Piret Kivi: Kas EL-is on võimalik kõva häälega öelda, et Ukaasi Ursula ja Buratiina Pikknina on nõiamoorid?

Arvamus,
- Updated
Euroopa Liidus kõlab juba hüüdnimi Ukaasi-Ursula vihakõnena.

“Mul on mõnikord au suhelda nii välismaiste lumehelveste kui ka kodumaiste kaerahelvestega. Neid  ühendab üks oluline joon: nad pole hetkegi Nõukogude Liidu päikese all elanud, kuid ometi teavad nad sellest impeeriumist absoluutselt kõike ning soovivad ka mulle Nõukogude Liidu kohta igasuguseid huvitavaid asju õpetada. Eriti oluline on muidugi mainida, et lume- ja kaerahelveste arvates ei ole Nõukogude Liidul ja Euroopa Liidul vähimatki ühist. Tegemist olevat lausa öö ja päevaga. Mö-höh.

Jätkem seltsimees Stalin sinnapaika. Esiteks ei ole ma Stalini ajal elanud ning ei soovi analoogselt lume- ja kaerahelvestega väita, et ma tean temast kõike. Ning teiseks olen ma millegipärast sügavalt veendunud, et võrreldes Staliniga on Euroopa Liit tõepoolest maapealne paradiis. Siiski elas Nõukogude Liidus ka leebemaid seltsimehi. Üks tagus kinga vasta lauda ning käskis maisi kasvatada. Õige kliimavööde oli nõrkadele.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Võrreldes kuklakuulidega on maisipõllud vales kliimavöötmes ja kinga tagumine suur areng edasi. Kui tõlvikuid ei tule, saavad loomad lehti ja varsi nosida. Vajaduse korral nosivad ka inimloomad. Üksikuid kuklakuule manustati loomulikult ka seltsimees Kingataguja ajal. Isegi hiljem. Minagi olen koolis ühiskonnaõpetuse tunnis, mida andis viimase aasta juuratudeng, ENSV kriminaalkoodeksit õppinud.

1967. aastal avaldati eesti keeles Hortelano romaan „Suvine äike”  (https://www.vanaraamat.ee/Juan_Garca_Hortelano_Suvine_aike_Eesti_Raamat_1967_25849-106.htm vaadatud 04.01.2021). Romaani tegelastel on üksikuid tagasivaateid. Hispaania kodusõtta, kus nad tapsid punaseid. On ilmselge, et teos, kus igati toredad mehed tapavad kurje kommareid, tol ajal avaldamisele läinud ei oleks. Kuid on ülimalt huvitav, et üksikud tagasivaated olid täiesti lubatud! Kurjad kommarid ei saanud olla romaani süžee, kuid nad võisid olla taust. Lisaks mõjub see raamat ka teatava vaimse pagulusena.

Nimelt on raamatu illustratsioonid minu meelest ühe raamatu jaoks liiga head. Kõrgetasemelise kunsti otsa koperdamine juturaamatu lehtedel tekitab hämmingut. Miks? Kuid siis tekib arusaam, et tõenäoliselt läksid paljud eesti kunstnikud raamatuillustraatorite tsunfti eksiili. Seal oli tõenäoliselt vähem kontrolli ja palju rohkem loomevabadust kui kunstimuuseumi seintel. Raamatu illustreeris Heldur Laretei.

1983. aastal avaldati Heljo Männi biograafiline teos „Väikesed võililled”  (https://www.vanaraamat.ee/Heljo_Mand_Vaikesed_voililled_Jutustused_autori_lapsepolvemalestustest_Eesti_Raamat_1_2139-62.htm vaadatud 04.12.2021). Tegemist on autori lapsepõlvega Eesti Wabariigi ajal. Laps suhtleb praaga-aamis elava Praaga-Jüriga. Saame teada, et Praaga-Jüri kolis Eestisse 1917. aastal. Venemaalt. Eeldan, et kui autor oleks kirjutanud, et kurjad kommarid korraldasid ühe õite paha ja pähhi revolutsiooni ning ajasid suure härra kodumaalt eksiili, siis oleks sellest tekkinud väga suuri probleeme.

Ometi sai vihjata ja teha seda üsnagi otse, sest ei ole olemas eestlast, kes poleks 1983. aastal teadnud, mis toimus Venemaal 1917. aastal. Isegi nalja sai läbi lapsesuu teha. Autor kirjutab: „Praaga-Jüri oli isevärki mees. Ta oli Sompasse elama asunud ammu, seitsmeteistkümnendal aastal, nagu rääkis vanaema, ja ma ei saanudki selgust, miks Jüri, kes oli olnud Venemaal haritud ja viisakas mees ning liikunud seal ainult hobustega ja mitte iialgi jalgsi, hakkas Sompas koeri kasvatama ja neid külasse müüma; meie oma Lovigi oli temalt ostetud.” (lk 111). Lisan ka foto, sest Praaga-Jüri maalis ka lossi. Väga veider. Või siis mitte. Aga märgiline on, et selline jutt sai 1983. aastal ilmuda.

Vabalt sai näidata ka Praaga-Jüri olemust. Mees suhtles lapsega ju eesti keeles. Täiskasvanuna õpivad võõrkeeli kiiresti need, kes oskavad juba muid võõrkeeli. Kõige raskem on keeli õppida neil, kes oskavad ainult oma emakeelt. Peab seega tõdema, et Praaga-Jüri ei olnud kogu elu olnud praagatõrre elanik. Ta oskas raudselt mitmeid võõrkeeli. Võib-olla oli ta minevikus oma hobust patsutanud ja loomale lausunud: „Mon cher cheval!” (Mu kallis hobune!). Hobune hirnatas mõistvalt. Ka temast oli sinivereliste tallis saanud passiivse prantsuse keele oskusega loom.

Muide, Praaga-Jüri isik pakkus huvi ka Eesti Wabariigi meediale. Temast kirjutati ajalehes (Wirumaa erakuist. Postimees 25.05.1937. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=postimeesew19370525.2.51 vaadatud 05.01.2021). Pole vist palju kõrgest soost isikuid, kes hakkavad tünnielanikeks (Diogenese isa oli pelk pankur). Kuigi legendi kohaselt olevat Aleksander I tüdinenud valitsemisest, lavastanud oma surma ning hakanud seejärel prükkariks. Legendi toetavat kellegi kohtumine kummalise kolliga, kes suhtles prantsuse keeles.

Ma ei oska öelda, kas keisrist sai lõpuks koll või mitte, kuid on ilmselge, et kolle, kes olid sündinud hõbelusikas suus ja lamanud hällis pitsivahus, iseloomustas tugev võime loobuda minevikust. Masendusse ei langetud. Pigem säilitati lisaks intelligentsusele ka õnnetunne ja vahe huumorimeel. Kopeerin 1937. aasta artiklist:

Kuvatõmmise jutt ladina šriftis: „Kui esitada Jürile küsimus, kes ta kunagi oli, siis kipub jutt stoppama. Lõpuks vastab omapärane erak rahulikult: „Inimene nagu sinagi! Aa mis see sinusse puutub? Ma pole küsinud, kes sina olid!””

Eelnenu peale peab nentima, et tsensuur oli Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes kahtlemata olemas, kuid kohati õhkõrn. Nõukogude Liidus oli suhtlusruum jagatud sfäärideks. Teati, kus võib rääkida vabalt ning nendes kohtades vohas ja vahutas selline vihakõne, et oi oi oi! Teistes kohtades oli märgilisi vaikusi. Aeg-ajalt tõusid nagu iseenesest kulmud väääääääga kõrgele. Tänapäeval enam vaba tsooni ei ole. Ainult hullud räägivad veel vabalt (rõõm tutvuda!), teised määgivad alandlikult kooris, nuhutavad libardite sabaaluseid ning kutsuvad oma lömitamist arvamusfestivaliks, komberuumiks, euroopalikeks väärtusteks vms.

Kui vaadata sfääre, siis võib öelda, et Nõukogude Liidu tingimustes oli kohti, kus sai rahulikult vihakõneleda ning vihakõne peeti haritud inimeste seas igati hüveliseks ja positiivseks (sõna „vihakõne” küll tol ajal ei kasutatud, sest tegemist on teatavasti üsnagi uue toortõlkega inglise keelest). Euroopa Liidu tingimustes nõuavad paljud haritlased tsensuuri, sest paremal juhul ei ole ilus ja viisakas teisi inetute nimedega kostitada. Krehvtisem seltskond sügeleb aga juba vajadusest saata minusugused kolmeks aastaks vangi. Aga mida siis peab tegema, kui on vaja Buratiina Pikknina solvata, sest olud nõuavad seda? Vait olema ja tünni tatsama? Tünnirõskuses omaette pobisema?

Nõukogude Liidu propaganda suurim ebaõnestumine oli vaenlase liigne materdamine. Venelastele käis kohutavalt pinda mongolite vallutus. Seega olid tol ajal mongolid lömitavad räpakollid ja muidu  alaväärtuslikud metslased. Tulemus? Mulle hakkasid lapsena mongolid väga meeldima, sest vaenlase vaenlane…

Seega ei saanudki ma alguses mitte midagi aru, kui õppejõud kaebas eelmisel aastal kohtusse ajakirjaniku, kes kutsus teda anonüümse (!) tagasiside raames mongoliks (https://www.err.ee/1077646/tu-oppejoud-nouab-vilistlaselt-negatiivse-sonakasutuse-eest-2000-eurot vaadatud 05.01.2021). Ehk siis halastamatuks sõdalaseks? Suurepäraseks ratsanikuks? Šamaaniks? Venemaa põlvili surujaks? Noored pidid mulle ja paljude teistele seletama, et ajakirjanik oli teinud otsetõlke inglise tänavakeelest ning vihjas Downi sündroomile. Hämming aga jäi. Miks pidas okupatsiooniajal kasvanud õppejõud sõna „mongol” üleüldse solvanguks? Kes ta siis ise tol ajal oli?

Minu huvi mongolite vastu, mis tekkis N. Liidu mongolimaterdamise käigus, jäi alles. Netis on mul olnud võimalik suhelda ka ehtsate mongolitega. Mäletan, kuidas ühega tuli jutuks Batu-khaan ehk mees, keda venelased jälestavad vist kõige enam. Batu-khaan ei olnud võib-olla Tšingis-khaani pojapoeg, sest Tšingis-khaani naine oli mingil ajal pantvangis, kus ta vägistati. Sellest kuriteost ei tohtinud mongolite man isegi mitte iitsatada, kuid kahtlemata seda teati.

Paljud arvavad, et just selle  peresaladuse tõttu pidi Batu astuma sammu tagasi ning leppima väiksemate õigustega kui tema onupojad, kellest üks vallutas Bagdadi linna (lõi muuhulgas käpad assassiinide lossis pesitsenud trigonomeetria isa al-Tusiga, trigonomeetria isa sai observatooriumi), teine sai Hiina keisriks (teda külastas Marco Polo) ning kolmas sai suurkhaaniks. Batu olevat minu mongoli vestluskaaslase sõnul suhtunud olukorda rõõmsameelselt ja rahulikult. Ta olevat öelnud, et tahabki olla varblane. Ju siis khaan soovis sulni pisilinnuna murul sädistada ning mitte kotkana taevas pikeerida. Arusaadav ja igati inimlik valik.

Sattusin Tartus Sõbra tänaval Batu-khaani vasalli kotta (https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_P%C3%BCha_Aleksandri_kirik vaadatud 04.12.2021). Suur oli minu üllatus, kui nägin, et vasalli hoovile oli laskunud varblaseparv ehk Batu-khaan koos oma kaaskonnaga (khaanid ei konda kunagi ringi üksi, ka kristlikke jumalateenistusi käis Batu kuulamas koos kaaskonnaga). Mongolite man oleks mind võetud kahe mehe vahele ning khaani palge ees põlvili surutud. Me olime aga Eestis ning maa oli põrmu langemiseks liiga mudane. Pealegi võib inimese prantsatus pisikesi varblasi ehmatada.

Valisin seega välja kõige kopsakama varblase ning tegin talle niksu. Varblane suhtus minu viisakusavaldusse positiivselt ning siblis oma vasalli õues edasi. Ei tea, kas Batu poeg Sartaq oli ka varblane? Sartaq (kes oli muide kristlane) ja Aleksander Nevski olevat ju olnud nagu vennad. Ma ei süüvinud teemasse ning jätsin varblased vasalli ootama. Tunnistan ausalt, et olen hiljem Batu-khaaniga koos pargis linnupetet võtnud. Batule mu söök (peamiselt teravili jms) maitses. Teisi linde khaani kohalolek küll eemale ei peletanud. Nemad tulid ka sööma.

Lapsena olin ma sügavalt veendunud, et ma tapsin seltsimees Brežnev Puhmaskulmu ja tema kaks järglast. Praegu on seltsimees Brežnev aina hägusamaks ja hägusamaks muutuv mälestuspilt, aga lapsena käis see kuri onu mulle väga tugevalt närvidele. Peamiselt seetõttu, et ta ei tundnud üldse kella. Brežnevi kõne oli tavaliselt enne mõnda huvitavat filmi. Seltsimees Brežnev ei lõpetanud aga kunagi õigeaegselt, vaid jauras edasi. Lõputult. Monotoonselt. Vene keeles. Mu närv ei pidanud sellisele piinale vastu ja ma hakkasin manama: „Sure ära! Sure kohe ära! Sure ära! Sure kohe ära!” Manasin kaua ja põhjalikult. Mu loitsud kandsid vilja ja Brežnev surigi. Leinapäeval ei pidanud kooli minema. Leinasin seega diivanil koos Soome teleka ja smurfidega.

See oli suurepärane. Nii suurepärane, et otsustasin surnuks loitsida ka Brežnevi järglased. Kurjad onud langesid ruttu. Sain veel kaks leinapäeva koos Soome telekaga. Pärast kolme eliitkommari tapmist (vähemalt olin ma lapsena veendunud, et ma nad tõepoolest tapsin) tekkis mul hirm ning ma otsustasin Gorba ellu jätta. Tema puhul ma enam oma loitsu ei loitsinud. Elab vist teine siiani?

Mida öelda kokkuvõtteks? Kui te ei tohi enam kurje tädisid ja onusid intelligentses seltskonnas maapõhja sajatada, siis ärge öelge mitte kunagi, et Euroopa Liit on parem kui Nõukogude Liit. Sest vaadake, Nõukogude Liit võimaldas ikka väga palju sfääre ja sõpruskondi, kus sai ennast vihakõnest segamini kammida ja rihmaks tõmmata. Auru sai välja lasta mõnuga. Kus on aga Euroopa Liidus intelligentne seltskond, kus ma saan rahulikult ja kõva häälega öelda, et Ukaasi Ursula ja Buratiina Pikknina on jälgid nõiamoorid?

Sellist igati loomulikku arvamust ju taunitakse tänapäeval! Kuulus nali „Ameeriklane: „Mina tohin avalikult öelda, et meie president on siga.” Venelane: „Mina tohin ka avalikult öelda, et teie president on siga.”” kehtis Nõukogude Liidus ainult ametlikus (!) sfääris. Teistes sfäärides oli seltsimees Brežnev Puhmaskulm igasuguseid pahu ja vastikuid asju. Vabalt ja mõnuga.

2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.

1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.

2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.

3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.

05.01.2021 Anno Domini

Piret Kivi

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused