Piret Kivi Eesti rahvusriigist: ei tehta ära ega ka kaotata

“Üks minu endistest kolleegidest töötas mõnda aega Inglismaal kriminaalhooldusametnike sekretärineiuna. See endine kolleeg oli natuke rohkem kui kolleeg. Me suhtlesime ka väljaspool tööd. Jõime koos kohvi ja rääkisime elust. Kui ta tuli mulle Inglismaalt külla, siis jutustas ta mulle ka natuke oma tööst. Näiteks sellest, kuidas ta peab pidevalt pabereid võltsima, sest vanglas ei vaadata üldse bussiaegu, kurjamid ei jõua õige bussi peale ja saabuvad nende juurde liiga hilja. See olevat olnud tõsine probleem. Õnneks oli kurjamitel abiks minu endine kolleeg, kes ei lasknud neid vanglasse tagasi saata, sest ta muutis dokumente nii nagu vaja.

Ühel päeval jutustas endine kolleeg mulle loo mõrvarionust. Seitsmekümnendatel oli mõrvarionu noor mees ning tappis ära oma naise. Kuna surmanuhtlust enam ei olnud, siis saadeti ta eluks ajaks vangi. Muidugi, Inglismaal ei tähenda eluks ajaks tegelikult eluks ajaks. Vanaduses lastakse tavaliselt lahti. Nõnda juhtus ka mõrvarionuga, kes oli minu endise kolleegi arvates „hästi armas vanaonu“. Minu endisel kolleegil oli oma uue kliendiga palju toimetamist, sest vanglas ei valmistatud mõrvarionu  tavaeluks üldse ette. Aeg oli edasi läinud. Näiteks eeldati, et mõrvarionu hakkab maksma oma üüri ja ka muid arveid internetipanga kaudu. Tal olid selleks olemas vajalikud salasõnad ja koodid. Kahjuks polnud ta seitsmekümnendatel internetipangaga kokku puutunud. Internetiga ka ei olnud.

Minu endine kolleeg ütles mulle, et tal on rangelt keelatud kurjamite salasõnu ja koode kasutada, aga kas mõrvarionu pidi siis üüri maksmata jätma? Kolleeg viskas jälle reeglid aknast välja, sisenes mõrvarionu internetipanka ning maksis ära kõik vajalikud arved. Hiljem tegeles ta ka algtasemel internetikoolituse andmisega. Küsisin endiselt kolleegilt: „Miks ei saadetud mõrvarit aasta enne vabastamist avavanglasse? Miks teda ei koolitatud?“ Ta vastas: „Peaks muidugi, aga neid kohti on liiga vähe. Enamik lastakse lahti lihtsalt niisama. Eks mina siis tegele nendega.“

Miks see mõrvarionu mulle järsku meelde tuli? Sest ta on sümbol tardumisest, mõttetust olukorrast, mida ei lahendata, aga millel lastakse täiesti mõistusevastaselt omasoodu edasi kesta. Õige oleks olnud see mees üles puua või siis õpetada kasutama internetipanka. Mõrvarionu ei poodud aga üles ega õpetatud kasutama internetipanka. Valik jäeti tegemata. Ta lihtsalt vindus aastakümneid kuskil hallis tsoonis, eikellegimaal. Aga mis siis, kui tööl oleks olnud seadusekuulekas sekretärineiu ja mitte minu endine kolleeg, kes oli valmis vajaduse korral silma kinni pigistama? Vaene mõrvarionu!

Sarnane lahendustevaba olukord on minu meelest tugevalt tuntav Eesti Vabariigis. Sõnades on meil rahvusriik, aga tegelikult mitte. Õige oleks seega rahvusriik ära kaotada või teha rahvusriik. Aeg jookseb, aga tegelikus elus ei valita kumbagi varianti. Lisan kiiruga, et ma pooldan otse loomulikult teist varianti. Rahvusriigi kaotamine võrduks ju ülespoomisega, aga oleks siiski vast parem kui praegune olukord, kus Eesti ühiskond on nagu inglise mõrvarionu, kes ei oska internetipangas arveid maksta. Meenutan, et me saime ka seltsimees Stalini käest eluaegse, aga saime lõpuks välja. Mis koolitust meile võimaldati, et harjuda ära eluga vabas maailmas? Mulle tundub, et me kerjame  sekretärineiu abikätt. Kuni tööle saabub järgmine sekretärineiu, kes enam meid ei aita. Aga mis siis saab?

Mõned lahendused on väga lihtsad ning kiiresti saavutatavad. Tehke nii, et Eestis oleks ilma eesti keeleta võimatu või väga raske elada. Tehke nii, et ilma eesti keeleta ei saa minna riigiametitesse, arsti juurde, kooli jne. Tehke nii, et hädaabinumbrile saaksid võõrkeeltes helistada ainult turistid ning ka nende puhul poleks kindel, kas leitakse inimene, kes neist aru saab. Tehke nii, et karistused teenindussektoris eesti keele mitteoskamise eest oleksid ülikarmid ning suunatud tööandjale. Töövõtja teeb ikka nii nagu lihtsam. Pole eriti mõttekas teda piinata. Piinata tuleb tööandjaid.

Tehke nii, et eestikeelsed mänguringid oleksid ka päriselt ainult eestikeelsed! Eesti lapsel ei tohi olla mitte mingit kohustust mängida oma kodumaal venekeelse lärmi sees. Kaotage avalikust ruumist ära kõik võõrkeeled, mis pole mõeldud turistide jaoks. Seadke sisse nulltolerants neile, kes mõnitavad avalikus ruumis eesti keelt, kas sõnade või tegudega. Saatke need isikud vangi või surnukuuri laipu küürima. Hakake üliheldelt toetama eestikeelsete raamatute väljaandmist. Kui te lasete eesti keelel praegusel moel edasi lohiseda, siis mõistke eestlus parem kohe surma. Ei saa olla nii, et „üles ei poo“, aga vat „internetipangas arveid maksma“ ka ei õpeta.

Ei ole õige rääkida rahvuslusest, aga hoida meie püsielanike seas umbkeelseid, kelle seas on ka päris palju (pool)umbkeelseid Eesti Vabariigi kodanikke. Ei ole õige rääkida eestlusest, kui ilma eesti keeleta saab Eestis tegelikult üpriski hästi hakkama. Kas Eesti on ainuke riik Euroopas, kus peab taluma riigikeele kasutamise eest solvanguid ja käske rääkida muudes keeltes? Võib-olla on Lätis sama olukord?

21.09.2020 Anno Domini

Piret Kivi