27.05.2022
Eesti keel on alati ohus, kui me oleme suurriikide ja -keelte mõju all.
Endine Tartu Ülikooli rektor Johan Kõpp kirjeldab oma raamatus „Kirik ja rahvas“ (Lund 1959) igasuguseid lahedaid asju. Eriti lahe on üks 1599. aastal toimunud sündmus (lk 29). Nimelt kaevati siis Kullamaa õpetaja peale, sest too ei suutnud ilma tõlgita talupoegadele (ehk eestlastele) jutlust pidada. Ja nii juba 14 aastat jutti.
Nojah. Õnneks räägitakse kõikjal, kuidas me oleme nendest kaugetest ja süngetest aegadest edasi arenenud. Kas aga oleme? 1599. aastal oli Kullamaa õpetaja (pool)umbkeelsus šokeeriv ja skandaalne. Olukord, kus inimene ei suutnud 14 aastaga maakeelt ära õppida, oli võigas, õõvastav ja rüve. Tähtsad kirikuhärrad tõmbasid sellise jälkuse peale huuled kriipsuks. Jäisel pilgul tõusid nad tagajalgadele. Paber ei olnud 1599. aastal nii odav nagu praegu. Siis valiti väga, mida kirja panna.
Minu küsimus: kui palju on meil praegu „Kullamaa kirikuõpetajaid“ ehk neid, kes on siin toimetanud vähemalt 14 aastat, aga maakeelt neil üle huulte ei tule? Neid, kes avaldavad peavoolus regulaarselt arvamust, õpetavad Eesti koolides ja ülikoolides, elavad püsivalt Eestis, aga eesti keeles soravalt vestelda ei suuda. Kas minu hulljulge hüpotees, et neid on palju (!) rohkem kui 16. sajandi lõpus, võib olla õige? Kes tõuseb tagajalgadele nüüd? Keeleamet?
Läksin kohe Keeleameti lehele ja leidsin sealt sulni loo Ukraina sõjapõgenike kohta (https://www.keeleamet.ee/et/uudised/ukraina-sojapogenike-varbamisest vaadatud 27.05.2022). Tagajalgadele tõustud ei ole. Pigem on langetud selili ning paljastatud naba all olev kõige haavatavam kehaosa. Üritan aga olla ratsionaalne ning aru saada, et Ukraina põgenike seas on tõepoolest isikuid, kes on rängas olukorras ja kes vajavad abi. Isikuid, kes ei soovi mitte kunagi mitte ühtegi eestlast alandada ega mõnitada. Isikuid, kes soovivad lähitulevikus minna tagasi Ukrainasse. Kui oma koju enam ei saa (sest seal möllab tibla), siis kuskile mujale Ukrainasse.
Kuidas käitub hea inimene võõras keelekeskkonnas? Ta õpib keelt. On arusaadav, et nädalate või paari kuuga kõrgtasemele jõuda võimalik ei ole (jätan imelapsed oma arutlusest välja). Kuhu jõuab hea inimene lühikese aja jooksul? Esimesel nädalal on tal selged tervitused, lihtsamad viisakusväljendid, arvud ühest kümneni, värvid jne. Kui põgenik on siin olnud ühe kuu ning töötab toidupoes ning keegi küsib temalt: „Kus on kohv?“, siis saab ta küsimusest aru ning oskab öelda: „Tulge, ma näitan teile.“ Probleeme võib tekitada küsimus: „Kus on astelpajumahl?“, aga seda küsimust küsitakse üliharva ning ka siis suudab hea inimene öelda: „Oodake palun üks hetk. Mu kolleeg aitab teid.“
Kas me näeme selliseid olukordi? Selliseid häid inimesi? Mina nägin ukrainlasi laadal. Nad meelitasid rahvast oma kaupa vaatama venekeelsete hõigetega. Kas see on inimlik ja normaalne? Milline eestlane läheb Ukrainasse oma kaupa müüma eesti keeles?
