11.10.2020
Tallinna kohtumaja
“Kui ma esimest korda Barcelonas Bar Funicularis tassi kohvi jõin, siis teadsin ma väga hästi, miks ma seda just seal teen. Mäletan, et sisenesin baari ning küsisin ilma peenutsemata: „Kas tulevahetus toimus siin?“ „Jah, siin,“ vastati mulle kohe. Küsimus: „Milline tulevahetus?“ oleks seal totter ja üleliigne.
Lobisesime veidi. Mingil hetkel ütles kelner: „Prantslastel oli giljotiin ja meil oli garrott.“ Tema kehakeelest oli tunda, et nii giljotiin kui garrott olid ebameeldivad riistapuud.
Käisin kinos vaatamas filmi Salvador Puig Antichi elu kohta. Ma ei tahtnud tema hukkamist vaadata. Panin silmad kinni ja tõmbusin kössi. Üle kinosaali röökis järsku üks mees: „Fills de puta!“ (Hoorapojad!). Teadsin, et silmad võib lahti teha. Salvador on surnud. Tulevahetuses hukkunud politseiniku elu eest pidi maksma tema.
Hiljem oli mul Bar Funiculari lähedal tööots ning ma käisin seal tihti hommikust söömas. Mitte tulevahetuse pärast. Seda ma enam ei maininud. Pigem seetõttu, et Bar Funicular ei ole muutunud. Ta on samasugune nagu seitsmekümnendatel ning mulle meeldivad kohad, mis on nagu vanasti. Muidugi, inimene, kes on Bar Funicularis söönud ära palju juustuleibu ja joonud kanget kohvi, mõtleb vast veidi rohkem elu ehtsa olemuse üle. Koht kohustab.
Francol oli kiiks. Ta ei talunud kombinatsiooni naine pluss garrott. Ometi mõisteti ka naisi surma. Mis siis hukkamishommikul tehti? Timukas võttis kohvri töövahenditega ja läks vanglasse. Hommikust sööma. Pärast hommikusööki saabus kiri, mis teatas, et hukkamine jääb ära. Kiri saabus alati. Timukad teadsid, et nad ei pea mitte kunagi mitte ühtegi naisterahvast kägistusrauaga teise ilma saatma.
Ainult et… see ei olnud seadus. See oli Franco kiiks.
1959. aasta 19. mail läks hukkamispäeva hommikul timukas kombekohaselt vanglasse hommikust sööma, sest süüdimõistetu oli naisterahvas nimega Pilar Prades. Hommikusöök söödud, jäi üle ainult ametlik kiri läbi lugeda, teadmiseks võtta ning tagasi koju kõmpida. Ainult et… kirja ei tulnud.
Vangladirektor arvas, et postiljon jääb lihtsalt hiljaks ning lükkas hukkamise hilisemaks. Ka hiljem ei tulnud mingit kirja. Timukas teatas, et tema naisi ei hukka. Traditsioon ei nägevat ette. Vangladirektor tuletas talle meelde, et ta on selleks kohustatud. Timukas keeldus. Vangladirektori kapist toodi välja brändi ning timukas joodeti täis. Pilar Prades surra ei tahtnud. Lõpuks lohistasid vangivalvurid väevõimuga hukkamispaigale nii timuka kui ka Pilari. Kuidagi see garrotiratas määratud ajast üle kahe tunni hiljem keeratud sai ning purjus timukas suutis Pilar Pradese surmaotsuse täide viia.
See veider juhtum tõrksast timukast on jõudnud ka filmikunsti klassikasse. Berlanga tundis kedagi, kes tundis ühte tol päeval tööpostil olnud valvurit. Sündiski film „El Verdugo“ (Timukas). Filmis armub noormees timuka tütresse. Noored abielluvad. Timukal on võimalik saada riigilt uus ja ilus korter, aga tuleb välja, et ta on juba vana ja peab pensionile minema.
Timukas ütleb oma väimehele: „Aga hakka sina minu asemel timukaks. Enamasti ei pea üldse tööd tegema, aga palka makstakse iga kuu ning uue korteri saame ka.“ Väimees ei taha timukaks hakata, aga timukas valetab, et viimase hetke armuandmisi on tohutult palju ja kui armuandmist ei tule, siis võib enne hukkamist vabalt lahkumisavalduse kirjutada. Väimees hakkabki timukaks ning elu on mõnda aega nagu lill. Kuni hetkeni, mil tuleb kutse minna tööle. Siis joodab vangladirektor noore timuka täis.
Film ei ole masendav, on ülihästi tehtud ja äiapapast timukas on muhe vanamees. Soovitan väga vaadata. Muide, kui Berlanga loomingut vaadates, tekib teil tunne, et tsensor vist magas paaris kohas, siis tegelikult ei maganud. Berlanga oli idarinde veteran. Talle lubati seetõttu rohkem vabadust. Hispaanlased piirasid isegi ju Peterburi. Meenutan, et Leningradi blokaad oli vene ajal väga tähtis sündmus. Sellest jahuti iivelduseni.
Minu prantsuse keele õpetaja vanaisa oli katalaan. Vanaisale mõisteti kohtus kolm surmaotsust (Või oli see kolmes kohtus üks surmaotsus per kohtusaal? Tavainimese jaoks vahet pole. Teeb vast sama välja?). Vanaisa ei viibinud ise in corpore kohtusaalis. Seega tekkis tal kohe võimalus tutvuda lähemalt Püreneede rahulepinguga (1659).
Ka mina tutvusin selle lepingu joonistatud piiriga üksinda vabas looduses. Tegin seda nii soojemal kui ka külmemal ajal, niisama kõndides, aga ka lumes kahlates. Teekond on kahtlemata huvitav. Loodus on nagu Eestis. Ainult kõrgmägedes. Matkasin, matkasin ja matkasin ning siis olin järsku Prantsusmaal. Ei olnudki vaja enam surra.
Vabandust, ma ajasin ennast hetkeks oma prantsuse keele õpetaja vanaisaga segamini. Igatahes on väga tore, et vanaisa ja mina oleme sama teed käinud, sest kuidas ma muidu Houllebecqi originaalis lugeda suudaksin? Kui vanaisa oleks hukatud, poleks mul olnud ju prantsuse keele õpetajat! Põgene Prantsusmaale, vaba vanaisa!
Sattusin ülekuulamiskambrisse tõlgitööd tegema. Istusin kõigepealt ooteruumis, kus olid karastusjookide aparaat ja üks noor advokaat. Noor advokaat teatas mulle, et minu „kliendile“ on riik määranud Hispaania Kuningriigi kõige viletsama advokaadi. Hispaania viletsaima advokaadi endaga tutvusin veidi hiljem. See oli Franco-aegne vanamees, kes teatas mulle otsemaid lõunaeurooplase avameelsusega, et ta on suremas. Vähki. Veidi hiljem tutvusime ka kinnipeetavaga, kes toodi kohale kongist ja kes oli eestlane.
Hiljem sebisin sama töökoha ühele sõbrantsile, kes on prantsuse filoloog. Sõbrants pettus töös. Ma tean, et ta eeldas, et ta kohtub ülekuulamiskambris stiilsete prantsuse kurjamitega. Teda oleks kindlasti vaimustanud mõni sädeleva mõistusega kõrgharitud kunstivaras või midagi analoogset. Kelmikas röövel madrusesärgis, kes määrib krõbedale baguetikoorikule värsket võid ja aprikoosimarmelaadi ning kes suudab tundide viisi lobiseda renessansimaalide pintslilöökidest. Aga ei!
Olukord olevat olnud masendav. Sõbrants ei kohtunud ülekuulamiskambris mitte ühegi kunstivargaga ega ka mitte ühegi prantslasega. Ainult Prantsuse kodanikest põhja-aafrika noorukitega. Ja nagu sellest veel vähe oleks, olid need noorukid sõbrantsi arvates ka idioodid. „Nad on nii rumalad!“ kommenteeris sõbrants. „Tead, mida nad teevad? Nad kiitlevad politsei ees oma Prantsusmaal sooritatud kuritegudega. Nad arvavad, et need Hispaanias ei loe.“ Muidugi, kui araabia noorsandid said teada, et minu prantsuse keele õpetaja vanaisa aastad on möödanik ning pole enam väga tark mõte Hispaania uurija ees oma Prantsusmaal sooritatud kuritegudega hoobelda, siis muutus nende toon radikaalselt.
Aga võib-olla peaksin ma mineviku fragmendid sinnapaika jätma ning tulema tagasi Eestisse? Hunt Kriimsilm on minu kõrval hale amatöör. Olen lisaks tuhandele muule asjale ka rahvakohtunik. Mõtlesin sel teemal mitte sõna võtta, aga leidsin netist Olev Remsu artikli „Rahvakohtunik Remsu, tõe ja õigluse eest“. Seega võin vast kirjutada mõtiskluse endast kui vaprast tõe ja õigluse eest võitlejast, sest vapper tõe ja õigluse eest võitleja ma loomulikult olen. Ma ei soovi kirjutada millestki konkreetsest, sest ehtsad inimesed on ehtsad inimesed ning oma kannatustes pühad. Aga Eesti Vabariigi kohtusüsteemi üle võtan ma endale õiguse mõtiskleda küll.
Eesti Vabariigis on seadusandja tahe olnud selge. On olemas kuritegusid, mille puhul kuulub professionaalsele kohtunikule vaid üks kolmandik kohtuotsusest. Kaks kolmandikku kuulub tavainimestele. 2020. aastal kaitses Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas Jaanika Lusti professor Jaan Ginteri juhendamisel magistritöö „Rahvakohtunikud õigusemõistmises“, kus autor uuris teatavaid delikaatseid olukordi, millest tavaliselt väga palju ei räägita.
Millest siis väga palju ei räägita? Vaadake, kui kohtuotsus tähendab kolme inimese koostööd, siis on võimalik, et kõik on samal arvamusel, kuid on ka võimalik, et tekib eriarvamusi. Süsteemis, kus eriarvamused on võimalikud, ei saa olla olukordi, kus eriarvamusi ei ole. See oleks nagu mündi viskamine ning alati tuleb kull ning mitte kunagi kiri. Ühes Jaapani muinasjutus niimoodi muide oligi. Kindral ütles meestele: „Ma viskan münti. Kui tuleb kull, siis me võidame kindlasti.“ Kindral viskas münti, tuli kull ja mehed võitsid lahingu. Ainult et… kindralil oli väga eriline münt, kus oli mõlemal pool kull.
Kui ma sain rahvakohtunikuks, siis käisin ma ka tseremoonial. Mäletan, et mainisin tseremooniat ühele inimesele. Ootamatult tuli välja, et ka tema on kogemustega rahvakohtunik. Tundsin suurt muret, sest kolmandik kohtuotsusest tundus olevat väga ränk koorem. Minu kogemustega kolleeg kommenteeris minu muret alljärgnevalt: „Sina ei otsusta midagi. Kohtunik otsustab. Sina kirjutad lihtsalt alla.“ Olin kohtunud rahvakohtunikuga, kes kirjeldas mulle iseenda ja mitmete teiste rahvakohtunike, kellega ta oli koos töötanud, „tööviisi“. See erines seadusest. Kolmandikust kohtuotsusest olin järsku liikunud mitte millegini.
Käisin tol ajal samas loengus ühe tudengiga, kes oli varem kurjategija ning kes on olnud ka vanglas. Praegu on ta korralik inimene. Kuna rahvakohtunike paberite seas oli ka midagi võimaluse kohta, et kurjamid tapavad mind ära, siis olin natuke murelik. Küsisin kaastudengilt: „Mida vanglas rahvakohtunike kohta räägitakse? Kas meid vihatakse seal?“ Kaastudeng rahustas mu kohe maha, lausudes: „Ära üldse muretse! Mitte ükski vang ei vihka mitte ühtegi rahvakohtunikku, sest kõik vangid teavad, et rahvakohtunikest ei olene mitte kunagi mitte midagi.“
Seda vastust kuuldes, hoovasid minusse vastandlikud tunded. Olin muidugi õnnelik, et jään ellu. Teisest küljest aga ei saanud ma enam üldse aru, kes ma siis olen. Kas isik, kellel on kolmandik kohtuotsusest või PIN2-koodiga topis? Õnneks ei pidanud ma aga selliste keeruliste asjade peale enam mõtlema, sest tööle mind ei kutsutud. Elasin rahulikult nagu Berlanga timukahakatis. Kuid ka minu rahu lõppes, sest ühel päeval helises telefon.
Ma eeldan, et te tahate teada, kas rahvakohtunikud tegelikult otsustavad või mitte? Ma ei tea. Ma ei tunne kõiki rahvakohtunikke. Mul on ainult mosaiigitükid. Mina otsustan päriselt, aga magistritööst ning minu kahest jutuajamisest tuleb selgesti välja, et paljudel juhtudel ei otsusta rahvakohtunik mitte midagi. See tähendab muidugi seadusandja tahte selget eiramist.
Miks paljud rahvakohtunikud ei otsusta? Ma ei tea. Aga kuna võib midagi eeldada, siis arvan, et kahel põhjusel. Esimene põhjus on see, et rahvakohtunike amet on Eestis mudaliigas. Kui mina kandideerisin rahvakohtunikuks, siis ma seda ei teadnud. Ma ei teadnud seda, sest ma polnud kunagi mitte üheski kohtusaalis käinud ning pealekauba elasin ma pikalt välismaal. Ma ei olnud enne kuulutuse lugemist isegi sellisest asjast nagu rahvakohtunik midagi kuulnud. Arvasin, et tegemist on auväärse ülesandega ning olin täiesti veendunud, et mulle nii vastutusrikast ülesannet ei usaldata. Olin seega väga üllatunud, kui osutusin ootamatult valituks.
Teine põhjus on see, et kindlasti on kohtunikke, kes tahavad rahvakohtunikest lahti saada ning kes soovivad tegelikult otsustada üksinda. Kuna nad üksinda otsustada ei tohi (sest seadusandja pole nii ette näinud), siis vajavad nad enda kõrvale topiseid. Magistritöös avastati muuhulgas, et rahvakohtunikke ei valita alati loosiga, sest on olemas rahvakohtunikke, kes käivad pidevalt istungitel ning rahvakohtunikke, kes on istungitel käinud harva või üldse mitte.
Milliseid rahvakohtunikke soovib näha kohtunik? Selliseid, kes mõtlevad või selliseid, kes kirjutavad lihtsalt kohtuniku tehtud kohtuotsusele alla? Kui kohtunik soovib näha viimast liiki rahvakohtunikke, siis on tema käitumine tugevas vastuolus seadusandja tahtega. Sellised kohtunikud tegelevad lisaks oma tööle ka seadusandluse muutmisega.
Rahvakohtunike vaatenurgast võiks tõmmata paralleeli tudengi ja õppejõu suhtega. Oletame, et tudeng satub loengusse, kus õppejõud ütleb (tsiteerin siinkohal tegelikku elu): „Kõik, kes oskavad eesti keelt, on eestlased. Sugusid on väga palju ja neid tuleb pidevalt juurde. Me oleme kõik väga head, sest kõik inimesed on väga head, ja seetõttu pooldame me kõik homoabielu. Keeleamet on väga efektiivne asutus. Eesti keel ei ole ohus. Võõramaade kirjanikud, kes elavad Eestis, on Eesti kirjanikud.“
Mida teeb sellises loengus tudeng? Mina vaidlen õppejõule vastu. Teised ei vaidle, sest nad pelgavad. Mis matemaatilise valemiga saab õppejõust kohtuniku? Noh, õppejõud korda kümme või nii. Või sada. Või tuhat.
Ühesõnaga, kohtunikuga vaidlemine ei pruugi paljude jaoks olla hõrk nauding. Mina võitlen nagu Remsu õigluse eest. Või äkki võitlen ma õigluse eest tsipa teisiti kui Remsu? Ei tea, peaks Remsu käest enne küsima, mitu korda ta on jäänud kohtunikuga eriarvamusele ning mitu eriarvamust ta on kirjutanud. Kirjanikuna peaks ta olema suuteline eriarvamusi kirjutama. Tal läheb selliste kirjatükkidega kindlasti palju kiiremini kui minul.
Üks õppejõud küsis mult: „Kellele kuulub Eesti Vabariigis võim?“ Küsisin õppejõult: „Tegelikult või ametlikult?“ Üks kaastudeng ei pidanud vastu ja hakkas naerma. Teised pingutasid ja jäid tõsiseks. Õppejõud ärritus ja hakkas midagi soiguma põhiseadusest. Oleks siis võinud kohe öelda, et ametlikult. Oleksin ülitõsisel ilmel pomisenud: „Kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.“
Kuid kas see on tõsi olukorras, kus mõtted referendumist ja presidendi otsevalimisest ajavad süvariigi tagajalgadele ning kus rahva võim tähendab praktikas ainult seda, et enne valimisi hilisõhtul Tartus jalutades, ründavad mind pastapliiatsitega oravad? Mäletan siiani, kuidas üks vupsas nurga tagant välja ja tahtis pastaka eest mu surematut hinge. Too siis vähemalt kommi, orav!
Liigun tõsiste asjadeni. Leian, et õigluse huvides oleks vaja kohtureformi. Seadusandja tahe peab olema oluline.
Ideaalne oleks sisse seada vandekohus. Tegemist oleks sõltumatute isikutega, kes arutavad kohtuasja ainult omavahel. Ilma kohtunikuta samas ruumis. See on hea. Ameerika filmides näidatakse mõnikord vandemeeste valimist. Terve saalitäis rahvast kamandatakse kohale ning prokurör ja kaitsja intervjueerivad neid kohtuniku juuresolekul. Mõnikord ühest saalitäiest ei piisa. Siis kamandatakse kohale teine saalitäis.
Ameerika foorumites on mõnikord arutelu: „Sain kutse minna vandemeheks. Üldse ei taha. Kas keegi oskab mulle soovitada mõnda head muinasjuttu, mida saaksin prokurörile ja kaitsjale rääkida, et nad mind ei valiks?“ Noh, kui süüdistus on esimese astme mõrvas (üks võimalik karistus on paljudes osariikides mürgisüst), siis tuleb lihtsalt prokurörile öelda, et ei usu surmanuhtlusesse kui karistusse. Siis ei võeta kindlasti vandemeheks. Pole tänu väärt.
Eesti puhul räägivad vandekohtu vastu riigi noorus ja meie rahvaarv. Samuti tegeliku kodanikuühiskonna puudumine (riigi ja/või teiste riikide rahastatud MTÜ-d ei ole kodanikuühiskond).
Sellest hoolimata võiks mõningate eriti raskete kuritegude puhul vandekohtu võimalust väga tõsiselt kaaluda ning asuda seda üllast traditsiooni ka meil tasapisi sisse seadma.
Täiesti reaalne samm oleks aga ilma igasuguse viivituseta parandada praegust olukorda.
Mida siis täpsemalt reformida? Minu ettepanekud on alljärgnevad:
Rahvakohtunikke peab päriselt valima. Nad peavad käima tööintervjuul prokuratuuris ja advokatuuris. Oleks hea, kui intervjuu prokuratuuri ja advokatuuri esindajaga toimuks samaaegselt ja samas ruumis. Tukkuvad tädikesed, topised ja madala haridustasemega poolkirjaoskamatud isikud, keda kohtuasi ei huvita ning kes kunagi toimikuid ei loe, tuleb juba eos välistada.
Kandidaadid peavad tõestama, et nad on kirjaoskajad ning suudavad vajaduse korral kirjutada eriarvamuse. Nad peavad tõestama, et nad oskavad argumenteerida ning julgevad kohtunikuga vaielda.
Nad peavad hindama tõendeid ja jõudma otsuseni iseseisvalt ilma kohtunikuta. Nad peavad esitama oma arutluskäigu ja otsuse kohtunikule kirjalikult enne seda, kui nad näevad kohtuniku enda otsust. Hiljem toimuks siis nõupidamine, kus otsustatakse, kas saab midagi siluda või läheb eriarvamuste kirjutamiseks.
Kohtunik ei tohi rahvakohtunikke mõjutada ega neid hirmutada. Ta ei tohi neile peale hüpata ega nende peale häält tõsta. Rahvakohtunik istub kohtusaalis ja kuulab tähelepanelikult prokuröri ja kaitsja juttu. Rahvakohtunik loeb kohtuasja toimikuid ja hindab ihuüksinda tõendeid. Rahvakohtunik jalutab tundide viisi pargis ning mõtleb, mõtleb ja mõtleb. Pärast pikki nädalaid sünnib otsus. Rahvakohtunik kirjutab oma otsuse, mis jääb loomulikult piiridesse, mille markeerisid kohtusaalis kõikide kuuldes prokurör ja kaitsja, ning esitab selle kohtunikule ja teisele rahvakohtunikule.
Rahvakohtunikul peab olema kohtunikuga võrdne ligipääs kriminaalasjade toimikule. Rahvakohtunik ei tohi midagi otsustada ilma põhjalikult toimikuga tutvumist. Rahvakohtuniku palvet tutvuda toimikuga ei tohi tagasi lükata ega ignoreerida. Samuti ei tohi toimikuga tutvumist jätta viimasele minutile ning utsitada rahvakohtunikku tagant, et ta rutemini loeks.
Rahvakohtunikku ei tohi sundida otsust tegema kiirustades. Samuti ei tohi teda sundida kohtuotsusele alla kirjutama.
Rõhutan ad nauseum fakti, et on olnud seadusandja kindel tahe, et on kuritegusid, mille kohtuotsuste kaks kolmandikku EI KUULU isikule, kes on professionaalne kohtunik. Rahvakohtunik ei tohi olla muuhulgas advokaat, notar, kohtutäitur (https://www.kohus.ee/et/eesti-kohtunikud/rahvakohtunikud vaadatud 10.10.2020).
Seega ei saa kohtunik või keegi muu eeldada, et rahvakohtunik on entusiastlik amatööradvokaat, kellelt võiks eeldada kõikide paragrahvide veatut tundmist või isik keda tohib paragrahvide laviiniga ehmatada ja segadusse ajada. Jah, huvi pärast ma karistusseadustikku, kriminaalmenetluse seadustikku ja kohtulahendeid loomulikult loen, aga juurat ma õppinud ei ole!
Rõhutan uuesti, et seadusandja arvates on see väga hea ning kohtunikud Eesti Vabariigis seadusi ei tee. Ei tohi mitte kunagi tolereerida olukorda, kus mõnda kohtunikku saadavad kaks PIN2-koodiga topist. Olgu see siis seetõttu, et kohtunikel pole valikut, sest peale topiste Eesti Vabariik neile kedagi ei paku, või seetõttu, et nad tahavadki tegelikult üksinda kõik ära otsustada ning topised on neile seetõttu üpriski mokkamööda. Esimene variant on minu meelest tragöödia ning teine variant tundub ausalt öeldes kuritegelik, sest see on ju väga selges vastuolus seadusandja tahtega.
Rahvakohtunike institutsioon on minu meelest suures osas kiiks. Magistritöös välja toodud arvud ei valeta. Eeldan, et tõtt räägib ka vandeadvokaat Oliver Nääs, keda ma pole kunagi näinud ja kes kirjutab: „Esimese astme kuritegude puhul mõistab õigust kolmeliikmeline kohtukoosseis, mis koosneb ühest professionaalsest kohtunikust ning kahest rahvakohtunikust. Menetlusseaduse kohaselt on rahvakohtunik oma staatuselt ja õigustelt võrdne professionaalse kohtunikuga.
Praktilisest aspektist on sellise koosseisu vaba otsustamine kaheldav. On vähetõenäoline, et rahvakohtunikud vaidleksid jõuliselt vastu professionaalsele kohtunikule või lausa hääletaksid temast erinevalt. Professionaalse kohtuniku autoriteet ja tema seisukoht mõjutavad paratamatult ka rahvakohtunikke.
Ma ei tea ühtegi kohtuasja, kus mõni rahvakohtunik oleks jäänud eriarvamusele ülejäänud kohtukoosseisust. Sellise süsteemi puhul on otsustamisel kandev roll siiski professionaalsel kohtunikul.“ (https://advokatuur.ee/est/meedia/blogi.n/motisklusi-kohtute-soltumatusest vaadatud 09.10.2010)
Tänan Oliver Nääsi kauni komplimendi eest. Olen tõepoolest vähetõenäoline. Või oli see solvang? Tänapäeval ei suuda piisava ettevalmistuseta lihtinimene ilma advokaadi abita enam komplimentidel ja solvangutel vahet teha. Minu jaoks on mongol kompliment (halastamatu sõdalane, šamaan ja usuvabadust hindav isik, kes tuuseldas eestlaste vaenlasi). Mõne teise jaoks aga solvang, mille eest peab kaebama kohtusse. Kui kuskil oli solvang, siis paluks oma vaimse trauma leevenduseks 2000 eurot või…
Nali naljaks, aga olukord Eestis vajab tõesõna muutust. Kõik rahvakohtunikud peavad hakkama otsustama päriselt. Praeguse olukorra jätkumine tähendab seda, et seadusandja tahet kohtud olukordades, kus otsustama peavad kohtunik ja kaks rahvakohtunikku, suures osas tegelikult ei järgi. Mind hämmastab ja kohutab lihtsalt see, et justiitsministrid sellisest statistikast eriti ei huvitu. Justiitsministril peaks olema püha kohus garanteerida, et järgitakse seadusandja tahet. Kui ta seda ei suuda, siis tuleb tal astuda tagasi. Ta on ennast häbistanud.
Alustage kohtureformiga täna. Homme võib olla juba hilja.
Maha ENSV 2! Elagu Eesti Vabariik!
Teen lõpuks endale ka väikese ristküsitluse. Olen kohustatud rääkima tõtt.
Küsiteja: Kui te oleksite enne rahvakohtunikuks kandideerimist teadnud, et süüdimõistmise protsent on Eesti Vabariigis 99 (https://www.ohtuleht.ee/735572/kohtupidamine-eesti-moodi-99-kohtualustest-moistetakse-suudi vaadatud 09.10.2020), kas te oleksite kandideerinud?
Piret: Ei.
Küsitleja: Mis teie arvates see protsent siis oli?
Piret: Ma arvasin, et tõenäoliselt ca 70-80. Kindlasti mitte 50, sest siis töötaksid prokuratuuris imelikud inimesed. 99 on aga iseloomulik sellistele riikidele nagu Venemaa ja Hiina. Ma arvasin, et Eesti ei ole äkki Venemaa ja Hiina.
Küsitleja: Kas te kahetsete, et kandideerisite rahvakohtunikuks?
Piret: Jah.
Küsitleja: Kas Eesti Vabariigi kohtusüsteem on õiglane?
Piret: Nii ja naa. Karistused on võrreldes Ameerika Ühendriikidega väikesed. Samas ei ole meil minu arvates süütuse presumptsioon sama rangel tasemel kui Ameerika Ühendriikides. Inimesed ei ole tegelikult seaduse ees võrdsed. Sama kuriteo eest võib saada väga erinevaid karistusi.
Küsitleja: Kuidas te suhtute vanglakaristusse?
Piret: See on tihti vajalik, kuid ainult kurjategijate jaoks. Mõistan hukka hertsog Leopoldi, kes röövis ja vangistas kuningas Richard Lõvisüdame.
Küsitleja: Miks te räägite Leopoldist ja Richardist?
Piret: Kuninga luuletus, mille ta kirjutas vanglast oma poolõele, on väga ilus. Tegelikult on see palve ajada lunaraha võimalikult ruttu kokku.
Küsitleja: Kes oli Richardi poolõde?
Piret: Prantsuse kuninga ja Akvitaania Eleanori tütar. Richard ise oli Inglise kuninga ja Akvitaania Eleanori poeg.
Küsitleja: Kas te loeksite kohtule kuninga luuletuse ette?
Piret: Originaali ma teile ette ei loe, sest kohus peab Eesti Vabariigis toimuma eesti keeles. Ma loen ette oma tõlke.
Kuningas Richard Lõvisüdame palvekiri/luuletus Marie de France’ile
Tõlkinud Piret Kivi
Ei suuda öelda ükski vang, mis toimub,
kui kaeblemisest tema hoidub.
Ta laulu loob, et nõnda ängist toibuks.
Mul sõpru palju, andides neil roidus.
Ja häbi neil, kui lunaraha loidus
mind jätab kaheks talveks vangi.
Mul hästi teavad mehed, iga parun:
inglise, normanni, poitou, gascon,
et pole mul nii kehva kaaslast näru,
kes vangi jääks, sest raha jätan varuks.
Ei etteheiteid neile tee mu aru,
kuid jääma ikka pean ma vangi.
Nüüd väita seda aga kindlalt võin ma,
et vangil, koolnul pole sõpra, hõimlast.
Mul kuld ja hõbe puudu, vangi tõid mu.
On minu mure see, kuid rohkem minu hõimu,
kes pärast minu surma kuulda saavad sõimu,
kui kauaks jääma pean ma vangi.
Ei ole ime, et mu süda itkeb,
kui minu isand hoiab maad mul kütkes.
Kui meenuks temal meie vanne sitke,
koos andsime sel’ teineteise kätte,
ma teaksin kohe, et ei jää ma ikke
ja kauaks enam siia vangi.
Krahvinna, õde, kaitsku teie suverääniväärtust Jumal,
kes hoidku ka seda kaunitari, keda ma niivõrd armastan
ja kelle tõttu olen võetud vangi.
Küsitleja: Veel mõned küsimused.
Piret: Jah?
Küsitleja: Millised paragrahvid te väänaksite hertsog Leopoldile?
Piret: Ma lähen ja kohe vaatan karistusseadustikust (liigub karistusseadustikuni https://www.riigiteataja.ee/akt/103012020016 vaadatud 10.10.2020, et välja noppida hertsog Leopoldi tarbeks sobilikud paragrahvid). Ma arvan, et oleks õiglane mõista hertsog Leopold süüdi.
Paragrahvid oleksid paragrahv 58, lg 1, 5 ja paragrahv 91 ja paragrahv 107 ja paragrahv 108 ja paragrahv 113 lg 1 ja paragrahv 114 lg 1, 2, 3, 4, 5, 6, 8 ja paragrahv 115 ja paragrahv 117 ja paragrahv 135 lg 1 ja paragrahv 151 ja paragrahv 152 ja paragrahv 154 ja paragrahv 161 jne, jne. Tegelikult tundub mulle, et hertsog Leopold on süüdi kõiges, mis karistusseadustikus kirjas on. Suure tõenäosusega on Eesti Vabariigi karistusseadustik tegelikult hertsog Leopoldi biograafia. Isegi paragrahv 28 lg 1, sest ma olen täiesti veendunud, et tal oli ka sellele paragrahvile vastavaid olukordi.
Küsitleja (ärritunult): Aitab 12. sajandi inimestest! Kas Eesti Vabariik on õigusriik?
Piret: Ei ole.
Küsitleja: Mis ta siis teie arvates on?
Piret: Leebe politseiriik.
10.10.2020 Anno Domini
Rahvakohtunik Piret Kivi