Peeter Ernits: Kuidas saavutada metsarahu

Arvamus,
- Updated
©erakogu
Peeter Ernits

Mets annab Eestis tööd ja leiba ligi 60 000 inimesele. Kuidas majandada metsa nii, et rahul oleksid nii metsamees, looduskaitsja kui kogu rahvas, kirjutab Riigikogu keskkonnakomisjoni ja RMK nõukogu liige, bioloog Peeter Ernits.

Esimene suur metsasõda puhkes taasiseseisvumise järel. Kaks raiemeest ja tõstukiga varustatud metsaveoautot Ural moodustasid toona ühtaegu nii operatiivse kui ka efektiivse koosluse. Metsavarguste kõrgajal, aastatel 1998–2002 tõmbas keskkonnainspektor metsa minnes igaks juhuks kuulivesti selga ja ettevõtlikud metsaärikad rikastusid kiiresti.

Teine metsasõda (2017-2018) oli lühike ja kiire. Ühele poole rindejoont jäid meie oma metsatöösturid, vastaspoolel oli aga Tartumaa rahvas. Kuigi miljarditehast üritati mitmesuguste viguritega Emajõe kaldale rajada, jäi see tegemata. Hirm, et hiidtehase rajamise järel suureneb metsade raie veelgi ajas tuhanded inimesed nn Emajõe ketti ning valitsus andis algatatud eriplaneeringust loobudes viimaks alla.

Kust läheb piir?

Tänaseks on metsavargused unustusehõlma vajunud ning miljarditehas Emajõe äärde ehitamata jäänud, aga taas oleme järjekordse, nüüd juba kolmanda metsasõja lävele jõudnud. Metsatöösturid tahaksid senisest rohkem raiuda, rohelised seevastu kinnitavad, et juba praegu on mõistliku raiumisega üle piiri mindud.

Kui metsavarguste ajal häiris rahvast riigi suutmatus korralagedusele piiri panna, siis praegu ollakse mures nii ööl kui päeval müttavate moolokharvesteride, teid ummistavate lõputute puidukoormate ja üha enam silma häirivate suurte lageraielankide pärast. Eesti riigi metsi majandava RMK ehk Riigimetsa Majandamise Keskuse suunas lendavad teravad välgunooled.

Tänavu on läinud üldine pahameel suuremaks. Põhjus on lihtne – erakordselt soojal talvel ei jõua maa korralikult külmuda ja rasked metsamasinad ei pääse metsateedest kuigi kaugele. See aga tähendab, et lageraielangid ilmuvad otse teede äärde, sinna, kus inimesed igapäevaselt ringi liiguvad. Vähe sellest, raskete masinate tekitatud röögatud mudarööpad ajavad rahva veelgi enam marru.

Kui metsas toitu napib, ilmuvad küladesse hundid. Tulevad teinekord lausa koduõue ja viivad sealt koeragi kaasa, sest nälg ei anna häbeneda.

Metsa üha sagedasem raiumine asulate vahetus naabruses ja isegi kaitsealadel viitab sellele, et mujal on raieküpset metsa väheks jäänud ning see ajab harvesterid näljaste huntide moodi küla alla. Näljane hunt koduõuel ja puidunäljane harvester kodulähedases metsas oleksid justnagu ühe asja kaks erinevat nägu.

On see aga tõesti nii?

Alustame nullist. Laias laastus jaguneb mets kaheks – miljon hektarit kuulub Eesti riigile, teine miljon eraomanikele. Esimese miljoni peremeheks oleme meie kõik üheskoos, teisel miljonil on sada tuhat omanikku. Esimese miljoni nimel tegutseb RMK, teist miljonit majandab kas omanik ise või aitavad teda selles väiksemad või suuremad metsafirmad.
Mõnel aastal võib RMK teenitav tulu kasvada lausa 80 miljoni euroni. Samas on RMK-st saanud ka suurim looduskaitseliste tööde teostajaid ja rahastajaid.

Esimesed sammud lahenduse suunas

RMK nõukogu liikmena mööda Eestimaa erinevaid piirkondi liikudes ja kohalike metsameestega vesteldes on minuni jõudnud väga selge tõdemus, et paljudes kohtades on metsa raiumise võimalused üsna piiratud. Mõnes paigas, näiteks Lõuna-Pärnumaal, on liikumisruum väga ahtake. Paljud küpsed metsad on juba maha raiutud ja paljud sellised, mida võiks raiuda, on looduskaitse all.

Tuhanded saemehed ja sohvrid, saekaatrimehed ja mööbli ning palkmajade valmistajad ja ülespanijad on oma elu nii- või naapidi metsaga sidunud, lugematute harvesteride liisingumaksed vajavad õigeaegset tasumist, raieplaan täitmist ning riigieelarve hädavajalike kulutuste tarvis raha.

Kahjuks on metsanduse arengukava toppama jäänud ja ühes sellega ka otsus, kui mitu miljonit tihumeetrit võib ja tohib Eestimaal metsa raiuda. Kui seni oli lootus, et otsus tehakse sel aastal, siis praegu on selge, et see jääb tulevasse aastasse.

Esimese sammu on riik siiski astunud. Nimelt on RMK kehtestanud põhimõtted, kuidas lõigata metsa külade ja linnade ümber. Nn kõrgendatud avaliku huviga ehk KAH-aladel tuleb plaanitavad metsatööd enne kohaliku rahvaga korralikult läbi rääkida.

KAH-alad asuvad seal, kus me igapäevaselt kõige rohkem liigume – linnade, alevite ja külade ning hajali paiknevate elamugruppide ümbruses. KAH-alade hulka kuuluvad ka linnade rohe- ja puhkealad, aga ka „alad, millel asub riikliku kultuurilise, arheoloogilise või ajaloolise tähtsusega paik, kasutuses olev kohaliku kogukonna jaoks religioosse või sakraalse tähtsusega looduslik pühapaik või kohaliku kogukonna traditsioonilise kultuurilise tähtsusega paik“, kui tsiteerida ametlikke dokumente.

Lageraie pole ainuvõimalik

Sellistes paikades ei pea ilmtingimata kurikuulsat lageraiet kasutama. KAH-aladel võib lageraide asemel teha ka turberaiet.
Mis loom see turberaie on? See tähendab, et metsa ei võeta mitte ühe raksuga maha, vaid seda tehakse tükati ja pika aja jooksul. Pikk aeg tähendab paarikümmet aastat. Selle asemel, et kümnehektariline raieküps mets ühe hooga lagedaks raiuda, võib seda KAH-aladel teha iga viie aasta tagant ja siis vaid kahe hektari kaupa. Vähe sellest, KAH-aladel saab valida lausa kolme erineva võimaluse vahel.

Esimene võimalus on raiuda puid hajusalt üle langi – seda nimetatakse aegjärgseks raideks. Teine võimalus on raiuda puid rühmiti, nii et tekiksid noore metsa kasvuks sobivad häilud. Sellise asja nimi on häilraie. Kolmandaks võimaluseks on raiuda metsa kitsaste ribadena, arvestades samal ajal, et naaberriba ei tohi raiuda enne, kui lagedaks raiutud ribal juba elujõulised noored puud sirguvad. Seda võimalust nimetatakse veerraieks.

Siililegi on selge, et majanduslikult pole turberaie sama kasulik kui lageraie. Siin tuleb teha sama tööd ühe korra asemel lausa mitu korda. Teiseks uueneb seesugusel langil mets aeglasemalt. Nimelt takistavad vanade puude juured noorte puukeste kasvu. Surju luitemännikus tehtud uuringute järgi lausa poole võrra.

Samal ajal näeb turberaie lank silmale parem välja. „Aegjärgsete raiete ning häilraietega läbitud metsade esteetilist väärtust hinnati oluliselt kõrgemaks kui lageraietel või veerraiel,“ on kirjas RMK enda poolt tellitud uuringus. Edasi tuleb soovitus: „Seega aegjärgne ja häilraie sobiksid hästi asulalähedaste ja puhkemetsade majandamiseks.“

Sama uuringu järgi ei vähene turberaide korral taimede liigirikkus, see võib isegi suureneda. Vähe sellest, mõõdukas turberaie aitab hoida ka metsise mängupaika pikema perioodi jooksul kasutuses. Metsisele lihtsalt liiga tihe mets ei meeldi.

Eesti riigimetsades on tänase seisuga 842 kõrgendatud avaliku huviga ala. Need alad paiknevad kõikjal üle Eesti ja nende kogupindala on 14 100 hektarit, mis moodustab 2,17 protsenti riigi kõikidest tulundusmetsadest. Eesti KAH-alad on küpsete männikute nägu. Kui KAH-aladel on männikuid lausa 64,2%, siis majandusmetsades vaid 36,8%.

Rohkem rahvakoosolekuid

Miskipärast kasutame meile antud võimalust oma kodumetsa saatuse määramisel kaasa rääkida häbematult vähe. Riigimetsas on praegu tervelt 842 kõrge avaliku huviga ala, kuid rahvakoosolekud on toimunud vaid 80-s erinevas paigas ja kõigest kahes neist – Narva-Jõesuus ja Haapsalus – on selle tulemusena kehtestatud kohalikule rahvale sobiv raierežiim. Oma kodumetsa raiumise pärast tunneb seega muret vaid kümnendik rahvast. Miks see nii on, mina ei tea. Võib-olla on küsimus selles, et inimesed lihtsalt ei ole teadlikud neile antud võimalusest. Aga võib-olla näitab see hoopis seda, et metsa raiumisega ei ole lood nii hullud, nagu meid päevast päeva veenda püütakse.

Inimesed Eestimaa erinevates paikades suhtuvad oma kodumetsa erinevalt. Ülekaalukalt kõige aktiivsemalt muretseb oma kodumetsa saatuse pärast Tartumaa rahvas. Tartumaa eri nurkades on viimase paari aasta jooksul peetud lausa 17 kaasamiskoosolekut. Aktiivne on olnud ka Valga- (13), Harju- (12) ja Ida-Virumaa rahvas (10 kaasamiskoosolekut). Keskmise aktiivsusega on olnud võrokesed (8), pärnakad ja põlvakad (7). Samal ajal on suhteliselt leige olnud Rapla- (4), Viljandi- (3) ja Läänemaa rahvas (2). Saaremaal, Järvamaal ja Jõgevamaal on kahe aastaga peetud ainult üks kaasamiskoosolek. Üllatuslikult selgub, et Lääne-Virumaal pole peetud mitte ühtegi koosolekut.

Niisiis, võimalused oma kodumetsa saatuse määramisel edukalt kaasa rääkida on reaalselt olemas.

Lageraie meie kodulähedases metsas pole üldsegi mitte paratamatu. Selle värskeimaks näiteks on Tallinna-Tartu maanteel asuv Kose. Hiljutisel rahvakoosolekul teatasid metsaülemad ärritunud rahvale, et kõik on selge ja masinad lähevad kohe metsa, tulge märgime need puud ära, mis me püsti jätame.

Küsisin seepeale kohalikult rahvalt, miks nemad ei taha endale samasugust erikava nagu on olemas juba Narva-Jõesuus ja Haapsalus ning parasjagu ette valmistamisel Viimsis ja Raasikus.
„Muidugi tahame,“ hüüti mulle vastu.

Viis päeva hiljem ulatas RMK juht Aigar Kallas mulle Kose aleviku ümbruse riigimetsade majandamise tuttuue kava mustandi. Tänaseks on see ka kohaliku kogukonnani jõudnud ja dialoog on alanud.

Kuid see on alles esimene reaalne samm. Ühtepidi on see samm väike, kuna haarab vaid k a h t e protsenti riigi majandusmetsast, samal ajal aga väga suur, kuna puudutab paljudele hingelähedast kodumetsa.

Narva-Jõesuu, Haapsalu, Viimsi, Raasiku ja Kose pole kaugeltki ainsad kohad, kus inimesed metsade vahel elavad. Igaühel meist tasub meeles pidada, et riigimets on meie kõigi oma ja omanikuna on igaühel täielik õigus selle saatuse määramisel kaasa rääkida. Tõsi, algatus on uus ja tulemusi on veel liiga vara hinnata. Põhiline kriteerium asja edukuse hindamisel peaks olema kohaliku kogukonna rahulolu. Teiste sõnadega, kas see, kuidas ja kui palju RMK raius, kogukonnale ka meeldis.

Leida tuleb tasakaalupunkt

Esimese sammu järel tuleb kiiremas korras astuda järgmised. Kõik need on rasked ja valusad.

Neist kõige suurem ja tähtsam on tasakaalupunkti leidmine, et metsamehed ka edaspidi tööd ja leiba saaks, kuid et ka lendorav ja kanakull ennast hästi tunneksid. Me peame otsustama, kus ja kuidas metsa majandada nii, et sellest tõuseks maksimaalselt tulu nii täna, homme kui ka ülehomme, kuid arvestama samas, et pärast raiumist avanev vaatepilt vaatajat raevu ei ajaks.

Peame endale tunnistama, et praegune aastane raiemaht 12,5 miljonit tihumeetrit annab tööd ja leiba ligi 60 000 inimesele. Varem või hiljem tuleb ka otsustada, kas me jääme oma palki igavesti mere taha vedama või saab seda enne kuidagi väärindada.
Kindlasti peame lageraielangi suurust vähendama, esimese sammuna kasvõi seitsmelt hektarilt viiele ja pesitsemise ajal linnurahu austama. Muuhulgas peame omavahel selgeks rääkima, kas 1,3 meetri kõrgust võsa ikka tasub metsaks nimetada.
Me peame lõpetama absurdse olukorra, kus metsaomanikud pelgavad, et kanakull tema metsa pesa ehitab või et looduskaitsjad jumala eest seal lendorava pesapuud ei avastaks, sest sellest hetkest peale hakkaks riik talle dikteerima, mida, millal ja kuidas ta oma varaga toimetada tohib, seades küll piiranguid, kuid samas mitte leides raha nende leevendamiseks.

Lõpetuseks, Riigikontroll peaks uurima, kas süüdistustel, justnagu suhtuks RMK meie kõigi ühisesse varasse hoolimatult, on ikka alust.

Üks on igatahes selge – samamoodi edasi minna ei saa.

Peeter Ernits
Riigikogu keskkonnakomisjoni liige
RMK nõukogu liige

 

Kommentaarid

6 commentsOn Peeter Ernits: Kuidas saavutada metsarahu

  • Avatar

    Miks kustutati ära minu kommentaar, kuhu panin laulu – Las jääda ükski mets sõnad?
    Liiga pikk?
    ok
    otsige siis sellist laulu, sellest võiks saada eestlaste metsakaitse hümn.

    • Jüri Kukk

      Palume mitte sattuda paanikasse, kui kommentaar hilineb. Meil pole pidevalt arvutis istuvat ööpäevaringset moderaatorit, vaid kinnitame kommentaarid siis, kui inimesed arvuti avavad. Kesköine kommentaar seega enne hommikut ei ilmu.

  • Avatar
    peagi metsatu?

    Huvitav, et seda laulu laulupeol ei lauldud, oleks väga asjakohane…
    https://www.youtube.com/watch?v=1OeokVZDqb8

    Kuhu mõtled põgeneda hallist linnast
    kuhu mõtled pühapuid veel tooma minna
    kus veel muutub suhkruks vahtramahl sinu suus?

    Kes küll teab, mis ojast käivad joomas hirved
    kes veel kuulab linde, kui on laulmas kirved
    kuuled, langeb laaste sinu endagi puust…

    Laas seisku ikka kui lapsepõlv sul meeles,
    sääl kus kord hiiepuud saatsid sinu teele
    sääl ei või kõnelda karmis kirvekeeles
    (…)

    Kuuseladvaristidel on lund ja vaikust,
    õhus tundub karsket vahtramahla maiku,
    äkki lõikub vaikusesse kiljudes saag…

    Hoia nagu kodumaja metsanõlve,
    Hoia puutumatult nagu lapsepõlve,
    hoia alles metsad, millest toetust saab maa

    Laas seisku ikka kui lapsepõlv sul meeles,
    sääl kus kord hiiepuud saatsid sinu teele
    sääl ei või kõnelda karmis kirvekeeles
    (…)

    Las jääda ükski mets lindude jaoks alles
    las jääda ükski nurk nukruste jaoks alles
    las jääda ükski laas leidmiste jaoks alles,
    (…)

    Las jääda ükski mets lindude jaoks alles
    las jääda ükski nurk nukruste jaoks alles
    las jääda ükski laas leidmiste jaoks alles,
    (…)


    Muusika: Andres Valkonen
    Sõnad: Leelo Tungal

  • Avatar

    Elan ise metsade vahel.ühelpool suur erametskond ja teiselpool RMK.Tehti ka lageraiet vastu talu lõunakülge ja idakülge.Kolmas raie oli siis moodsam kus jäeti puid kasvama rohkem kui lageraiega.
    Nüüd mõned aastad hiljem ringi vaadates on parim olukord lageraie lankidel.Seal kus jäeti rohkem puid kasvama,aga toetavaid naaberpuid ümber enam ei olnud murrab tavaline eesti torm järjest maha enamuse spetsiaalselt kasvama jäetud puid ja lank on risti rästi lagunevaid puid täis.

  • Avatar

    Peeter Ernitsalt uskumatult mage artikkel. Kõik tiivad on kärbitud, isegi lendorav ei lenda enam. Tundub, et Helmed on suutnud seda, mida RE ja RMK kokku ei suutnud – Peeter Ernitsal on suu saepuru täis aetud. Hale!

  • Avatar

    Hr. Peeter Ernits – sinu peamine tiitel on bioloog – siis peaksid teadma sellist taime nagu kanep!?
    Ei hakka siin kordama, kuid lühidalt – vähemalt 32 liiki ja seda “kurja juurt” (mis on omaeete teema) ehk narkotsi saab vaid ÜHEST neist.
    Ülejäänud on aga ideaalsed algmaterjalid tooraineks – ka paberi, vineeri ja muude tootmiseks – kus juures kordades looduse sõbralikumate
    tootmisprotsessidega kui puit!!! Samas ka oluliselt kõrgema kasuteguri hektari kohta kui puit
    Kas ei oleks VIIMANE aeg loobuda Riigikogu tasemel kanepi demoniseeriiset ja alustada kanepi kasvatamisega.
    Eesmärgiks näiteks, et aastaks 2050 oleks tarbe paberi tooraine 100€ ainult kasvatatud kanepist!?
    Saame sellega hakkama või jätkame keskkonna hävitamist ja saastamist metsa raiumisega edasi????

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused