Piret Kivi: Eesti 200 vägivaldne visioon eesti koolist on hullem kui Brežnev Puhmaskulmu oma

Arvamus,
©Uued Uudised
Eesti keele nurk Euroopa Parlamendis – kas selline ongi meie keele saatus, olla eksootika impeeriumi võimukoridorides? Pilt on illustratiivne.

“Kunagi ammu, kui ma käisin koolis, ütles üks õpetaja, kelle nime ja näo olen unustanud, et demokraatia ei ole alati parim valitsemisviis. Ta tõi lihtsakoelise näite maast, kus elab 100 miljonit hääleõiguslikku kodanikku. Valimistel hääletab 51 miljonit ühe eluviisi poolt ja 49 miljonit eelnevale vastupidise eluviisi poolt (vahemärkusena: tundub, et keegi ei jätnud õpetaja näites hääletamata).

Mis saab edasi? Võitnud partei hakkab vägesid juhatama ja oma programmi jõustama riigis, kus 49 miljonit kodanikku tahab vastupidist eluviisi? Huvitav, mis juhtub? Suur masendus? Suur viha? Riigipööre? Riik jaguneb kaheks uueks riigiks?

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Selline lõhestunud suurriik tekitas juba minu lapseajus igasuguseid mõtteid. Tajusin selgelt, et võidu saanud partei oma maailmavaadet jõuliselt peale suruda ei saa. Sest kui ta seda teeb, on riigiga varsti kööga. Palju neid Trumpi valijaid oligi?

Eesti on väike riik. Meil ei ole tohutut kodanike massi. Midagistki. Kuid siiski on ka siin jagunemine kahte leeri ebameeldiv. Praegu vaevavad minu südant kõige rohkem eesti keele olukord ning eestlaste kool. Eesti keele olukord ei ole kaugeltki selline nagu see peab olema riigis, kus ainuke riigikeel on eesti keel (põhiseaduse paragrahv number kuus).

Eestlaste kooli on aga asutud ründama. Nii julmal viisil nagu seda ei tehtud isegi õndsa seltsimees Brežnev Puhmaskulmu ajal, olgu seltsimees Lenini muumia seltsimees Brežnevile igavesti armuline. Seltsimees Brežnev Puhmaskulmu ajal (sain tema surma puhul koolist vaba päeva, et itkeda, hihihii, Soome teleka ees) õppisid eestlaste koolides eestlased ning ainult need pooleestlased ja mitteeestlased, kes garanteerisid koolis eestikeelse ja -meelse keskkonna. Koridoris räägiti eesti keeles.

Kuigi eestlaste koolides oli ka pooleestlasi ja mitteeestlasi, siis ei räägi ma enamikel juhtudel rohkemast kui ühest, kahest sellisest lapsest per klass. Kõik pooleestlased ja mitteeestlased rääkisid kõrgtasemel (!) eesti keelt. Pooleestlasi ja mitteeestlasi eestlasteks ei kutsutud, kuigi oli juhtumeid, kus mõni neist oli nii tugevalt assimileerunud, et kõik pidasidki teda eestlaseks, sest nad olid juba unustanud, et ta eestlane ei ole.

Assimilatsioon ongi minu arvates maakeeli unustus või unustus enamikes olukordades. Oli muidugi ka väga palju klasse, kus õppisid ainult eestlased. Koolis pandi väga suurt rõhku eesti keele ja kirjanduse õppele. Õpiti ka käekirja. Seda viimast isegi matemaatika tunnis. Või arvate, et trükikirjas ja käekirjas protsendimärk on samasugused? Ei ole. Käekirja protsendimärgi esimene ringike on joonega elegantselt ühendatud. Vat nii.

Vestlesin hiljuti ühe korealasega, kes ei saanud üldse aru, kuidas meil sai okupatsioon ära lõppeda nii, et kõik okupandid ei pöördunudki tagasi koju. Mina ei saa ka sellest aru. Üldse ei saa. Taon peakolu vastu lauda ja ikka ei saa. Olime siis korealasega koos hämmingus. Pean seega arvesse võtma kahte asja: tekkinud absurdset reaalsust ja Eesti Vabariigi põhiseadust.

Mulle tundub, et Aquino Thomase möllamine Aristotelesega on kõige selle kõrval kukepea. Aquino Thomas on Lõuna-Euroopas siiani kuum mees. Eriti hommikuti, mil hüpatakse voodist ja juuakse lihtsalt tass kohvi. Ei sööda putru ega praemuna. Hommikust süüakse alles tunde hiljem, sest omal ajal keelas Aquino Thomas selle ära ja vanad kombed niisama ei haihtu. Tegemist oli apluse alapatuga, mille nimi võiks maakeeli olla „liiga vara”. Enne missat ei söödud. Aga see selleks…

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula paneb paika Eesti Vabariigi eesmärgi. Eesmärk on eesti rahvuse, keele ja kultuuri olemasolu ka tulevikus. Kui seda eesmärki ei täideta, siis lõpetab Eesti Vabariik eksistentsi. Säilib pelk territoorium. Kui pesumasina eesmärk on pesu pesta, siis kaotab ta ruttu oma eesmärgi, kui ma üritan pesumasinaga muru niita või hakkan selle trumlis värsket kala hoidma. Ma ei tea, mis juhtub roiskunud kala täis pesumasinaga. Vist pesumasinat sellest mõne aja pärast enam ei saagi? Läheb rooste ja varuosadeks? Mingi teise riigi varuosadeks läheb ka selline Eesti Vabariik, mis oma eesmärki ei täida.

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv number kuus sätestab, et meie riigikeel on eesti keel. See peab tähendama, et riik suhtleb inimestega ning eelkõige oma kodanikega riigikeeles. Riik, mis suhtleb püsielanikega mingites muudes keeltes, ei ole mitte mingi valemiga ehtne ja iseseisev ühe riigikeelega riik. Seega on ülivajalik hakata järgima kohe paragrahvi number kuus. Mainin inimeste headusse uskujaile ära, et tegelikus maailmas ei oska keeli enamik meist seetõttu, et nende grammatika on huvitav või vaimustav on rahvalaule lõõritada. Enamik oskab keeli, sest ilma ei saa hakkama. See on ülioluline joon inimloomuses, mille eiramine peaks olema lubamatu. Seega tuleb anda püsielanikele karmil toonil teada, et ilma eesti keeleta pole Eestisse asja.

Jõin kunagi veini ühe hispaania kirjanikuga. Kirjanik oli pärit perekonnast, mis oli Francoga raksus. Seetõttu elas ta Franco ajal eksiilis ning keeldus olemast Hispaania kodanik. Kui ta tuli kodumaale tagasi, siis otsustas ta võtta Hispaania kodakondsuse. Peamiselt seetõttu, et ta on hispaanlane. Kahjuks avastas ta, et arhiivides müttamine oli väga närvesööv. Ta lõi sellele tegevusele käega ning taotles kodakondsust naturalisatsiooni korras. Kodakondsuse sai ta pärast vestlust kohtunikuga. Vestlus toimus hispaania keeles. Mul on meeles üks küsimus, mille kohtunik kirjanikule esitas: „¿Habla usted la lengua española?” (Kas te räägite hispaania keelt?). Mäletan seda küsimust hästi, sest lõõpisin natuke ja ütlesin kirjanikule: „Oleksid pidanud ütlema, et paremini kui austatud kohus.” Kirjanik on ikkagi kirjanik.

Fakt on aga see, et kui kirjanik poleks suutnud kohtunikuga vestelda, siis ta naturalisatsiooni korras kodakondsust saanud ei oleks. Kui paljud Eesti Vabariigis naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud isikud suudavad kohtunikuga või ükskõik kellega eesti keeles sundimatult kümme minutit B1-tasemel lobiseda? Väga paljud ei suuda.

Ma arvan, et iga politseiuurija on kokku puutunud isikutega, kes on saanud EV kodakondsuse naturalisatsiooni korras, kuid ei saa aru küsimustest à la „Kus te olite eile õhtul kell kaheksa?”, „Mis röövlil seljas oli?”, „Kas te tarvitate alkohoolseid jooke?”, „Kui vana te olete?”, „Mis aastal te olete sündinud?”, „Kus te töötate?”, „Kuidas te õhtul töölt koju lähete?”, „Mis tablett see on, mis teie taskust põrandale pudenes?”, „Kes teil silma siniseks lõi?”, „Millise silla all te tavaliselt süütevedelikku joote?” jne, jne.

Olen kokku puutunud mitme Eesti Vabariigi kodanikuga, kes on saanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras ning kellel oleks suuri probleeme eelmainitud küsimuste mõistmisega ning nendele vastamisega. Mõned neist kiitlevad – loomulikult mitte eesti keeles –, et nad tegid eksami ära ja rohkem polevat eesti keelt elus enam vaja. Minu meelest tuleb sellistel isikutel kodakondsus ära võtta. Nad on saanud selle pettusega ning nad ei haaku kuidagiviisi meie põhiseaduse paragrahviga number kuus.

On siililegi selge, et kõik (!) RIIGIKOOLID peavad olema riigikeelsed. Eestlastega tohivad aga koos õppida ainult need, kes oskavad kõrgtasemel eesti keelt, kellel on olemas hea tahe ning kes garanteerivad eestikeelse ja -meelse õhustiku. Mõistlik oleks sisse seada kvoot. On ju teada, et alates teatavast määrast edasi enam ei lõimuta.

Või kuidas peaks lõimumine välja nägema Ida-Virumaa koolis, kui klassis on üks eestlane, kaks pooleestlast (kelle tegelik emakeel on vene keel) ja kakskümmend venekeelset? Selge on ka see, et nn „kahepoolsest lõimumisest” rääkimine on selgelt Eesti Vabariigi eesmärkide vastane. Eestlasel on Eestis õigus olla ainult (!) eestlane. Kus siis veel, kurat ja põrgu?! Lõimutakse välismaal. Kodumaal seda ei tehta.

Mujal maailmas on ka erakoole. Eks neid ole ka meil. Peab aga rõhutama, et kuigi erakoolid võivad õpetada muudes keeltes, siis on tegemist mitte asendava süsteemi, vaid lisaväärtusega. Lühidalt öeldes tähendab see seda, et õpilane, kes ei tee keskkooli lõpus ära riigikeele C1-taseme eksamit, keskkooli ei lõpeta. Ükski erakool (v.a. koolisüsteem, mis on mõeldud diplomaatide lastele) ei tegutse riigilt midagi ära võttes. Nõnda peab see olema ka meil. Jah, õpetage muid asju ka, õpetage kasvõi hiina keeles matemaatikat ja lugege Dostojevskit originaalis, aga keskkooli lõpetab ainult see, kes oskab kõrgtasemel eesti keelt. Teised mitte.

Matemaatika on muide eriti erutav teema. Miks? Sest näen pidevalt mingit täiesti arusaamatut hala teemal, kui raske on matemaatikat eesti keeles õppida. Ma saaksin sellest halast isegi veidi aru, kui jutt käiks ajaloost või filosoofiast (Mida teeb eestlastele ajaloo ja filosoofia õppimine inglise keeles? Varsti pole meil enam üldse oma mõisteid? Ainult kohmakas tõlge?).

Aga matemaatika! Ei ole vist suur saladus, et Lääne-Euroopas eelistavad sisserännanud ja nende lapsed õppida just reaalaineid. Humanitaarained eeldavad ülikõrget riigikeele tundmist ning sageli ka juuri kohalikus kultuurkihis. Sisserännanu jaoks on humanitaaralal tegutsemine seega mõneti komplitseeritum. Matemaatika on aga sümbolite keel, mida annab õppida ka siis, kui keeleoskus on kehvapoolne. Mul on endalgi Khan Academy konto.

Khan Academy õpetab matemaatikat inglise keeles. Aeg-ajalt kostub mõni termin, mida ma pole varem kuulnud. Kas see häirib? Ei häiri. Enamasti saan kontekstist aru ning kui ei saa, siis – kibens-käbens – koogelmoogel ja valma. Seega käib üle mõistuse, miks korraldab Eesti Vabariik siiani matemaatika riigieksameid vene keeles. Olukord on ju sürreaalne. Ma suudaks matemaatikat õppida ka keeltes, mida tönkan vaevu. Ajalugu ja filosoofiat ei suudaks.

Me oleme jõudnud ülimalt absurdsesse olukorda, kus seltsimees Brežnev Puhmaskulmu eestlaste kool oli märgatavalt humaansem ja eestlust väärtustavam (räägin reaalsest olukorrast, kus ma elasin ja õppisin!) kui Eesti200 vägivaldne visioon, kus enam eestlaste kooli ei ole. On nn ühtne kool, mida promotakse peavoolus tülgastuseni (põhiseadus meie peavoolu ei huvita?) ning mille altarile ohverdab lakkamatult ka meie rahvusülikool (!!!). Kui homme pandaks Tartu Ülikooli peahoonesse üles suur ja värviline Brežnevi pilt, siis oleks see vähem eestlusega vastuolus kui praegune halastamatu tegutsemine.

See on õudne fakt. Kas rahvusülikooli on tormijooksuga üle võtnud kurjad eestlusevastased jõud? Küsimus oli retooriline. Võin kinnitada, et tühjadest südametest tuleb seal läbi hüpata nagu tsirkusetiiger leegitsevatest rõngastest. Tühjade südamete diktatuuri peetakse rahvusülikoolis täiesti normaalseks, uueks peavooluks, noh. Kärssav tudengiihu ja tuikav tudengihing fanaatikuid ei sega. Nemad armastavad kõiki nagu armastasid kõiki juba Robespierre ja Saint-Just. Nood viimased on muide Stalini ajal trükitud õpikutes kirjas kui kangelased. Elagu armastus!

Seltsimees Brežnev Puhmaskulmu ajal oli Teise maailmasõja käsitlus väga halb. Peamiselt juba seetõttu, et põld eriti olemaski teist. Oli Suur Isamaasõda, mis algas alles 1941. aastal. Samas oli kaugema ajaloo kaardistus palju parem kui praegu. Kui te mind ei usu, siis võtke mõni vanem õpik. Loomulikult libisege üle seltsimeeste Marx, Engels, Lenin arvamustest (kuigi mõned neist on päris lõbusad), aga te saate maailmast väga põhjaliku ülevaate. Kahtlustan, et kaerahelbed ei ole midagi kuulnud Horezmi impeeriumist. Aga vanasti oli see riik veel õpikutes sees. Hämmastav!

Pean kindlasti hukka mõistma viisi, kuidas Puhmaskulmu ajal käsitleti religiooni. Minule õpetati siis, et usklikud ei ole lõpuni inimeseks arenenud. Nad on veel metslased või poolloomad. Tõeline inimene on ikkagi ainult see, kellel on ainult teaduslik maailmavaade. Aga miks on mind haaranud tundmus, et selline „õpetus” teeb praegu hiilivat kambäkki nagu uuemas maakeeles öeldakse? Või kambakat nagu öeldakse vanemas eesti keeles. Kas tänapäeva Eestis võib kõva häälega öelda, et Jumal on olemas või tõmbutakse sellise jutu peale kohe kaugemale ja hakatakse nägusid tegema? Kas kõige kõrgemal arengustaadiumil on meil järjekordselt paadunud ateistid nagu Comite Brezhnevo Regnante (seltsimees Brežnevi valitsusajal)?

Muide, ladinakeelne sõna „comes”, mis on ablatiivis „comite”, tähendas keskajal enam mitte seltsimeest, vaid krahvi. Elagu krahv Puhmaskulm! Sobib hästi kokku kuningas Sinihambaga. Kuningas Sinihammas oli päriselt olemas. Ta valitses 10. sajandil. Praegu on ta emeriitkuningas meie moblades, kus ta kasutab oma ingliskeelset nime Bluetooth.

Kui Eestimaal on jõude, mis soovivad mind lükata maailma, kus on vaimselt raskem kui Brežnevi ajal, siis lähen ja surun seltsimees Brežnevi kummituse kombitsat. Võib-olla kõhvitsen isegi küünega ta kohevatest kulmudest kõõma koomale. Seltsimees Honeckeri iminapa jätan aga esialgu ära. Nii hullud veel asjad ei ole. Aga kes teab, varsti olen valmis ka selleks, milleks oli innukalt valmis seltsimees Honecker. Peaasi, et eestlaste kooli ei hävitataks. Suudle mind, Puhmaskulm!

Seltsimees Stalin Sasivuntsi ajal saadeti ilmsüüta inimesi vangilaagritesse. Oli ka neid õnnetukesi, kelle tarbeks oli seltsimees Sasivuntsi arvates neli seina kolm seina liiga palju. Nemad kandusid pärast kuklakuuli teispoolsusesse. Paljud ilmsüüta eestlased jäid aga vabadusse. Nemad õppisid eesti keeles eestlaste koolides! Mul on kodus kooliraamatuid, mida kasutati siin kamraad Hitler Hirmsa ajal. Kõik on eesti keeles ja neid kasutati eestlaste koolides. Kui jätta kõrvale vangistamised ja hukkamised, siis suhtusid Stalin ja Hitler eestlaste kooli inimlikumalt kui praegused sadistid ühtse kooli liikumisest. Selline asi tarretab vere.

Dumas kirjutab, kuidas d’Artagnan üritas sõpradega kuningas Charles I elu päästa. Minu jaoks oli olukord väga põnev, sest ma uskusin lapsena, et meestel see plaan ka õnnestub. Kahjuks nagu ajaloost teada, ei õnnestunud ja kuningas hukati. Revolutsioonilisel Inglismaal pidid prantslased maskeeruma. See tähendas, et juuksed tuli lühikeseks lõigata. Lühikesed juuksed olid väga masendavad. Külm hakkas.

Ajad on muutunud ja moed ka. On olemas väga kauneid lühikeste juustega inimesi ning isegi väga šarmantseid kiilaspäid. Ometi on minu kui naise jaoks viimasel ajal ebameeldivad teatavat liiki lühikesed juuksed (märksõnad: Kristina Kallas, Kersti Kaljulaid). Ma tunnen selliseid sooüleseid ja revolutsioonilisi soenguid vaadates, kuidas mulle hingab kuklasse Oliver Cromwell isiklikult. Siis teen ma seda, mida ükski pikkade juustega naine teha ei tohiks, aga mis rahustab natuke närve. Ma tirin ja kisun oma juukseid. Viimased viis sentimeetrit minu juustest on eestlusevastase poliitika tulemus.

Järgmine kord, kui mõni juuksur ütleb mulle etteheitvalt: „Te tirite oma juukseid!”, siis vastan: „Kui Eesti200 ja ühtne kool kaovad maapõhja, eesti riigikeeleks saab päriselt eesti keel ja teaduslik maailmavaade ei ülba enam vaimsetes sfäärides ehk inimhingedes, siis on lootust, et enam ei tiri. Seniks hoidke aga mokk maas ja lõigake viis senti maha. Ma olen kannatav olend.”

24.01.2021 Anno Domini

Piret Kivi

2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.

1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.

2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.

3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.

4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).

5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.

6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused