Piret Kivi: eesti kool ei tohi muutuda ooperimaja puhvetiks, kus pakutakse “trainoid”

Arvamus,
- Updated
©UU
Eesti riik on loodud hoidma ja kaitsma meie keelt ja kultuuri läbi aegade.

“Tegin lõunauinakut ja sattusin unenäomaailma ooperisse. Kahjuks ei saanud ma unenäo lõpuni teada, mida ma olin vaatama ja kuulama läinud, sest ma ei olnud saalis, vaid hoopis puhvetis. Mul olid seljas ilusad ja viisakad riided ning käes pokaal šampanjat. Järsku tundsin vastikut lehka. Pöörasin pilgu leha suunas ja nägin täiskustud pükstega prügikastikolli, kes neelas mõnuga samast puhvetist ostetud trainoid.

Taganesin kiiresti paar sammu ning koperdasin kogemata siniste juustega sooneutraalse sookolli otsa. Sookollil oli suus iselagunev bambuskõrs, millega ta luristas juua kahtlast rohelist ökomikstuuri. Kuhu ma olin sattunud? Selge, et sallivasse puhvetisse, kus müüdi šampanjat, trainoid ja ökomikstuuri. Puhvetisse, kus ei jäeta kedagi maha, see tähendab ilma.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Tänapäeval on kombeks süüdimatult väita, et definitsioonidesse lisamine ja nende avardamine mingit muutust kaasa ei too. Kus te sellega! Kõik nähtused olevat nagu linnud akvarellil, kellele on tindiga hiljem ranged piirid ümber joonistatud (väga ilus tehnika muide). Eraldatud ja omaette. Inimesed, kes nõnda mõtlevad, oleksid mulle öelnud: „Kas sul polnud siis pühapäevariideid seljas? Kas sa siis ei joonud šampanjat? Näed siis, sinu ooperikogemus ju muutunud ei ole. Üldse ei ole. Sinu jaoks on kõik endine.”

Musta kohvi sõbrad võivad ärrituda, kui nende kohvi sisse pannakse piima. Mõni ärritub, kui sinna pannakse suhkrut. Ometi polevat ju midagi muutunud. Musta kohvi on tassis sama palju kui enne piima ja/või suhkru lisamist. Mõõtke üle, kui ei usu. Puhtast bensiinikanistrist on ka võimalik musta kohvi juua. Eks see veidi imelik anum ole, aga üksikul saarel ajab asja ära. Kui aga jätaks kanistrisse sama palju head musta kohvi kui enne ja täidaks ülejäänud kanistri bensiiniga? Või rotimürgiga? Või koroonavaktsiiniga? Kohv on alles, inimesed! Ei ole ära kadunud. Jooge mõnuga. Oodake, ärge jooge!

Alati ei pea muutmiseks isegi millegi või kellegi kanistrisse või territooriumile tungima. On inimesi, kes elavad armsas eramajas. Aias on roosid ja sõstrapõõsad. Laulab musträstas. Ühel päeval ehitatakse nende krundi kõrvale (NB! Mitte krundile!) suur korrusmaja, liimivabrik ja vangla. Lisaks siirdatakse  maitsekale kompositsioonile lisaks ka pronkspuuslik. Korrusmajja tuuakse elama „multikultuurne”  seltskond Marimaalt, Valgevenest, Ukrainast, Udmurtiast, Komimaalt ja Kasahstanist (kõik venekeelsed).

Eramaja elanikule need „arengud” ei meeldi. Talle öeldakse aga, et olgu vait ja salliv, sest tema kodus ja aias pole midagi muutunud. Puu all lebab aga liimileha kätte kõngenud musträstas. Pronkspuusliku kummardajad on tunginud aeda, söönud ära kõik sõstrad ning varastanud roosid. Vabanevad vangid astuvad läbi, et kaasa haarata sülearvuti ja peretütar. Korrusmaja lapsed lõugavad hommikust õhtuni vene keeles. Aga midagi muutunud loomulikult ei ole. Isegi akvarellileevike, kellele on ümber joonistatud must tindirant, suhestub puuoksa, pihlamarjade ja horisondiga. Tema ümbruskond mõjutab teda. Mõjutab seda, kuidas me teda tajume.

Praeguses Eestis „mittemuudetakse” eelnevalt kirjeldatud viisidel mitmeid mõisteid, nt seda, kuidas peaksime aru saama abielust ja koolist. Väga paljude inimeste jaoks on abielu ikkagi ainult mehe ja naise vaheline asi. Argument, et „sina võid ju ikka vastassoost isikuga abielluda, midagi ei muutu!” on täpselt sama, mis oli minu ooperikülastus (õudus)unenäos. Väga paljud inimesed valutavad südant ja kannatavad, kui nad näevad soovi suruda eesti kooli liiga palju mitteeestlasi (tänastes oludes enamasti venekeelseid).

Argument, et „õppetöö toimub ju edasi eesti keeles” on jällegi nagu see puhvet minu unenäos, sest koll mõmises ja ropendas vene keeles ning siniste juustega sooneutraal mudis usinalt suunda uuskeele ja inglise keele segus. Eesti kool, kuhu sisenedes kuuleme suurel määral muid keeli ning kus koridorides ei rõkka meie kaunis emakeel, ei ole enam eesti kool. Eesti kool, kus samad inimesed, kes röögivad võõrkeeltes koridoris, vaikivad tunnis, sest nad ei saa õpetajast täiel määral aru ja/või ei suuda end eesti keeles kooliõpilase tasemel väljendada, ei ole enam eesti kool. Eesti kool, kus tuleb hakata maha salgama teatavaid ajaloosündmusi (kuidas räägitakse tänapäeval koolis näiteks Erna retkest?), ei ole enam eesti kool.

Selline kool on suures osas omadega hullemas kohas kui eesti kool enne iseseisvuse taastamist. Vahet pole, et targa argumendi kohaselt pole selliselt koolilt midagi ära võetud. On ikka. Eestikeelne ja -meelne komberuum. Loen praegu 1922. aastal välja antud joonistamise õpetust. Hämmastas raamatu eestimeelsus. Jah, klassikaline „lääne värk” on muidugi sees, kuid väga suur osa raamatust on pühendatud eesti rahvakunstile. Lapsed peavad joonistama eesti ornamente, vanu eesti ehteid, eesti mustreid jms!

Kui selline loomulik asi hakkab hämmastama, siis oleme liikunud ebasoovitavate sfääride suunas. Mõtlen Peeter I kujule, mille vermisime müntideks. Tänapäeval seda raudselt enam ei tehtaks, sest kunst ja… Kui palju siin Põhjasõja ajal tapeti? Maarjamäe memoriaal on siiani õhku laskmata. Selline asi vabas riigis meelt helgeks ei tee. Vägivaldse võõrvõimu sümbolid peaksid olema juba ammu kadunud, aga ei ole.

Minul on algklassidest meeles, kuidas ma sattusin ajalootunnis suurde hämmingusse. Vene ajal olid venelased ajalootunnis alati väga head. See läks nihkesse tegeliku eluga ning tohutusse nihkesse minu Erna retke vanaonuga, kes oli ju venelaste vastu võidelnud! Kas vanaonu oli siis õpetaja arvates paha inimene? Mäletan, et kirjeldasin kodus ajalootunnis kuuldut ning sain kohe vastavad korrektiivid. Korrektiiv kõlas nii: „Tema võitles Eesti eest ja ära seda mitte kunagi unusta!”

Kui Eesti sai uuesti vabaks, siis hingasin kergendatult, sest taipasin, et enam eesti lapsed sellisesse raskesse olukorda ei satu. Milline ennatlik optimism! Oleme tagasi olukorras, kus lapsevanemad peavad koolis antavat infot korrigeerima ning lastele ise asju juurde õpetama. Lisaks ajaloolisele infole tuleb neil nüüd ka täpsustada, et olemas on kaks sugu ning inimene ei saa ise oma rahvust valida.

Vanasti käisid ooperis aadlikud, ohvitserid jne. Tänapäeval käib seal ka teisi. Kuid siin tulebki mängu huvitav moment. Need teised pidid muutuma, mitte nõudma muutust süsteemilt. See on väga oluline moment. Trainoipudeliga koll oleks pidanud end puhtaks pesema (kui tal oli raha pileti ja puhvetitrainoi jaoks, siis on tal raha ka seebi jaoks) ning viisakad riided selga panema. Kui riided olid enam-vähem viisakad, aga mitte kõige paremad, siis kobiti vanasti kukepalkonile.

28.12.2020 Anno Domini

Piret Kivi

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused