Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Peeter Ernits: tsirkus uue kliimaseadusega

-
11.03.2020
Peeter Ernits
© erakogu

Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Peeter Ernits kirjutab sellest, kui sinisilmne ja reaalsusvaenulik on Euroopa liidu kavandatav kliimapoliitika.

“Kui omal ajal  olid kõvaks tegijaks Läti punased kütid, siis täna on selleks ootamatult saamas Läti roosad noorukid.

Läinud kolmapäeval esitles Euroopa Komisjoni president Ursula von Layen Brüsselis uut kliimaseadust. Tema sõnul on see tänase päeva kõige tähtsam asi – see seadus peaks globaalse soojenemise tõttu saabuva maailmalõpu ära hoidma, olles piltlikult öeldes kompass järgmiseks kolmekümneks aastaks. Nagu kunagine inimese esimene samm Kuul. Komisjoni juhi kõrval seisid asepresident Franz Timmermans ja Rootsi kliimaaktivist Greta Thunberg.

Vaatasin tseremooniat huviga ja mõtlesin, et kuhu me tänaseks jõudnud oleme.

Samal ajal kui Brüsselis ambitsioonikat plaani esitletakse, üritab Kreeka-Türgi piiril 15 000 inimest jõuga Euroopa Liitu tungida ja politsei kasutab nende rahustamiseks pisargaasi.

Asepresident Timmermans seevastu vaatab samal ajal kõigest sellest häbelikult mööda. Alles hiljuti pürgis seesama mees ise komisjoni presidendiks, lubades selleks saades nulltolerantsi riikidele, kes seisavad vastu kolmandatest riikidest saabuvatele migrantidele.

Kuigi Brüsselis ametkondades oli otsustatud, et korooniaviiruse hirmus kõrvalisi isikuid komisjoni ruumidesse ei lubata, seisis läinud kolmapäeval komisjoni presidendi kõrval miskipärast Rootsi kliimaaktivistist neiu Greta Thunberg, kes sülgas piltlikult tuld ja tõrva. Tal polnud president von Leyeni plaani osas midagi head öelda. Neiu, kes varemalt on maailma riigijuhte süüdistanud temalt tuleviku varastamises, teatas nüüd enesekindlalt, et ta ei luba kapituleeruda.

Samal ajal oli kooli pooleli jätnud autistist neiu koos 33 teise noorukiga saatnud komisjonile kurja kirja. See nõudis palju kiiremat tegutsemist kui uus kliimaseadus sätestab. Kirjas olevad kaks interaktiivset graafikut lõppesid mitte aastal 2050, vaid juba 2027, seega vaid seitsme aasta pärast. Allakirjutanute seas oli tervelt kuus läti noorukit: Valentina, Aleksandr, Live, Liene, Darta ja Laura. Ma võin kanget mürki võtta, kinnitades, et seda kirja Greta ja tema kaaslased kirjutanud pole.

Samal ajal oli komisjoni laekunud ka 12 Euroopa Liidu liikmesriigi valitsuste pöördumine, kus nõuti sisuliselt sama kui Greta ja tema kamraadid: vähendada CO2 emissiooni mitte 40, vaid juba 50-55 protsenti 1990 aastaga võrreldes. Tolle kirja juures äratas minu tähelepanu kaks momenti. Allakirjutanute seas oli küll Läti (meenutame – Greta kirja all oli lausa kuue läti koolilapse allkiri), kuid puudus Euroopa kõige mõjukama riigi – Saksamaa allkiri.

Samal ajal oli Saksa töösturite juhid selgelt välja öelnud, et nende kaasmaalase von Leyeni kava pidurdab Saksamaa majandust ja et tegemist on soovmõtlemisega, mis tekitab vaid ebakindlust ja frustratsiooni. Saksa autotööstus oli teatanud, et Euroopa Komisjoni presidendi kliimaseaduse käivitumisel peaksid nad juba tänavu hakkama maksma vähemalt 3,3 miljardit trahve. Kui eelmisel aastal tohtis Saksamaal toodetud uus auto emiteerida iga kilomeetri kohta 108 grammi CO2, siis alates tänavu 1. jaanuarist tohib vaid 95. Iga grammi eest, mis seda ületab, tuleb aga tasuda ei vähem ega rohkem kui 95 eurot. Kliimaseaduse järgi on see vaid algus.

Kuid unustame eelmise kolmapäeva Brüsselis ja tõuseme pilve piirile.

Tänane maailm emiteerib aastaga 42 miljardit tonni CO2. Euroopa osa sellest on 3,4 miljardit ja see moodustab vaid 9% kogu planeedi emissioonist. Saksamaa enda osa on 0,7 miljardit tonni ehk 2 protsenti. Samal ajal paiskab koroonaviiruse kodumaa Hiina atmosfääri 11,5 miljardit tonni ja see moodustab tervelt 31 protsenti kogu emissioonist.

Kliima on globaalne asi ja too riigipiire ei tunnista. Sellest hoolimata üritavad Euroopa Liidu uued juhid von Leyeni ja Timmermansi juhtimisel võimatut – keeta paja ühes nurgas paksemat putru.

Poliitiliselt ja paberil on kõik võimalik. Ka see, et Euroopast saab esimene kliimaneutraalne kontinent. CO2-st on saanud globaalne valuuta.

Kuid kvoodikaubanduses läheb kaubaks ka Euroliidust kaugemal seotud CO2. Leidub nutikaid firmasid, kes on rajanud puuistandusi nii Ugandas, Mosambiigis kui Tansaanias ning kasutavad seal teenitud valuutat Euroopas. Alles ma lugesin üht uuringut, mis väitis, et tervelt 85 protsenti kompensatsioonimehhanismidest on pehmelt öeldes mõttetud.“