Peeter Espak kliimadebatist: “Ülioluline teema muudetud revolutsiooniliseks farsiks”

Kliimadebati on suuresti üle võtnud antikapitalistlik seltskond, kes on eelkõige vastu vabale maailmale ja demokraatiale. Loodus on instrument marksistlikuks võitluseks, leiab oma ERR-i portaalis essees Tartu ülikooli doktor Peeter Espak.

Ta kirjutab: „Paljudes avalikes keskkonnateemalistes debattides ei esinda teaduse vaatenurki mitte enam klassikalised teadlased, vaid eelkõige aktivistid ja poliitilised ideoloogid, kes muuhulgas aktivismi kõrvalt või sellega paralleelselt tegelevad vahel ka teadusuuringutega.

Üha enam näib rõhk minevat uurimiselt poliitilisele lobby-tööle, mille käigus asutakse ka saadud teaduslikke andmeid üha enam esitama aktivismile kasutoova nurga alt põimides hulga eripäraseid teadusandmeid ja teooriaid eelkõige põhitegevuse ehk ideoloogitsemise vajaduste raamidesse.

Teadlane peab kahtlemata ühiskonnale edastama ka neid toimimismudeleid ja soovitusi, mis talle tema uurimisala seisukohalt õige ja vajalikena näivad. Hundiuurija näiteks ilmselgelt kodanikkonnale seletama, miks hunti peab kaitsma ja kuidas seda teha. Tõenäoliselt aga mitte öösiti libahunti jooksma või siis ise hundikarja liikmeks hakkama.

Nagu ka islamiuurija peab ühiskonnale seletama, mis on uuritavas aineses ajalooliselt toimunud, mis on seal head ja kus peituvad ohud. Mitte aga muutuma islamistiks, kes tingimusteta oma uuritava ainese kõiki pahesid heaks kiidab või isegi peale surub.

“Oma uurimisobjekti muutumine kultusobjektiks muudab võimatuks igasuguse “objektiivsusele” pretendeeriva teadusliku uurimise.”

Ka sõjaajaloolase eesmärgiks ei ole ju mitte esile kutsuda sõda või vägivalda idealiseerida, vaid eelkõige analüüsida ja selgitada uuritavat nähtust. Nii on see tõenäoliselt ükskõik mis teadusalaga – oma uurimisobjekti muutumine kultusobjektiks muudab võimatuks igasuguse “objektiivsusele” pretendeeriva teadusliku uurimise.“

Ta peab ka ülimalt häirivaks aspektiks seda, et ülemaailmsetes kliimasõdalaste ringkondades on kujunenud maailmalõpu ja eelkõige Jehoova tunnistajate poolt jutlustatava Uue Testamendi Ilmutuse raamatust pärit Armageddoniga ähvardamine.

„Oma maailmalõpukuulutustes tuginetakse tihti “teaduslikule konsensusele”, mis pidavat väitma, et kui kohe-kohe miskit ette ei võeta, muutub planeet inimkonnale elamiskõlbmatuks, saabub kliimakatastroof. Seda oludes, kus suur osa tõsiseltvõetavaid teadlasi kinnitavad, et mingit konsensust sel teemal tegelikult olemas pole.

Nagu maailmalõppu ootavatele ususektidele omane, antakse ka erinevaid daatumeid, millal Armageddon saabub – vahel on selleks aastaks 2030, vahel “150 aasta pärast”.

Tihti tuginetakse Armageddonist või peatselt saabuvast maailmalõpust rääkimisel ka vastavaid pealkirju kandvatel teadusartiklitel ja ÜRO kliimateemalistel raportitel (mis vahel viitavad ühenduses kliimaga ka kapitalismile kui mandunud majandusvormile) ning eri ajakirjandusväljaanded kubisevad maailmalõpukuulutustest juba pikka aega.“

Peeter Espaki hinnangul on ülioluline teema muudetud revolutsiooniliseks farsiks: “Üha enam kerkib feministlik lähenemine kliimasoojenemisele üles ka peavoolu rahvusvahelises debatis.”