel juhul kulub märksa vähem aega.

Eesti Ekspress tõdeb, et „Ukraina sõpradel ei jää muud üle, kui Andrus Ansipi kombel kasinust harrastada“, kuna Ukraina riigi eelarve igakuiseks puudujäägiks on 9 miljardit eurot. Ja seda iga kuu! „Sellist auku ei suuda ka USA ja Euroopa Liit järjest lappida.“

Paraku ei vastanud Riigikogu Arenguseire Keskuse analüüs Lennart Meri kunagisele küsimusele, kas eestlastel on kõige selle juures ka lootust mitte muutuda vähemuseks omal maal.

Ees on rasked ajad

Ukrainat aidates on oma rahvas kahjuks unarusse jäetud. Peaminister Kaja Kallase juhtimisel on Eestist saanud Euroopa ülekaalukalt kõige kõrgema inflatsiooniga riik. See tähendab, et Kallase Eestis saab osta ühe euro eest kõige vähem asju. Bensiin ja diiselkütus, küttepuud, toit, toasoojast ja elektrist rääkimata. Suvesoojast hoolimata on elektri hind kõrgem kui viimasel pöörasel talvel. Ja kohe on tulemas järgmine, viimaste aastakümnete kõige karmim.

Rohepöörde juttu pole äkki enam viisakas rääkida. Saksamaa roheliste juht Robert Habeck oli sunnitud astuma sammu, mida mitte keegi poleks osanud oodata. Saksamaa majandus- ja kliimaminister andis nimelt korralduse panna taas huugama saatana sigitised ehk söejaamad. Ka rohepöörde innukakamad eestkõnelejad said viimaks aru, et maailma erinevad osad on omavahel niivõrd tihedalt läbi põimunud, et ükski maailmajagu –ka jõukas ja võimas Euroopa mitte – ei suuda üksi midagi teha.

Vene gaasist loobumine on ajanud enneolematutesse kõrgustesse mitte üksnes gaasi, vaid ka elektri hinna, raskused leiva ja saiavilja kättesaamisel aga ähvardavad näljaga nii Aasiat kui ka Aafrikat. Pole ka ime, kui omavahel tapleva Venemaa ja Ukraina käes on maailma teraviljaturust lausa kolmandik.

Alles see oli, kui inimesed arvasid, et nemad valitsevad maailma. Kiired masinad, kõikvõimsad ravimid, kõik näis olevat võimalik. Kuulgi on juba korduvalt käidud, mis see Marsile minek või Euroopast esimese kliimaneutraalse kontinendi tegemine siis ära pole.

Aga siis ilmus kusagilt mingi imetilluke viirus ja maailm keerati sõna otsese mõttes tükiks ajaks lukku. Kui pandeemiale viimaks päitsed pähe saadi, kärgatas järgmine pauk. Algas sõda ja selgus, et senine, näiliselt igaveseks paika loksunud maailmakord enam ei kehti.

Peeter Ernits
Riigikogu liige (EKRE)

 

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused