16.05.2021
“Jalgratastel vuhises mööda nii siniste kui ka roheliste kuupidega neegreid.”
“On inimesi, kellega saadakse ülihästi läbi. Lausa nii hästi, et elatakse nendega samas kohas. Mõni inimene on nii oma, et temalt võetakse käest kinni ja temaga seistakse altari ees. Sellisel kooselul on ka väljamaakeelsem nimi. Assimilatsioon. Kui te mind ei usu, siis vaadake kaua kooselanud paaridele näkku. Onju sama nägu?
On inimesi, kellega saadakse läbi hästi. Maakeeli normaalselt. Nendega tavaliselt koos ei elata. Nad astuvad mõnikord läbi. Kohvi jooma ja lobisema. Ühiseid huvisid nagu oleks ka. Olgu ka sellisel suhtlusel oma väljamaakeelsem nimi. Integratsioon. Uudismaakeeli lõimumine.
On inimesi, kellega läbi ei saada. Neist hoovab liiga erinevat hõngu. Neid välditakse. Neist elatakse eraldi ning võimaluse korral ei suhelda nendega üldse. Väljamaakeelsem sõna oleks siinkohal segregatsioon.
Kuhu ma tüürin?
Assimilatsioon, integratsioon ja segregatsioon ei toimi ainult üksikisikute puhul. Kaugel sellest. Tegemist on ka suhtlusega suuremate koosluste vahel.
„Kolmest musketärist” kõige raskem on kahtlemata integratsioon. Mis asi on integratsioon? Integratsioon on ärkvelolek, mis veedetakse peas puuderdatud parukas (parukas võib tänapäeval olla ka nähtamatu). Integratsioon on uudishimulike aadlike ja uusaadlike (intellektuaalide) eluviis. Neile meeldib teistes riikides elada, võõrkeeltes raamatuid lugeda ning avaramat maailmatunnetust omada. Nad ei torma teistes riikides riigiametitesse ega nõua seal omakeelset teenindust. Kui nad elavad mujal, siis jäävad nad iseendaks, kuid ehitavad peale ka muid kihte, mis lasevad neil hakkama saada ning ka oma uues ühiskonnas väärtuslikud olla.
Integratsiooni supernäidis oli hiljuti lahkunud prints Philip. Ei ole vist väga suur saladus, et inglise keel oli tema kolmas keel. Ometi nõnda ei tundunud. Suurema osa tema teadliku elu vältel. Miks ei tundunud? Sest prints integreerus.
Olukord on terves maailmas selline, et enamikule inimkonnast käib integratsioon selgelt üle jõu. Aga välismaal kasutatakse ju ka seda sõna! Kasutatakse jah, aga eufemismina. Mõeldakse selle all tegelikult assimilatsioonitorusse sisenemist-sisestamist. Üldiselt ei keelata mitte kuskil inimestel osata palju keeli. Otse vastupidi, olemas on lausa polüglottide konverentsid, kus lobisetakse läbisegi sadades keeltes. On töökohti, kus hinnatakse väga inimesi, kes oskavad palju keeli.
Ometi kaitsevad kõik mittenõdrameelsed riigid oma riiklust ja identiteeti. See tähendab, et Saksamaa polüglott ei lähe Saksamaal riigiametisse, toidupoodi ja panka ning ei kuku seal suhtlema suahiili, baski ega eesti keeles. Isegi prantsuse, inglise ega itaalia keeles ei kuku. Ta teab, mida tema elupaik temalt eeldab.
On täheldatud, et kõrgtasemel võõrkeelte oskus käib suurele osale inimkonnast üle mõistuse. Pole hullu, see on loomulik. Minult küsitakse ka mõnikord mitut keelt ma oskan. Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest „keelt oskama” tähendab siis täpsemalt mida? Mina näiteks oma CV-sse hiina keelt kunagi ei pane, sest mu hiina keel ei kõlba kärnas kassi saba allagi. Hiina keel on mul niisama meelelahutus. Ometi tundub, et sain kuidagi hakkama Nobeli preemia võitnud kirjaniku tõlkimisega hiina keelest eesti keelde (https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/auhind-parimad-noored-ilukirjanduse-tolkijad-aastal-2021/ vaadatud 16.05.2021). Teisest küljest võib see muidugi tähendada, et eestlaste hiina keele oskus on alla igasugust arvestust. Ja see on praeguses poliitilises olukorras mõistuspärane? Ei ole.
Osalesin kunagi ülikoolis ühes aines, kus progressiivne õppejõud rääkis meile, et maailmas on väga palju sugusid. Isegi lõpmatu arv, sest sugusid avastatakse pidevalt juurde (jah, see on tõsine akadeemiline vaimsus tänapäeval). Sarnast kiirkorras hägustamist harrastas väärikas õpetlane ka rahvuste ja keelte puhul. Saime kodutöö: teha nimekiri kõikidest keeltest, mida oskame. Tundub lihtne? Progressiivses maailmas ei ole, sest oskuse alla käis ka algtase. Appi!
Läksin koju ja asusin nimekirja koostama. Nimekirja keskel sattusin segadusse, sest mul oli jäänud täpsustamata, kas progressiivõpetlane peab murdeid keelteks või mitte. Panin igaks juhuks Arani oru keele ja oksitaani keele kirja eraldi keeltena. Just praegu meenub, et unustasin kirja panemata Richard Lõvisüdame emakeele, mis oli ka hilisemast oksitaani keelest erinev (12. sajand on ikkagi ju 12. sajand). Murdsin end lõpuks romaani keelte võserikust ja ka teiste keelkondade võserikest läbi ning avastasin, et mu nimekiri läheneb juba viiekümnele keelele või nii. Hakkas tekkima vaimuhaigus.
Istusin voodiveerel ja värisesin paberilipakate keskel nagu haavaleht, sest teadvustasin, et oma nimekirjaga ma ülikooli tagasi minna ei taha. Esiteks on see väga piinlik ja teiseks tapavad kaastudengid mu ära. Minu sisemaailm on minu sisemaailm, mitte progressiivide tsirkuseareen. Jäi ainult üks aus lahendus. Registreerisin end ainelt maha. Vähemalt elasin uuesti maailmas, kus on kaks sugu. Midagigi. Soomlastel ilma kriminaalsüüdistuseta seda privileegi juba ei ole.
Ühesõnaga, integratsioon on väga valus protsess, sest eeldab võõramaalase puhul kõrgtasemel (!) riigikeele oskust ning kõrgtasemel kohaliku kultuuri ja meelelaadi tundmist. Selleni jõuab vähemus. Seega lükatakse Lääne-Euroopas võõramaalastest püsielanikke, ja eriti nende lapsi, assimilatsioonitorru. Inimesele jääb alles õigus osata oma esivanemate keelt ja ka igasuguseid muid huvitavaid võõrkeeli, kuid kõige tähtsam on ka tema jaoks riigikeel. Kui ei sobi, võib alati tagasi kolida oma kodumaale.
Mis juhtub tegelikus elus? Lahendeid on kolm:
1. Integratsioon. Nähtamatu puuderdatud parukas. Võõramaalane oskab võrdsel määral oma emakeelt ja riigikeelt.
2. Assimilatsioonitoru algus. Torusuu. Võõramaalane oskab kõrgtasemel riigikeelt ja mingil tasemel oma vanemate keelt. Tema de facto emakeel ehk esimene keel on juba riigikeel.
3. Assimilatsioonitoru sügavik. Torusoo. Võõramaalane oskab kõrgtasemel riigikeelt. Oma vanemate keelt ta enam ei oska. Võib-olla oskab tervitada ja lugeda arve ühest kümneni.
Esimest lahendit näeb elevandiluutornides (nt ülikoolides). Teine ja kolmas lahend moodustavad kokku julgelt 90 protsenti või enam. Kahjuks kirjutavad meil ühiskonnamuutmise plaane elevandiluutornides turnijad. Sellest arusaamatused, piinad ja eestlaste jätkuv keeleline mõnitamine oma kodumaal.
Eestil oleks aeg lõpetada naljategemine. Integratsioon tuleb kohe manalateele saata. See on raha põletamine ja kurjade integratsiooninõidade nuumamine. Maha nuumnõiad! Puuderdatud parukas isikud integreeruvad ka ilma integratsiooninõiamooride toeta. Tegelikult integreeruvad nad ilma nendeta isegi märgatavalt paremini, sest normaalne isik säherdusi neomarksistitare enda lähedale ei lase. Hakkavad veel riigikeeles suguorganilaulu lõõritama ja ahviarmastust avaldama. Seda kuni hetkeni, mil mõne integratsiooninõia keha võtab üle seltsimees Brežnev Puhmaskulmu kummitus, olgu seltsimees Lenini muumia seltsimees Brežnevile igavesti armuline. Siis läheb nõia lõug ilaseks, silmavaade ähmaseks ning kuri tädi hakkab jaurama rahvastevahelisest sõprusest. Ei, ei ja veelkord ei!
Vähevõimekate võõramaalaste saatus peab olema torusuu või torusoo. Või segregatsioon. Mina kui eestlane vajan Eestis eestikeelset avalikku ruumi. Nagu hapnikku. Ma lausa nõuan seda. Selle suudavad mulle garanteerida ainult torusuu, torusoo või segregatsioon. Seltsimees Stalin, kes oli eriliselt julm ja jõhker mees ja keda võib-olla võõristab isegi seltsimees Lenini muumia, garanteeris Eestis eestikeelse eestlaste kooli. Seda ajaloolist fakti ei tohiks siinkandis mitte kunagi unustada. Seltsimees Stalin ei sundinud Eestis elavaid eestlasi viibima koolikoridorides, kus rõkkab vene keel, ning kus klassiruumides istuvad laiaks (pool)umbkeelsed venelased. Õõvastavate õõnessüdamete kõrval oli seltsimees Stalin ju päris vahva vunts. Appi!
Vabas riigis oleks muidugi veel ka dekolonisatsiooni võimalus. Eesti ei ole tänase seisuga vaba riik.
Muulase saatus Eesti rahvusriigis peab olema puuderdatud parukas, torusuu, torusoo, eemal või ära. Valik on igati mitmekesine, meeldiv ja kaunis. Täpselt sama menüü on ka neil eestlastel, kes elavad välismaal. Minul oli välismaal peas puuderdatud parukas. Shleihviga.
Mitteeestlane Eestis, kui sinu kael parukat ei kanna ning parukapuuder ajab sind köhima ja aevastama, siis pead valima midagi ülejäänud nimekirjast. Eestimaa keelelise lagastamisega olgu kaputt ja kööga!
Elagu eestikeelne Eestimaa!
Pärast teksti kirjapanekut läksin välja jalutama. Botaanikaaias õitsevad tulbid. Tartlastele teadmiseks. Nägin nii mõndagi rõõmustavat ja nii mõndagi kummalist. Rõõmustavad asjad kõigepealt. Minu tekst on mõttetu, sest tegelikus elus möllab vähemalt Tartus vapustav segregatsioon. Meie segregatsioonimaastik on äärmiselt mitmekesine.
Kollide ja mittekollide vahel on Tartus segregatsioonimüür. Räpased kollid istuvad omaette pargipingil ja joovad seal otse plastpudelist odavat õlut. Moodsad ja pestud inimesed joovad välibaaris moosipurke meenutavatest anumatest ladina-ameerika kokteile. Alkoholisisaldus raudselt kõrgem kui kollide õltsil. Miks ei integreeru moosipurgirahvas kollidega? Miks on kahe alkolembese grupi vahel nii jäik segregatsioon?
Liikusin edasi ja mulle veeresid vastu inimkerad ehk väga tugevalt rasvunud isikud. Nad olid omasuguste seas. Selgelt teistest segregeerunud. Siis tulid mulle vastu dressides ja maikades vene noorukid. Täiesti segregeerunud nagu ma nende vormiriietusest ja suhtluskeelest otsemaid välja lugesin. Jalgratastel vuhises mööda nii siniste kui ka roheliste kuupidega neegreid. Teadsin juba vanast rasvast, et kui ma Barclay de Tolly ausamba juurde lähen, siis on neegrid seal. Omasugustega. Olin isegi ükskord seal. Mina olin üksi. Taamal paremat kätt olid neegrid. Vasakut kätt auru all kurvad kollid. Me ei istunud samal pingil.
Ma saan aru, et libaliberaalid soovivad, et mina, neegrid ja kollid oleksime sõbrad ja koos. Meile aga sobib segregatsioon. Nii saame kuidagi hakkama. Ei tea, mida Barclay de Tolly samba otsas meist seal mõtles. Miks ei tulnud meiega integreeruma mõni integratsiooninõid? Ei tahtnud vist kallist konverentsikleiti pargipingil mustaks teha. Kus olid segregatsiooni hukka mõistvad plakatid? „Neegrid paremale, kollid vasakule, Piret keskele!”?
Igatahes on Eestis väärarusaam, et segregatsioon on halb ning kõik peavad kõigiga. Ei ole. Ei pea. Ilma segregatsioonita sureks inimeseloom ju ära!
Teatan alandlikult, et Eesti Vabariigi presidendi, peaministri ning teiste nendesugustega ma segregatsiooni ei soovi. Nendega eelistan ma apartheidi.
Elagu segregatsioon!”
16.05.2021 Anno Domini
Piret Kivi
2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.
1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.
2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.
3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.
4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).
5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.
6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.
9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.
11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.
12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.
13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).
14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.
15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.
16. Kunder, Juhan 1985. Ahjualune. Tallinn: Perioodika.
17. Bisset, Donald 1979. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: „Eesti Raamat”.
18. Andersen, H. Chr. 1999. Pöial-Liisi. Tõlkinud H. Tiidus. Tallinn: Varrak.
19. Luhaäär, Ingvar (Toim) 1992. Kuldne kroon Eesti lipul: intervjuuderaamat. Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna. Tallinn: Olion.
20. Laozi 1995. Dao õpetus: Daodejing. Esmatrükk – Eesti Antroposoofilise Seltsi Kirjastus, Tallinn 1937. NEBADON.
21. Kant, Immanuel 1982. Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Saksa keelest tõlkinud Jüri Saar. Tallinn: „Eesti Raamat”.
22. Lao-zi 1979. Daodejing. Kulgemise väe raamat. Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”.
23. Keskaja hispaania luule. Poesia medieval española. 1998. Koostanud ja tõlkinud Jüri Talvet. Tartu Ülikooli Kirjastus.
24. Koort, A. 1938. Sissejuhatus filosoofiasse. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus.
25. Gaarder, Jostein 1996. Sofie maailm. Norra keelest tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova. Tallinn: Koolibri.
26. Konks, Jaan 1987. HIINA TEISEST OOPIUMISÕJAST KUNI ESIMESE MAAILMASÕJA LÕPUNI. Materjale Aasia ja Aafrika maade ajaloo kursuse iseseisvaks õppimiseks ajaloo eriala üliõpilastele. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.
27. Leckie, Ross 1997. Pisiblufi käsiraamat Klassika. Inglise keelest tõlkinud Tiia Rinne. Tallinn: TEA.
28. Salumaa, Elmar 1992. FILOSOOFIA AJALUGU I. Antiikfilosoofia. Tallinn: EELK KONSISTOORIUMI KIRJASTUS- JA INFOOSAKOND.
29. Krõmov, V. 1928. Oopiumi maalt. Reisumärkmeid Hiinast ja Havaiist. Tartu: Loodus.
30. Hedin, Sven 1932. Seiklused Tiibetis. Tartu: Loodus.
31. 1938. Nüüdse Hiina alused. T’ang Leang Li jt. järgi koostanud A. E. Marand. Täiendanud prof. U. Masing. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
32. Tammsaare, A. H. 1938. Hiina ja hiinlane. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.
33. Hornung, Johann 1693. Grammatica Esthonica, brevi, Perspicuâ tamen methodo ad Dialectum Revaliensem ed. à Johanne Hornung. Riga, literis Joh. Georg. Wilck. Regii typographi. Riga: J. G. Wilcken.
34. Sõerd, Leonhard 1923. Eesti keeles tarvitusel olevate võõrakeelsete sõnade sõnastik. Tallinn: Kirjastus „Reklam”.
35. 1981. Meri andab, meri ottab. Valimik Lahemaa vanasõnu. Koostanud Arvo Krikmann. Tallinn: Kirjastus „Valgus”.