Ühesõnaga, jutt keelt õppivatest sõjapõgenikest on paljudel juhtudel lausvale. Nad näevad, et vene keelega saab hakkama ning eesti keelt õppida nad ei suvatse. Elu ise ju näitab seda. Isegi ukrainlasest preester, kes elab Eestis ja enda sõnul õpib pidevalt keelt, ei soovinud intervjuud anda eesti keeles (http://www.eestikirik.ee/isa-roman-kikh-tanan-kogu-eesti-rahvast-me-tunneme-teie-palveid/ vaadatud 27.05.2022). Miks? Sest talle võimaldati lahkelt teine ja lihtsam võimalus. Kui isegi haritud teoloogid (ehk Kullamaa õpetaja kolleegid) ei viitsi eriti pingutada, siis miks eeldame pingutust lihtsamalt rahvalt?
Vaja oleks lõpuni mõista, millised isikud tõusid tagajalgadele 1599. aasta paiku. Mainin siinkohal ära suure Eesti keeleteadlase ja teoloogi. Heinrich Stahli (ca 1600–1657). Õpetaja koolis ei ütle, aga Gustav „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“ Suits 1940. aasta Eesti ajaloo III raamatus küll, et Stahl oli muuhulgas ka nõidade vaenaja ning nõudis neile nurjatuile halastamatut surmanuhtlust (lk 365). Jah, tol ajal oli täiesti võimalik ühendada keeleteadus ja nõidade nottimine-küttimine. Aega leiti mõlemaks. Kas umbkeelne isik, kel on kohustus osata maakeelt, hakkab värisema nagu haavaleht, kui teda visiteerib ootamatult keeleametnik-nõiakütt?
Nii et… keeleinkvisiitorid küttima ja nottima või sohu ajada. Praegu pole neist ju mitte midagi kasu. Nende ilane hambutus hävitab eestlust, eesti keelt ja Eestimaad. Irvitab Eesti rahvusriigi üle.
Aga äkki olen ma liiga paha ja karmim kui härra Stahl? Ei ole. Esiteks ei küti ma ühtegi nõida. Lasen neil rahus oma kristallidega tantralaagrites ja puntraleerides õnne otsida. Teiseks mäletan ma seda hetke, kui kioskis oli müügil värske „Silueti“ number. Kaanel verinoor Anu Saagim. „Silueti“ oluline osa oli lõikeleht. Lõikelehte kasutati riiete valmistamiseks. Lõikeleht ütles ette, kuidas kangast lõigata.
Riikidel on põhiseadused. Ka põhiseadustel on lõikeleht. Eesti Vabariigis on lõikeleht preambula. Kui lõikelehte ei kasutata, siis ei tule selline tulemus nagu peab. Tuleb teistsugune ürp ning riik kaob olematusesse.
Viimasel ajal räägitakse raugematult ja tülgastuseni mingitest gruppidest. Eliitgruppidest, mida pole tihtilugu olemaski või pole olemas kaugeltki sel määral nagu neid hõõgvele lõõtsutakse. Mina ütlen selle peale vaid üht: „Eesti Vabariigis on olemas ainult üks (!) grupp. Eestlased. Teised on eraisikud, kes tegutsevad vastavalt oma võimetele ja oskustele. Eestis nad gruppe ei moodusta. Kui neil on soov grupeeruda, siis mingu oma kodumaale ja grupeerugu seal mõnuga. Kui neil on soov oma emakeeles kirjandust lugeda, siis tehku seda kodus pimedas nurgas – olgu, tule võib põlema panna, kui elektrihind lubab – ning ärgu segagu ja vaevaku oma hobidega Eesti Vabariiki.
Eesti Vabariik on rahvusriik. Eesti Vabariik ei ole multikulti sigala, kus saab oma identiteeti vahetada ning kus harrastatakse juba seltsimees Brežnevi ajast tuttavat rahvustevahelist sõprust. Kuigi mulle tundub, et märgatavalt hullemat varianti, sest kas kujutame ette, et keegi oleks seltsimees Puhmaskulmu ajal kutsunud kalmõkki eestlaseks või meest naiseks? Kutsuja oleks ju kohe ravile saadetud.
Mõnikord oleks muidugi hea, kui ka eestlased saaksid Eestis olla eraisikud. Gruppidesse kuulumine võib olla üpriski kurnav ja ängistav. Nagu koorem seljas või nii. Minu sõnu suudavad kinnitada paljud eestlased, kes on elanud välismaal eraisikutena ehk ilma gruppi moodustamata. Lihtsalt kohalikke tavasid ja keelt austades. Grupist „eestlased“ loobumist ei võimalda aga meie lõikeleht. Sest vaadake, ilma eestlasteta pole Eesti Vabariiki. Eestlaste olemasolu Eesti Vabariigis on ülioluline. Eestlased peavad olema enamuses, mitte üksikud hingitsevad reservaadijoodikud. Seega peab ühte (!) gruppi – ehk eestlasi – Eestis igati „hõõgvele lõõtsuma“. Teisi gruppe pole Eesti Vabariigi pinnal olemas ning seega neist rääkida ei tohi.
Asja teeb muidugi pisut (!) keerulisemaks fakt, et Eesti Vabariigi lõikeleht asetseb lõikelehtede hierarhias. Eestlane ei saa olla samaaegselt eestlane ja kalmõkk, eestlane ja inglane, eestlane ja venelane jne. Eestlane on aga samaaegselt eestlane ja õhtumaalane. Ka Õhtumaal on oma lõikeleht. Ja kes välisuudiseid järgib, see teab, et ka selle lõikelehega on suuri probleeme. Linnad lõõmavad ja peavoolu mahehääl teatab „rahumeelsetest meeleavaldustest“. Õhtumaiste kangelaste, õpetlaste, kirjanike jne kujusid valatakse värviga üle ja loobitakse veekogudesse. Amokki jookseb rohelakkade woke- (loe: öäk-) ideoloogia. Euroopa pinnal on moslemite getod. Meil on rasked ajad. Võib-olla seetõttu enam moežurnaalide vahel lõikelehti polegi?
Minu sõnum. Lõikelehti peab (!) kasutama. Kui te seda ei tee, siis ei kanna te seda rõivast, mida lõikeleht kirjeldab. Kui te ei kasuta Eesti Vabariigi lõikelehte, siis ei ole Eesti Vabariiki enam olemas. Kui te ei kasuta Õhtumaa lõikelehte, siis ei ole Õhtumaad enam olemas. Nii lihtne see ongi. Kallid eestlased, meile on antud Eesti rahvusriigi lõikeleht ning lisaks ka Õhtumaa lõikeleht. Meil tuleb neid lõikelehti kasutada.
Loomulikult saab arutada pisidetailide üle, nt kas kasutada lõikelehte laual või põrandal; kas kriit peaks olema valge või kollakas; kuidas oleks vasakukäelisel mugavam kangast märkida; millist kangast osta jne, jne. Ei tohi aga arutada võimaluse üle lõikelehte mitte kasutada. Ei tohi ka teeselda, et lõikelehte kasutatakse, kui seda tegelikult ei tehta. Kui keegi tahab kõneleda Eesti Vabariigist väljaspool lõikelehes (ehk preambulas) määratud piiranguid, siis tuleb see isik karmide sõnadega korrale kutsuda. Ta on ebaviisakas ja soovib Eesti rahvusriiki hävitada. Ehk siis, me saame asju arutada ainult (!) oma lõikelehe raames. Kui lõikeleht annab käsu lõigata välja mantel ja õmmelda see kokku, siis ei saa me asuda tegema kleiti, pükse, toogat või banaanidest niudevööd. Need teised riideesemed võivad olla suurepärased kuskil mujal, kus on teistsugused lõikelehed.
Kõige lihtsam vaasi tegemise õpetus: savi, auk. Kui jätate ära savi, ei ole teil mitte midagi. Kui jätate ära augu, on teil saviplönn. Kohta, kuhu vett ja lilli panna, ei ole. Ehk siis, vaasi ei ole. Teil ei ole mitte mingit õigust kutsuda olematust (esimest „pseudovaasi“) vaasiks. Teil ei ole mitte mingit õigust kutsuda saviplönni (teist „pseudovaasi“) vaasiks. Saate ju aru?
Elagu Eesti Vabariigi lõikeleht!
Elagu Õhtumaa lõikeleht!
Elagu 1599. aasta keeleametnikud-nõiakütid!
27.05.2022 Anno Domini
Piret Kivi