31.01.2021
Hegel, Marxi jünger.
“Ühest Tartu linna makulatuurihunnikust leidsin tasuta kirjandust filosoofia ajaloo kohta. Koltunud raamatulehel oli kirjas alljärgnev lause: „Kuid soovida tunnetada enne, kui me tunnetame, on niisama rumal nagu ühe skolastiku kaval kavatsus õppida ujuma enne seda kui vette minna.” (Filosoofia ajaloo lühiülevaade, Tallinn 1974, lk 257).
Raamat informeeris mind, et see mõttetera kuulub Hegelile. Kammisin kohe juuksed ära ja lõin valveseisakus kulpi, sest Hegel olevat ju Marxi guru ning Marx on Euroopa Liidu pühak, kellele püstitati hiljuti (!) uhiuus ausammas. Tseremoonial osales ka Euroopa Liidu eliit (https://uueduudised.ee/uudis/maailm/junckeri-osalemine-karl-marxi-ausamba-avamisel-naitab-el-i-liidri-leebet-suhtumist-totalitarismi/ vaadatud 31.01.2021).
Samas tunnistan, et minu vaimus hakkas midagi mässama. Lajatasin endale kämblaga vastu vahtimist, sest pole ühe eesti soost naisterahva asi Hegelit kritiseerida. Kuid vaim ei andnud asu. Prõmmis ja tagus vastu… vastu kõike. Pöördusin toetuse saamiseks Vikipeedia poole, kus nägin kõigepealt Hegeli pilti (https://et.wikipedia.org/wiki/Georg_Wilhelm_Friedrich_Hegel#/media/Fail:Hegel_portrait_by_Schlesinger_1831.jpg vaadatud 31.01.2021). Mees näeb välja nagu ta oleks kolm sidrunit alla neelanud. Tervelt ja koos koorega. Naerata, Hegel! Naerata! Ja jaluta värskes õhus! Igatahes julgustas mind Hegeli maal paari sõna kirja panema. Palun andestage mulle.
Hegel väidab, et ujuma õppimine enne vette minekut on rumal. Ta väidab, et selle rumala väite esitas „kavala kavatsusega skolastik”. Jätan kõrvale Hegeli vihakõne skolastikute kogukonna vastu. Minu maailmas on vihakõne lubatud, sest see käib sõnavabaduse alla.
Hegeli kodumaal peaks kriminaalkaristus olema praegusel juhul teoreetiliselt võimalik, aga praktiliselt vast mitte, sest skolastikute kogukonna solvamine on kõikjal lubatud. Peamiselt seetõttu, et oleme „võrdsed”, mis tähendab, nagu on saanud kombeks võrdsuse ajastuil, et mõned on eriti võrdsed.
Jätan seega praeguses korrumpeerunud olukorras kriminaalmenetluse Hegeli kummituse vastu sinnapaika ja väidan lihtsalt, et ujuma õppimine enne vette minekut kohe kindlasti rumal ei ole. Ma ei tea, millel põhines Hegeli väide. Minu väide põhineb vaatlusel.
Nägin, kuidas lapsi õpetati vee peal hulpima. Õpetus oli alguses rangelt teoreetiline. Või vähemalt oli seda minu lapsepõlves. Lastele öeldi: „Lase ennast lõdvaks. Ole hästi rahulik. Ka siis, kui tundub nagu hakkaksid alguses vee alla vajuma. Ära rapsi. Vesi tõstab sind üles.” On tõsi, et suur osa lastest rapsisid, sest pidasid teoreetilist õpetust vist rumalaks. Millekski, mida nad ei saanud usaldada.
Kuid tähelepanu! Oli ka lapsi, kes usaldasid kuuldud õpetussõnu, allusid autoriteedile ja lihtsalt tegid nii nagu neile öeldi. Nemad jäid mõnusalt vee peale hulpima. Oli ka lapsi, kes alguses rapsisid, kuid siis kogesid, et see maailmavaade edasi ei vii. Nad muutsid meelt ning hakkasid usaldama ja uskuma. Neil ei olnud midagi kaotada. Ka nemad tõusid vee peale.
Igaüks, kes on võõrkeeli õppinud, teab, et on konstruktsioone, mida puhtalt tegutsedes meel ei haara, sest puudub sarnane kogemus ehk pidepunkt. Püüded mõistusega mõista viivad pettumuse, kurbuse ja vihani. Igavese eksistentsini idiootide seas. Igavese algtaseme õppeni.
Algtaseme keeleõpikuid on ju raamatupoodides märgatavalt rohkem kui kõrgtaseme omi. Samas on ka neid õppureid, kes ütlevad: „Ma ei saa sellest aru. Aga pole ju vajagi aru saada. Ma lihtsalt usaldan ja usun, et see on õige. Teen endale hulga šabloone ja toimetan nendega. Küll mõistus mingil hetkel järele tuleb.”
Need inimesed õpivad väga ruttu ja ilma piinadeta. Nad jõuavad kõrgtasemele. Nad naeravad rõõmsalt. Sest nad usuvad ja usaldavad. Nad panevad usu mõistusest kõrgemale ning kuna teine keel toimib, sest teises keeles toimetavad kirjanikud, teadlased ja ka lihtinimesed tänavalt, siis on usk üle mõistuse käivatesse konstruktsioonidesse ju igati mõistlik. Usu tulemused on selgelt näha, sest see teine keel on olemas oma täies hiilguses!
Kui mingi keeruline ja hüveline süsteem on olemas, toimib ja särab jumalikult, aga mina sellest aru ei saa, siis on usk ja usaldus sellesse süsteemi igati mõistuspärased ja vägagi ratsionaalsed. Samuti on usaldusväärne hüveline autoriteet, kelle hüved ilmnevad tema tegudes ja isikuomadustes ning keda nähes ei röögata seljaaju või kõhutunne: „Põgene, vaba laps!”
Ei ole vist suur saladus, et maailmas toimetab ringi ka kurjameid, tolvaneid, kommareid ja muid perverte. Paljud neist tahavad millegipärast, et lihtinimesed nagu mina usaldaksid neid. Usuksid neisse. Selline usk ja selline usaldus pole mitte ainult mõistusele vastukäivad tegevused, vaid võivad olla eluohtlikud. Usaldad kurjamit, lõpetad vanglas või surnukuuris enne oma õiget aega. Usaldad tolvanit, saad ka ise tolvaniks. Usaldad kommarit, hakkad mõne aja pärast rääkima, et kõik, kes elavad Eestis on eestlased ning paigaldad sotsiaalmeedia profiilipildile tühja südame kujutise, mis kõrvetab nagu kõrvetas d’Artagnani silmi timuka liiliaõis mileedi õlal.
Ometi tahaks ju kedagi usaldada ja kellessegi uskuda. Ei taha alati üksinda koopas kügeleda ja eremiidielu elada. Ülesanne on raskete killast, kuid ka siin on märksõnaks „tulemus”. Mina sooritan tavaliselt eksperimendi haldjaga. Ilmub haldjas ja osutab võlukepiga selle olulise isiku suunas, keda tahaksin potentsiaalselt usaldada. Haldjal on üks küsimus: „Muudan su temaks?”
Hegel arvas, et skolastiku mõtteviis on rumal. Skolastik tegutses ja toimetas aga ajal, mil usku ja usaldust oli rohkem kui Hegeli ajal. Inimene, kes usub ja usaldab, suudab säilitada meelerahu ja rõõmsameelsuse ning õppida vajaduse korral ujuma ilma vette minemata. Olen seda oma silmaga näinud. Minu jaoks on küsimus ülimalt lihtne: „Kas ma tahan elada muserdavas maailmas või maailmas, kus saab jõuda kõrgele, sest usutakse?” Miks roomata mudas, kui usk aitab lennata pilvedes?
Tegin vahepeal akna lahti, et värsket õhku hingata. Sisse lendas haldjas.
Haldjas: Tere! Ma tulin sind moondama.
Piret: Suur tänu, aga pole vaja.
Haldjas: Moondamine pole vabatahtlik.
Piret: Appi!
Haldjas (ametlikul toonil): Mul on sinu jaoks kaks varianti. Kui sa ei vali, siis saad selle, mida tahad vähem.
Piret (sarkastiliselt): Ja need variandid oleksid muidugi Kristina Kallas ja Marina Kaljurand?
Haldjas: Ma olen haldjas. Mitte sadist. Mu eetikakoodeks ei luba…
Piret (kibestunult): Mida su eetikakoodeks siis lubab? Presidenti ja peaministrit? Narva linnapead?
Haldjas (haigutades): Väga naljakas. Ha, ha.
Piret: Ha, ha nagu haigutav haldjas.
Haldjas (tõsiselt): Sinu variandid on Annika Laats…
Piret (läheb laua alla)
Haldjas (tuleb ka laua alla ja jätkab): …ja Riina Solman.
Piret (tuleb laua alt välja): Riina Solman sobib. Muuda siis mind temaks!
Haldjas (tõstab võlukepi)
Piret: Üks hetk, palun.
Haldjas: Jah?
Piret: Kas ma tohin ka edaspidi riides käia nagu kärnane liberaal?
Haldjas: Muidugi tohid.
Piret: Kas ma pean nime ka Riina Solmaniks muutma?
Haldjas: Ei pea.
Piret: Noh, sellisel juhul lajata mulle oma võlukepiga.
Haldjas (lajatab võlukepiga)
Ma ei ela oma elu koos suure sooviga olla Riina Solman. Samas ei tundu mõte olla Riina Solman minu jaoks vastumeelne ning ei tekita minus sisemist tõrget. Meel jääb rahulikuks ja rõõmsameelseks. Elu on mulle õpetanud, et kõhutunne on oluline. Eriti veel siis, kui mõtetest ja määratlustest jääb puudu ning ühiskonnas tuuseldavad segaduste segaduse sünnitajad.
Ehk siis, vaadake tulemusi. Inimeste puhul mõelge, kas oleksite nõus olema nemad. Kui tulemused on head ning inimesed on hüvelised ja kaunid, siis tekivad usaldus ja usk iseenesest. Tekib ka õnnetunne. Puhas ja selge olek. Vastupidistes olukordades ehk olukordades, kus tulemused on viletsad ning olukordades, kus tekivad viha, kurbus, kurnatus, mandumismeeleolu ja äng, on enesehävituslik uskuda ja usaldada. Ka siis, kui need inimesed tunduvad mõistusetasandil toredad või vähemalt normaalsed.
Oma jõududega või jõuetusega tekitatud inetus ei valeta. Suu, mis kirjeldas mõned aastad tagasi šoti iseseisvuslasi kui putiniste ja kirjeldab neid nüüd kui euroopalike väärtustega inimesi, ei valeta. Ei valeta enda kohta. Šoti iseseisvuslased ei puutu üldse asjasse. Sest kui katalaan on poliitvang, pole see peavoolus oluline. Ainult valgevene poliitvangid on tähtsad. Võimalik valimispettus on oluline Valgevenes. Õhtumaal hääletavad ka surnud. Mis saab vabariiklasest pärast surma? Demokraat. Internetitsensuur on väga paha ainult Türgis, Iraanis, Venemaal ja Hiinas. Euroopa Liidus ja Ameerika Ühendriikides on internetitsensuur hea. Ha, ha nagu haigutav haldjas.
Sest vaadake, läänemaine tsensuur on kohati palju hullem. Miks hullem? Läänemaade süsteemis ei ole tsensuuri olemas. Meil on ta kontvõõras. Ta šokeerib. Ja veel ühel olulisel põhjusel. Suur osa tsensuurist „kurjuse jõudude” man on pelk näo säilitamine ning mitte tõeline soov midagi takistada või piirata. Nende riikide valitsused teavad, tihti väga hästi, et rahvas kasutab sala-teid, et käia lehtedel, kus nad käia ei tohi. Räägin nendel lehtedel sageli Hiina Rahvavabariigi kodanikega, kes elavad Hiina Rahvavabariigis ning kes kasutavad keelatud lehtedel oma õiget nime. Tähtis on, et nende valitsus saab teeselda, et nad ei tea seda ning säilitada nõnda oma näo.
Kihvtises jutuaurus saate te paremal juhul haiget. Halvemal juhul hullute ja kannatate. Halvimal juhul surete suurtes piinades. Mulle maitsevad väga sidrunid, sest vene ajal oli neid tihemini kui apelsine ning harjusin neid sööma, aga Hegeliks ma muutuda ei taha. Tunnen ebameeldivust. Muheda kloostriskolastikuna oleksin aga nõus elama küll.
Kus see võlukepiga haldjas lendaski? Ma võiksin vahepeal sugu vahetada ja natuke aega skolastik olla. Ärge mind ainult pärgamendi kallale laske. Rikun tahtmatult ilusa asja ära. Võin kloostri ürdiaias rohida või midagist ning vanemate vendade suust Jumalatõestusi kuulata. Väike keskaegse ladina keele tund ja peeker kobrutavat kesvamärjukest ei jookse ka mööda külgi maha. Pärast olen uuesti Riina Solman. Kolm korda aastas tohib vist sugu vahetada? Vahet pole, haldjaid Eesti Vabariigi seadused ei huvita.
Minu kehaline pendeldamine skolastikust Riina Solmaniks ja Riina Solmanist skolastikuks olgu lihtsalt fait accompli, millega peab Eesti Vabariik edaspidi arvestama. Riina Solman peab ka sellega arvestama, kui ta näeb ennast endale tänaval vastu sammumas. Lihtsalt sellist ennast, kellel on juuksed võib-olla natuke kammimata ja kaltsupoe riided seljas. Skolastik ei pea millegagi enam arvestama, sest ta elas keskajal ja on anno 2021 surnud. Kunagi sureme me kõik. Mainin ka ära, et haldjal on üle Hegel ja Annika Laats. Kui keegi soovib ja seljaaju ei tõrgu. Erinevus rikastab.
31.01.2021 Anno Domini
Piret Kivi
2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.
1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.
2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.
3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.
4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).
5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.
6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.
9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.