Piret Kivi: Duolingo soome keel “-stani” onkli heakskiidul

Arvamus,
Raamat, millest Duolingo võiks eeskuju võtta.

“Salliv maailm on reaalsusest täiesti irdunud. Duolingo alustas hiljuti soome keele õpetamisega. Klikkisin end kohale, sest soovisin näha, mida ja kuidas nad õpetavad. Ikkagi ugrimugri keel nii tähtsas rahvusvahelises kohas või nii. Asusin innukalt teste tegema. Mul kästi tõlkida küsimus: „Joni, kas sul on tüdruk- või poisssõpra?”

Tõlkisin küsimuse ära ning mulle andis oma ülevoolava heakskiidu muhe onkel, kes näeb välja nagu 90 protsenti madalalt haritud pakistani või afganistani mehi. Lääne-Euroopas peavad sellised väikseid nurgapoode. Neil on kohevad vuntsid ning nad sülitavad sillutisele liitriteviisi sülge ja röga. Kui möödub mõni õhtumaine tütarlaps, siis hakkavad onud korisema ja kraaksuma. Mõned koguvad end ruttu ning limpsivad lihtsalt unelevalt huuli. Paljud onud elavad permanentses distantselus. Käes on neil nutitelefon, mille ekraanil lõugab koduküla rahvas. Onu lõugab neile vastu. Nii elab keha Euroopas ja meel vanas heas -stanis.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Vabu päevi onudel tavaliselt ei ole. Kui aga üks juhuslikult on, siis eelistatakse see veeta supelrannas. Seal liiguvad onud kampades, nad on täiesti riides ning jõllitavad pungissilmi supelriietes õhtumaalasi. Kas teie olete selliste onude pilkude all liival lamanud? Mina olen. See oli minust kahtlemata sõbralik ja salliv.

Mõned onud longivad ka rannaalleedel. Onud karjuvad mitmes keeles: „Õlu! Õlu!” ning hiilivad lähemale. Järsku hoovab sõõrmetesse karrine higilehk ja kõrvu sume suvesosin: „Marihuaana, kokaiin, amfetamiin…” Heinrich Bölli kummitus ja mina nõuame siinkohal kaebuste raamatut ja pervitiini tagasitulekut. Kirjanikuhärra Böll seetõttu, et ta tarvitas pervitiini. Mina seetõttu, et teha haiku.

Pervert: „Pervitiin!”

Süljeköis kiigub tuules,

uimalaul huultel.

Lisan Duolingo kuvatõmmise.

Pean järeldama, et sallivate peakoludes on elu väga teistsugune kui tegelikus maailmas. See on alljärgnev:

1. Inimeselt võib rahulikult küsida, kas tal on tüdruk- või poisssõpra.

2. Küsimuse õpetamist loetakse oluliseks algtaseme keeleõppes, milles osalevad inimesed kogu maailmast.

3. Madala haridustasemega moslemimehed peavad seda küsimust suurepäraseks.

4. Madala haridustasemega moslemimehed peavad abieluväliseid suhteid igati sobilikeks. Abieluväline suhe ei pea olema ilmtingimata vastassoost isikuga. Sellistest suhetest räägitakse kõva häälega ja õppetöö käigus, nt koolis. Piinlikkust ei tunta.

Kas midagi on selles nägemuses valesti? Mis juhtub madala haridustasemega moslemimeeste lastega, kui nad hakkavad harrastama küsimuses kirjeldatud eluviise või isegi esitavad isa kuuldes selliseid küsimusi? Kas isa puhub suust välja roosa südame ja pilgutab kelmikalt silma? Või loeme äkki isast, kes kiskus oma lihasel lapsel roosa südame rinnust ja võib-olla pilgutas seejärel kelmikalt silma? Peavoolust vast eriti ei loe, aga see selleks.

Miks kirjeldavad sallivad meile maailma, mida ei ole olemas?

Mõtlesin uue aasta alguses, kuidas saaksin mina praeguse psühholoogilise sõja tingimustes eestluse ja eesti keele masendavat olukorda paremaks teha. Jõudsin vihajärelduseni, et ma vihkan praegust aega ja uuskeelt (kuigi raudselt kasutan seda juba ka mingil määral ise, sest mis teha, inimene imiteerib) ning meie keeleline mandumine algas koos Euroopa Liiduga. Kuna väljakutse kirjeldus peab olema lihtne, siis seadsin endale eesmärgiks lugeda läbi sada eestikeelset raamatut, mis on ilmunud kõige hiljem 1999. aastal. 21. sajandil ilmunud asju ja mitteeestikeelseid asju loen muidugi edasi, aga väljakutse alla nemad ei kuulu.

Sada raamatut tundub väga raske ja eks ta natuke ongi, sest peab ju jääma ka ebaõnnestumise võimalus. Muidu oleks väljakutse ju libard ja ludri. Samas lähevad loosi kõik eestikeelsed raamatud. Ka need, mis ei ole kõige tõsisemad. Ka need, mis on väga lühikesed. Loomulikult ka tõlkekirjandus ning need raamatud, mida olen varem lugenud või suure tõenäosusega lugenud.

Algselt soovisin väljakutsesse panna ka karmi käsu lugeda ainult prügikastist leitud kraami, sest tahtsin juhtida tähelepanu meie kultuuripärandile, mida heidetakse praegu julmalt kõrvale. Tuvastasin sellel lähenemisel aga kaks takistust. Esiteks ei mäleta ma paljude raamatute puhul, kas ma leidsin selle prügikastist või mitte. Teiseks jätaks see välja raamatukogud ja muidu liiga palju hüva kirjandust. Siiski üritan väljakutse raames eelistada võimalikult palju just prügikastist leitud raamatuid.

Teen otsa lahti raamatuga, mis jõudis minuni masendavast makulatuurihunnikust. Kiidan väga tõlkija kaunist emakeelt ning raamatu sisu, mis ei karda meile ehtsat reaalsust näidata. Duolingo seltskonnal oleks sellest teosest nii mõndagi õppida ja omaks võtta.

2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.

1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.

02.01.2021 Anno Domini

Piret Kivi

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused