Piret Kivi: julgen arvata, et riigipööre toimus

“Raske on toimetada olukorras, mis tegeleb reaalsuse eitamisega. Paljud ei tahagi sellises olukorras enam midagi teha. Nad tõmbuvad tagasi oma eremiidikodadesse ja ajavad oma asja. Arusaadav ja üksikisiku vaatenurgast kahtlemata mõistlik.

Riigi ja ühiskonna vaatenurgast muidugi hukatuslik. Aga ju siis seda viimast kuskil soovitakse, sest on ju ülitore, kui üle kolmandiku küsitluse respondentidest julgevad ka päriselt öelda, et nende arvates toimus Eestis hiljuti riigipööre. Pange kirja, et ka mina julgen seda avalikult arvata.

Lööge maha, kui soovite. Eestis toimus riigipöõre. Minu truudus diktatuurile on Jänku-onu truudus Rebase-onule enne kibuvitsapõõsas maandumist. Tekkinud on tahtmine tutvuda Mahatma Gandhi õpetusega. Vägivallatu vastupanu kohta.

Kuidas toimub reaalsuse eitus? Olemas on konflikt. Inimesed, kellest paljud peavad end heatahtlikeks ja sõbralikeks, taovad üksteist halastamatult. Virtuaalses maailmas on näha ka selged tõendid. Kilomeetrite viisi komme visatud kommiteele nagu Hansu ja Gretekese kiviklibu ja leivapuru kodu ja nõiamaja vahel.

Jumala tore, et linnud kommi ei söö. Kuigi Tartu vareste kohta ma pigem pead ei annaks. Neil puuduvad toitumishäired. Ma olen oma ihusilmaga näinud, kuidas Tartu vares maiustas botaanikaaia teoga ja Raadi kalmistu küünlaga. Nokk oli teo tarbeks ideaalne lauahõbe. Küünla tarbeks vast vähem, aga küünlad on inimese tehtud ning mitte osa loomulikust arengust nagu seda on teod. Nägin ka ühte sõbralikku ja sallivat varest, kes läks pakkuma lapsehoidmisteenust pisiperega pardiemmele. Varese pilgus oli aga midagi teistsugust. Jäist. Unelevat. Näljast. Part sai kohe tõele pihta ning ajas varese tööintervjuult minema.

Konflikti, mida eitatakse, on tekitanud keegi, keda kutsutakse ühiskonna ühendajaks. Kuidas on võimalik, et ühiskonna ühendaja tekitab suuri konflikte? Esimene vastusevariant, millesse usun ka mina: Ta ei ole tegelikult ühiskonna ühendaja.

Teine vastusevariant, millesse usub Stalini kummitus: On olemas mingid koletud teised. Need teised on pahad ja ei ole osa ühiskonnast. On pahu inimesi, keda annab ümber kasvatada. Nii leebelt kui ka vähem leebelt. On aga selliseid, kellel tuleb lasta minna. Toonelasse. Transport: kuul. Mitte ei asu kuu peal, vaid püssikuul.

Kuul on kuur

Puukuur

i taga

maga

mas!

Ass!

Kui ühiskonna ühendajaks kutsutakse inimest, keda suur osa põlisrahvast ei talu, siis ei ole tegemist ühiskonna ühendajaga. See on elementaarne terve mõistus. Selline inimene on ühiskonna lõhestaja. Kas rumalusest või kurjusest. Või mõlemast.

Sest vaadake, kui omavahel kaklevad kaks meestekampa ja kohale saabuvad politseinikud, siis ei anna kuidagi politseionudele seletada, et kaklust tegelikult ei toimu. Ei anna kuidagi seletada, et tegelikult toimub ühendav aktiviteet.

Kuigi, kuigi… meeste puhul juhtub tihti midagi, mida naise puhul tavaliselt ei juhtu. Tülitsetakse, röögitakse roppusi, pekstakse ning järgmisel päeval ollakse parimad sõbrad. Seega on loomastunud ja purjus meestekampade brutaalne kaklus oma olemuselt potentsiaalselt märksa ühendavam kui kuhtunud intellektuaalide halastamatu kommirida.

Kakluse ajal ju tutvutakse uute ja huvitavate inimestega ning võib-olla saadakse hiljem sõpradeks. Kommireas suheldakse aga nähtamatute olenditega. Sõpruse teke on kahtlasem. Mõni olend võib olla mitu inimest. Mõni inimene võib olla mitu olendit. Paljud pole kommireas siirad.

Mäletan, et vanasti käisid asjad nii. Kuskil tegutsesid šamaanid. Trummi ja loitsudega. Oli inimesi, kes olid šamaanide eluviisist ja uskumustest väga huvitatud. Nad läksid šamaanide manu ja õppisid trummi mängima, loitsima ning kõike muud ka, mida šamaanid tegid ja vajalikuks pidasid õpetada. Nad ei läinud šamaanide manu ega asunud seal mingit muud usundit ja eluviisi praktiseerima. Öeldes ise ilmsüütul ilmel, et endiselt on tegemist sama šamanismiga ning vana korra šamaanid on sallimatud ja suletud mõtteviisiga. Kurjad. Vanad ja lollid ning joovad poe taga õlut.

Kui on olemas süsteem, mis ütleb, et kaks pluss kaks on neli, siis on hullumeelne, kui ilmuvad välja viisakalt riides haritud isikud, kes ütlevad: „Kaks pluss kaks on viis, seitse, kuus triljonit ja kaheksa koma sarvesai. Võib-olla mingitel väga punktuaalsetel hetkedel ka neli, aga neli on pseudoteema. Meil on vaja neljarahu järgmiseks kümneks aastaks. Algatuseks.

Räägiks äkki tähtsamatest asjadest? Näiteks armastusest, sest meie ühises süsteemis nimega „kaks pluss kaks“ on tegelikult meeletult palju armastust, mis on jäänud vajaliku tähelepanuta. Armastus väljendub parimal moel vastustes viis, seitse, kuus triljonit ja kaheksa koma sarvesai.“

Mulle räägiti kunagi üks õpetlik naljajutt. Nälgiv matemaatik ja nälgiv füüsik kutsutakse katsejänesteks teaduslikule eksperimendile. Toas on laud. Laual on hõrk pidusöök. Teises toa nurgas on tool. Esimesena räägib eksperimendi eest vastutava teadlasega nälgiv matemaatik. Teadlane seletab olukorda: „Te istute toolile. Minut hiljem poolitate te vahemaa tooli ja laua vahel ning liigute seega lauale lähemale. Minut hiljem sooritate te sama operatsiooni uuesti. Jne, jne.“

Nälgiv matemaatik puhkeb nutma ja ütleb: „Teate, ma olen matemaatik ja tean väga hästi, et lauani ei jõua ma niimoodi mitte kunagi. Teie eksperiment on ülimalt jõhker ja julm. Ma loobun.“ Teadlane tunneb suurt hingepiina. Ta suudab küll kuidagi nälgivale füüsikule eksperimenti kirjeldada, kuid siis vakatab ja ütleb: „Teate, ma ei suuda jätkata. Andke andeks, et ma teid siia kutsusin. Lauani ei jõua te kunagi.“ Füüsik kihistab aga rõõmsalt naerda, hõõrub käsa kokku ja ütleb: „Ärge üldse muretsege! Praktika jaoks jõuan ma piisavalt lähedale.“

Mida näitab naljajutt? Minu jaoks näitab vast seda, et reaalsust ei muudeta, kuid tihti saab väga hästi hakkama ka reaalsuse poole püüeldes. Oma ebatäiust ja patust eksistentsi aktsepteerides. Väga hästi saab hakkama, sest nälgiv füüsik sai ilusasti kõhu täis.

Kui ei usu, siis sooritage sama eksperiment. Kui tool on üks ja laud on null, siis ei jõua te ühegi jagamistehtega vastuseni null, kuid te saate väga lähedale. „Veel tükike šokolaaditorti, härra füüsik? Klaasike konjakit? Me armastame teid ja teie ebatäiuslikku loomust, kuid me ei armasta ebatäiust. Me ei anna teile vastust null. Ka siis ei anna, kui te süüdistate meid kalkuses ja sallimatuses.“

Mida õpetab meile aga füüsiku käitumine? Ta ei nõudnud mitte ühelgi hetkel vastust null. Ta toimetas etteantud piirides. Hästi toimetas. Ta sai kõhu täis, kuid aktsepteeris süsteemi. Ta oli nagu abielurikkujast kristlane pihil. Selline abielurikkujast kristlane, kes ei taotle seda, et abielurikkumisest saaks patu asemel voorus, sest tegemist on tema arvates armastusega. Selliseid kristlasi on muide väga palju. Nad saavad vanas süsteemis omadega hakkama.

Mind vaevab järgmine küsimus: „Mis on nulli vastand ehk mitte-null?“ Eestis räägitakse pidevalt stiilis „kõik või mitte midagi“ või „nulli ja lõpmatuse vahel“ jms. Osalesin aastaid tagasi ühel ladinakeelsel üritusel. See tähendab sellisel üritusel, kus kogu tegevus toimus ladina keeles. Appi? Nojah. Aga tekkis ka huvitavaid momente ehk sõnade sagedusnimekirju. Kuulsin väga palju sõnu „non nulli“. Kas tegemist oli kõige või lõpmatusega? Oo ei! „Non nulli“ on ladina keeles mõned.

Alguses sulatas see väljend mu aju ära. See tundus lihtsalt nii veider. Aga aastaid hiljem olen ma sellega harjunud. Mis tähendab, et mulle ei ole maailmas kõike vaja. Piisab mõnest ehk liberaalsusest nagu see oli kakskümmend aastat tagasi. Piisab arusaamast, et null vajab enda ette teist sõna, kui ta soovib olla midagi muud. Ta ei saa olla null ja veel midagi sõnas „null“. Kuidas tuua aga see oluline infokild tänapäeva ühiskonnani? Kas see ongi enam võimalik? Võib-olla minetavadki sõnad lõpuks oma tähenduse?

Süsteemi mittesobiv isik ei pea olema minu jaoks vaenlane, kui ta ei tungi süsteemi sisse ja ei hakka seda seestpoolt muutma. Olgu tal kaasas ükskõik kui kaunid loosungid. Sellisel isikul on aga täielik õigus luua uus süsteem. Ning kui ta on edukas, siis saab tema süsteemist megahea süsteem. Megahea süsteem, mille sünd oli igati aus ja väärikas. Teiste inimeste süsteemi seestpoolt lõhkumine on julm. Seda ei tehta.

Kui isikud grupist „kaks pluss kaks on neli“ ning uus seltskond, kes arvab, et kaks pluss kaks on palju arve ja armastus, istuvad koos maha, siis kas neil on võimalik rääkida? Muidugi on. Näiteks muusikast, kunstist, ilmast, moest, lemmikloomadest ja paljust muust huvitavast. Neil ei ole aga võimalik teeselda, et nende „kaks pluss kaks“ on sama süsteem. Ei ole ju!

Neil on muidugi võimalik oma vaatenurka tutvustada, aga sellisel juhul oleks tegemist monoloogi, mitte dialoogiga. Mis mõte on monoloogil? Soov veenda ja sundida muutma süsteemi säsi viivad ju konfliktini. Ka siis viivad, kui öeldakse, et konflikti ei ole ja kõige vihasemad sõdalased on kirjas kui üllad ühendajad.

Aga… aga kas elu polegi muutus? Säsi ei muutu. Säsi võib surra, aga ta ei muutu. Muud asjad muutuvad ikka ja selles pole ilmtingimata midagi halba. Näiteks võin ma süsteemis „kaks pluss kaks on neli” kirjutada rahulikult „2+2=4” või „II PLUSS II ON IV”. Ma võin ka sama asja väljendada hiina numbrites, kivikestega, sõlmedega vms. Ma ei saa aga muuta süsteemi säsi. Sest kui ma seda teen, süsteem sureb.

Hea võrdlus inimese puhul oleksid vast juuksed. Juuksevärvi ajas muutumine või selle muutmine inimest ära ei kaota. Kui ma lõikan oma juuksed maha, siis olen ma endiselt Piret. Mul on endiselt isikukood. Ma saan endiselt kirjatükke kirjutada. Juuksed ei ole minu säsi. Kui ma aga lõikan endalt maha pea, suren ma ära. Pea on seega minu säsi.

Pidulikel õhtusöökidel teati vanasti, keda ei saa kutsuda ning kuhu tuleb külalised laua ääres paigutada. Nii välditi konflikte. See oskus on Eestis vist olemata. Noh, olgu siis nii. Meie riiklus ei ole kestnud tuhat aastat ning see lööb kahjuks mõnikord välja. Ometi võiks natuke pingutada ja mitte eirata konflikti olemasolu ning ühiskonna lõhestamist olukorras, kus taplus ümberringi on nii vägev, et selle eest põgenevad kraaksudes isegi varesed.

Roomlaste opositsioonid on kohati veelgi enam üle mõistuse. „Timeo ne veniat“ tähendab sõna-sõnalt tõlkides: „Ma kardan, et ta ei tule.“ Ainult see lause ei tähenda tegelikult seda, sest kartus kannab enda loomuses miinusmärki ehk loomulikku eitust. Topelteitus ei ole lubatud. Seega tuleb sooritada tehe miinus üks korda miinus üks. Vastus on üks.

Lause tõlge on seega: „Ma kardan, et ta tuleb.“ Aga kuidas ma siis ütlen: „Ma kardan, et ta ei tule“? Väga lihtne. Tuleb teha tehe miinus üks korda üks ehk kirjutada üles lause: „Ma kardan, et ta tuleb“ (Timeo ut veniat), sest selline lause tähendab tegelikult: „Ma kardan, et ta ei tule“.

Süsteemide paljusus võib olla võluv nagu roomlaste ajugi. Hoidkem aga süsteemide vahel piire. Ärgem lajatagem mustikamoosi purgile silte, mis väidavad, et purgis on midagi muud. Ehk siis, iga roju oma koju! Või iga roju oma süsteemi. Vat see oleks tõeline sallivus ja tõeline armastus. Röövleid, olgu nad siis materiaalsete objektide röövlid või süsteemiröövlid, üldiselt ei sallita ega armastata. Õige kah.

Praeguste süsteemiröövlite kaitseks. Ma saaksin neist aru, kui oleks kohustus kuuluda süsteemi. Sellisel juhul on arusaadav, et inimesed, kellele kohustuslik süsteem ei meeldi, hakkavad oma olukorda tegema meelepärasemaks. Loomulik ja igati inimlik käitumine. Kui aga süsteem on rangelt vabatahtlik, saab luua uusi süsteeme ning puudub kohustus kuuluda enda jaoks mittesobivasse süsteemi, siis süsteemi lammutamiseks ma õigustust ei näe. Tegemist on hävitava ja alatu käitumisega, mis õhutab vägivalda. Nagu näitab ka kommirida. Pommirida.

06.02.2021 Anno Domini

Piret Kivi

2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.

1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.

2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.

3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.

4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).

5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.

6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.

9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.

11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.