Pensionireform ei tähenda lõppkokkuvõttes “nälginud pensionäride horde”

Arvamus,
- Updated
©Uued Uudised
Pensionireform ei pane vanaduspõlve veetvaid inimesi nälgima. Pilt on illustratiivne.

Poliitikahuviline Ülla Vähk vaatleb oma artiklis pensionireformi sisu, toetudes erinevate huvigruppide hinnangutele.

Õiguskantsler Ülle Madise hinnangul pole pensionireformi plaanis võrreldavate gruppide ebavõrdsel kohtlemisel mõistlikku ega asjakohast põhjendust. Vastavalt on üks õiguskantsleri soovitus: „Tagastada inimestele üksnes summa, mille nad on ise teise pensionisambasse maksnud (kaks protsenti ja sellele vastav tootlus). Riigi makstud osa (neli protsenti sotsiaalmaksust) jätta inimesele tagastamata. Ühtlasi tuleks lahendada küsimus, kas riigi makstud osa ja sellele vastav tootlus jääb endiselt pensionifondi ja makstakse välja pensionieas või suunatakse see raha riigieelarvesse ning arvutatakse inimese esimese samba pensioniõigusteks.“

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Sotsiaalmaksu eesmärgist rääkides ütleb õiguskantsler:  „Olukord, kus tööeas inimene saab teisest sambast raha välja võtta, tähendab ikkagi sotsiaalmaksuraha mittesihtotstarbelist kasutamist ning vähendab niigi pingelist pensionikindlustuse eelarvet. Sotsiaalmaksu eesmärk on raha välja maksmine pensionieas (või piiratud põhjendatud juhtudel, nt töövõime kaotus).“

Vandeadvokaat Paul Keres oponeerib: „Võrdseid tuleb kohelda võrdselt, ebavõrdseid mitte. Õiguskantsleri hinnangul kohtleb pensionireform pensionikogujaid erinevalt, kuid need kogujad pole sugugi tingimata võrreldavad, nii et neid ei peagi võrdselt kohtlema.

Olemasolev pensionisüsteem on loonud esimese ja teise samba pensionikogujate näol kas täiesti võrreldamatud grupid või siis grupid, millel on palju põhimõttelisi erisusi, mis õigustavad nende erinevat kohtlemist. Esimese ja teise samba pensionikogujad ei ole võrdsed ega võrreldavad muu tunnuse järgi kui üksnes see, et mõlemasse gruppi kuuluvate isikute palgalt makstakse sotsiaalmaksu. Muus osas on nad põhimõtteliselt ja olemuslikult erinevad.”

Ülle Madise räägib riigi pensionivarast, riigi pingelisest pensionikindlustuse eelarvest, mida ei tohtivat ohtu seada. Asi on aga sisuliselt nii, et I sambasse minevat sotsiaalmaksu, mis on makstud inimeste palkadelt, kuid isikustamata kujul, võib tõesti nimetada riigi pensionivaraks. Sotsiaalmaks, mis on suunatud II sambasse, on isikustatud pankade kogumisfondides ja kinnistatud isikute külge proportsionaalselt nende palgaga (4% palgast). Seda on juba raske nimetada riigi pensionivaraks, riigi pensionikindlustuse eelarveks. See tähendabki, et I samba ja II samba kogujad ei ole võrreldavad grupid. Vara, mis on isikustatud, ei saa olla enam riiklik vara. Riik ei saa seda raha, mis inimesed pankade fondides kogunud on, enam taasriigistada.

Praegu on riik väga suure osa sotsiaalmaksust suunanud isikustatult fondidesse. Kui kogu palgafond 2018 oli 9150 milj. eurot, siis sellelt makstud sotsiaalmaks oli 1830 milj.eurot. See sotsiaalmaks jagunes järgmiselt: 1) I sambasse 1464 milj.eurot, 2) II sambasse 271 milj.eurot ja 3) rahva- ning eripensioniteks 95 milj. eurot.

271 milj.eurot on küll väiksem kui 4% palgafondist (366 milj.eurot), aga kõik palgasaajad ei ole II sambaga ühinenud. II sambasse suunatav osa kogu sotsiaalmaksust on 15%. See on väga oluline osa ja selle tõttu on aastate vältel tekkinud olukord, kus I samba pensionid on umbes 10% väiksemad, kui nad ilma II sambata olla võiks. Seejuures II samba tootlus senimaani seda vahet kompenseerinud ei ole, kogupensioni kasvatamisest rääkimata.

Reaalselt on pensionifondid paljutõotatud raha kasvatamise asemel eestlaste raha hoopis kaotanud. OECD reastas 2018 oma 37 pensioniuuringu riiki pensionite tootluse järgi 10 aasta lõikes ja Eesti sai hävitava hinnangu – viimase kümne aasta jooksul on siinsete pensionifondide reaaltootlus olnud negatiivne, –1,3%. See on reaaltootlus, mis jääb järele pärast pankade ja kindlustusfirmade vaheltkasude, haldamistasude ja inflatsiooni arvesse võtmist.

Mul on küsimus, kas põhiseadusevastasus praeguses pensioniseaduses ei ole tekkinud juba algfaasis? Kas mitte juba see ei ole põhiseaduse vastane, et üldse 15% kogu sotsiaalmaksust võetakse süsteemist välja, seejuures isikustatult proportsionaalselt palkadega (4% ulatuses) ja suunatakse fondidesse isikustatult tootlust teenima?

Kas see üldse veel põhimõtteliselt teenib eesmärki, mis on 20% sotsiaalmaksu kogumisel palkadelt riiklikuks pensionivaraks, kui 15% sellest sisuliselt erastatakse?

Lisaks, kas siin ei ole tekitatud ebavõrdsus sellega, et kui pensionite määramisel sotsiaalmaks üks kord juba jagatakse proportsionaalselt palkadega (osa sotsiaalmaksust läheb siin pensionite erinevusi tasandavalt rahvapensioniteks), kas siis üldse vastab sotsiaalmaksu statuudile, kui võtta sealt osa (15%) välja, jagada see teist korda proportsionaalselt palkadega (ilma solidaarsust arvestava tasanduseta), isikustatada ja suunata pangafondides kasvama?

Eriti, kui sinna juurde käib retoorika vaese inimese eest hoolitsemisest tema aastakümnete kaugusel olevas pensionipõlves. Mida õieti mõtlevad need, kes pensionireformi ei millekski vähemaks kui kuriteoks nimetavad?  Kes hakkab tulevikus ülal pidama “nälginud pensionäride horde” küsis Heldur Meerits Keskpäevatunnis. Kas keegi Eestis on viimase saja aasta jooksul siin maal näinud nälginud pensionäride horde??

Reformierakond esitab vägevaid postulaat: “40 aastaga koguneks keskmise palga teenijal teise sambasse üle 160 000 euro, kui sissemakseid on 6% kuus ja tootlus 3,5 protsenti.” Isegi kui, siis sellelt platvormilt – keskmine kodanik võiks ju teoreetiliselt teenida – ei saa riik asju korraldada, eriti kui teine vankumatu postulaat on hoolekanne vaese inimese tuleviku eest. Pealegi on selge, et maailm, sealhulgas eestlase rahakogumine ei toimi ühtmoodi vääramatult nagu Maa liikumine ümber Päikese.

Kas mitte siis, kui riik juba on 15% sotsiaalmaksust isikustanud, ongi see juba inimeste raha ja neile peab laienema otsustusõigus ja vastutuskohustus selle raha suhtes, s.o. omaniku õigused. Praegu on kodanikud taandatud aktiivset tahet mitteomava massi rolli.

Riigikogus vastu võetud pensionireform on deklareerinud inimese õigust isikustatud II samba rahale kogumisfondides ja algatanud esialgu väikesed muutused, aga teha võiks rohkemat.

On variant, et kui riik tahab, võib ta lasta inimestel 2% (või rohkem) oma palgast suunata fondidesse tootlust teenima, seejuures isikustatud sotsiaalmaksu osa (palkadega proportsionaalselt) ebaõiglust tekitavalt sinna lisamata. Või lisada koefitsiendiga, mis ebavõrdsust vähendab.

Aga kui me saavutaksime ühiskondliku kokkuleppe, mille kohaselt võib 15% sotsiaalmaksust võtta ja panna see panka riiklikku fondi kasvama rangelt mitteisikustatult, siis see oleks riikliku pensionivara kasvufond ja võimaldaks tulevikus tõesti õiglaselt pensione maksta, nii et kõige vaesemad pidevalt ainult vaesemaks ei jääks ja „nälgivad hordid“ tänavatele ei tekiks.”

One commentOn Pensionireform ei tähenda lõppkokkuvõttes “nälginud pensionäride horde”

  • Avatar

    Lähtudes all pool toodud titaatidest siis kesmine pensionär sureb enne ära kui “pinssi” saama hakkab. Ülejäänud rahast läheb suurem osa “haldustasudeks” ja väike osa “peenhäälestajatele” kes on suutnud omale tagada “parema/puhtama” töö ja sellega ka suurem “pinss” ja tervem elu.
    Võime ju ideaalitseda aga reaalsus kipub pigem sinna kanti minema. Ainukene lootus on seigal, et EKRE kasvatab oma “munadele karvad” – riigistab Eesti Panga, viib sisse “noore pere toetuse” (riiklik laen ja iga lapse sünniga maha 25%, et oleks peres 4 last) või vähemalt nn “eme kapitali” mis hetke vääringu tähendaks nii 15 000€ lapse sünni puhul ema panga arvele. Lisaks igatsorti “neeguste” ja “murjanite” VÄLJASAATMINE Eestist.
    Kui need sammud ette võetakse siis ON LOOTUST, et keegi pinssi saab ja rahvas kestma jääb – muidu jätkame sihitut tühikargamist….

    Tsiteerime; 1 – https://blog.stat.ee/tag/oodatav-eluiga/
    “Eestis on inimeste keskmine oodatav eluiga sünnimomendil järjest pikenenud, olles 2016. aastal 77,8 eluaastat. Euroopa Liidu teistest riikidest eristub Eesti oma meeste ja naiste oodatav eluea suure vahe poolest – kui ELs on meeste ja naiste keskmise oodatava eluea vahe 5,4 aastat, siis Eestis on vahe ligi 9 aastat.”
    2- https://www.pensionikeskus.ee/i-sammas/riiklik-pension/vanaduspension/
    “1. jaanuarist 2017 hakkas vanaduspensioniiga järk-järgult tõusma ja jõuab 2026. aastaks 65. eluaastani. Vanaduspensioniiga suureneb vastavalt sünniaastale. Vanaduspensioni saamiseks peab olema vähemalt 15 aastat Eesti pensionistaaži.”

Kommentaarid on keelatud

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused