Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Peeter Espak: pseudoteadlased propageerivad maailmalõppu

24.12.2022
Maa pole pelgalt pall näituseruumis, millega kliimaäärmuslased võivad mängida.
© Scanpix

Orientalist ja ühiskonnateadlane Peeter Espak leiab ERR-is avaldatud ökoloog Mariliis Kõutsi arvamuslugu kommenteerides, et kui järgida tolle soovitusi, siis võetakse inimkonnalt sisuliselt võimalus enda ülalpidamiseks.

„Taas hea näide sellest, kuidas “teaduse” silti abiks võttes tegelikult rünnatakse “teadust”.

Majanduskasv on “number” – matemaatiline tehe, mõõdetav suurus. Väita, et peame loobuma “majanduskasvulikust mõtlemiset” on täpselt sama totter, kui öelda, et “lõpetagem planeedi temperatuuri mõõtmine, sest siis kaoks ära kliima soojenemine”.

Nõuda mistahes vormis loobumist numbritest ja ratsionaalsusest seetõttu, et jõuda numbritejärgsesse maailma – mida aga omakorda nõuab hüpoteetiliselt tulevikus asetleidev “sündmus” – mida misjoneeritakse sarnaselt mistahes ususekti maailmalõpuga, on esoteerika ja ebateadus.

Numbreid ei saa panna liikuma vastavalt esoteerilistele kaemustele või ulmelistele soovidele. Numbreid ei saa panna toimima mingisse paralleelreaalsusse ja öelda, et see on nüüd moraalselt ja ideoloogiliselt õige number. Isegi Karl Marx ütleks selle kõige peale, et fanatismil on piir – me ei saa teha revolutsiooni lihtsalt õhust ja armastusest.

Muud “majandusse” puutuvad tähelepanekud on niivõrd eemal igasugusest teaduslikkusest, et neid pole võimalik lihtsalt kommenteerida. Selliseid teooriaid arendavad uurijad võikski anda ka selged plaanid selle kohta, millised inimesed või inimgrupid me ohverdame uude “mudelisse sisenedes” esmalt.

On selge, et ühiskond kaotab täielikult degenereerudes vastava mudeli kohaselt näiteks võime ravida keerulisi haigusi. Selleks poleks lihtsalt ressurssi – esimesena surevad kõige nõrgemad: vähihaiged lapsed, täiesti terveksravitavad tööeas inimesed, kelle ravi aga peatub, sest tõenäoliselt oleks ligikaudu teaduslik meditsiin kättesaadav ainult parasjagu valitsevale nomenklatuurile või selle kõrgeimatele astmetele üksikutes turvatud haiglates, kuhu tavaseisusest lihtinimene ligi ei pääse.

Sureks ka lihtsamate traumade või kopsupõletikega inimesed, sest nende ravimiseks pole ei arste ega medikamente. Selles uues maailmas ei oleks enam meditsiini kui hetke maailmas vast kõige kallimat ja ressurssinõudvamat ühiskondlikku hüvet ja rahvastiku kasv tõepoolest peatatakse seeläbi, et looduslik valik tapab nõrgad ära. Eriti ikka lapsed kõigepealt.

Kaoks igasugused ühiskonnapoolsed toetused teadusele ja kultuurile – sest uues mudelis poleks selleks enam ressursse – tänased teadlased peaksid tegema kuskil tootmisüksuses rasket füüsilist tööd ja saama toitu, et mingil moel ellu jääda. Kuigi taaskord – küll nomenklatuuri tarbeks on mingid koolid, kus ka pidurdunud majanduskasvu oludes hõimupealike lapsed oma oskused omandavad. Muusikud, kunstnikud ja kirjanikud peaks aga ehk kuskil tänavatel kerjama või siis samuti olema tootval tööl.

Mõni üksik üliku või piirkonnabossi õukonnas või haaremis tegutsev ehk suudaks ennast elatada. Meil ei eksisteeriks ühtegi sotsiaalset garantiid, ühtegi avalikku hüvet, meil poleks teid, rahvusvahelist transporti ega ka kaubandust. Puuduks ka vabakaubandusel põhinevad riikidevahelised “heanaaberlikud” suhted.

Rivaalitsevad sõjapealikud ja riigikesed oleks omavahel aga igikestvas sõjas ning rööviks püsivalt oma naabritelt kariloomi, naisi ja orjasid. Tegelikult langeks kogu planeet tagasi püsivasse sõjaolukorda – antud hetkel küll olukorda, kus siiski võimsaimad pealikud suudavad ülal pidada ka tuumaarsenali. Mitte aga tuumajaamu enam ohutult töös hoida ega ka oma tuumapomme mitte kasutada.

Selline ideoloogia tähendab soovi kaotada inimtsivilisatsioon ja planeedi lõppu. Miks sellist asja ülikoolides taga nõutakse ja ka propageeritakse? Propageeritav tähendakski maailma lõppu. Kogu senises maailmas enneolematut inimkonna piineldes suremist haiguste ja sõdade kätte. Üksikud ellujäänud paneks kirja oma kogemused ja mälestused – ning vastavat ajastut edasi jäädaksegi meenutama Armageddoni või Põrguna. Mistahes keskaegne katk või uuem sõda kahvatuks saabuva kaose ja suremise kõrval.“