Piret Kivi: lasteaedadesse roninud elevandiluutornide tädikesed teenivad kurjust

Arvamus,
Perverte hoitakse lasteaedadest eemal, aga nad imbuvad sinna teiselt poolt, ametlikke kanaleid pidi. Pilt on illustratiivne.

“Maailmas on raudkindlalt inimesi, kes minuga tutvudes (minuga päriselt tutvudes) ütleksid või mõtleksid: „Sa oled pervert.”

Ma ei tee praegu üldse nalja. Töötasin ca kaks aastat globaalse pornotööstuse hüvanguks. Mainin kiiruga ära, et ma ei ole ega ole olnud modell ega näitleja. Mainin ka ära, et ma sain teada, kuhu täpsemalt olin tööintervjuule sattunud alles tööintervjuul. Otsustasin jääda, sest minu huvi inimeste tumedate tungide ja kurjuse olemuse vastu on suur. Kus siis veel infot koguda kui mitte kurjuse koopas?

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Olin seal lihtsalt tavaline kiiksuga kontorirott, kes pidi lisaks tavapärasele tööle sööma ka tsensorileiba, vaatama meeletutes kogustes räiget pornograafiat ning suhtlema väga kurjade inimestega. Kui ma ütlen väga kurjadega, siis pean loomulikult silmas vägistajaid, piinajaid, pedofiile, zoofiile ja muid meie maailma meie inimesi.

Olen valinud praegu oma elus eremiiditee ehk siis minu ainukesed „perverssed naudingud” on sellised, mis nõuavad vaimset pingutust. Tegelen palju võõrkeeltega. Kaifin inimkeelte grammatikat ja süntaksit. Minu morfoloogiline (ehk vormiline) analüüs ei seisne segipekstud nägudes, vaid sõnades ja selles, kuidas nad on kokku pandud.

Üritan sama entusiasmi süstida ka teistesse. Läbi võõrkeelte avanevad mulle aina uued ja uued mõttemustrid. Seega ei ole ma mitte kuidagi nõus lausega, et ma olen seksuaalpervert, kuigi lubaksin inimestel loomulikult niimoodi arvata. Minu CV jääb minuga alatiseks ning me elame vabas maailmas, kus on olemas sõnavabadus.

Olen aga pervert, kuna mind huvitab kurjus. Täpsemalt, ma ei saa aru, miks kurjus on üleüldse olemas. Kurjuse all ei pea ma silmas kohukesevargaid ja muid õnnetuid tegelasi, kes on Eesti Vabariigis kahjuks kriminaalkurjategijad. Kui te ei usu, siis minge aadressile https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/kriminaalkohtumenetlus.html ja kirjutage väljale „Lahendi tekst” sõna „kohuke”. Need lood on väga kurvad ja Eesti Vabariiki just inimlikus valguses ei näita.

Kurjuse all pean silmas näiteks hetke, mil saabusin tööpostile ja üks mu kolleegidest oli natuke kohkunud, sest tal oli just olnud üks pea maharaiumise stseen. Tõmmu mees oli oma naisel pea maha löönud, salvestanud sündmuse järeltulevatele põlvedele ning meisterdanud lisaks laibakollaaži ehk siis sellise pervertide jaoks erutava teose, kus keskel on laip ning ümber laiba lille kroonlehtedena pornograafiline materjal.

Kui ma ütlen pornograafiline materjal, siis ei pea ma silmas alasti isikute pilte. See on väga süütu ja hambutu värk. Isegi selline suguline läbikäimine nagu mind vast kunagi tehti ajaks pornotööstuses haigutama. See rahvas seal vajab aina võimsamaid ja võimsamaid stiimuleid (loe: kurjust).

Minu paarilisel, kellega töötasin koos, kui tööd oli rohkem, oli väike laps. Paariline oli tubli ja vaga naisterahvas. Altari ees laulatatud nagu paljud pornotööstuse inimesed, kes ise pornotarbijate maailmas elada ei taha. Laipade ja piinamistega sai ta hästi hakkama. Vere puudumise kontrolli tegi ta tundide viisi täiesti emotsioonivabalt (me pidime kontrollima läbipekstud isikute fotosid, ilma voolava vereta kahjustused olid lubatud). Grupivägistamine teda ka eriti ei morjendanud. Laste vägistamist aga ta välja ei kannatanud.

Mäletan vast elu lõpuni hetke, mil ta tuli minu juurde ja ütles: „Piret, ma ei suuda. Vaata sina! Palun!” Noogutasin mõistvalt ja asusin filmi vaatama. Seal oli pisike mudilane, keda vägistati koledamal kombel. See film oli puhas kurjus. Mida ma tundsin sellistes olukordades? Ausalt? Mitte midagi. Ma olin tõmmanud oma maailma ja kurjade inimeste maailma vahele piiri. Täpsemalt kaevasin ma kurjuse ja enda vahele kraavi. Kraavis elavad krokodillid. Nad söövad pornoahve.

Olles lähedalt tutvunud maailma kurjusega, tekkisid minu sisemuses teatavad nihked ja muutused. Esiteks astus klassikaline liberaal (à la Voltaire) minus sammu tagasi ning minust sai konservatiiv. Samas ei mõista ma klassikalist liberalismi sugugi hukka. Lihtsalt mulle tundub, et selle varjatud eeldus on inimeste headus, tarkus ja loomupärane püüdlus paremuse poole.

Kuna inimesed on head, targad ja virgad väga harva, siis saab olla klassikaline liberaal samuti väga harva ja väga punktuaalsetes olukordades. Enamasti ei saa. Libaliberaal ehk liberaal uues tähenduses saab olla aga ainult selline inimene, kes hindab vägivalda, sest seda see ilma grupitunnusteta ja minevikuta uue inimese loomine ju on. Libaliberaal on kuri inimene.

Klassikaline konservatiivsus eeldab, et inimesed on. Sellised nagu nad on. Muuhulgas ka kurjad. Seega on see maailmavaade minu meelest realistlik ja pikas perspektiivis ainuvõimalik. Tunnen, et mida aeg edasi, seda konservatiivsemaks ma muutun. Suure tõenäosusega olen juba ultrakonservatiiv. Ma olen oma silmaga näinud, kui palju maailmas pornograafiat tarbitakse ning see info lööks iga normaalse inimese pahviks. Väga suur osa inimestest, kes kõnnivad tänaval ja kellega me suhtleme, on tegelikult pornoahvid. Sõltlased. Perverdid. Kuna pornograafia on oma olemuselt inimlikkuse ja ehtsa seksi vastand, siis on tegemist inimestega, kes keedavad ja küpsetavad regulaarselt oma aju ning kastreerivad end läbi oma arvuti- ja mobiiliekraani.

Teiseks tekkis minus soov kaitsta inimesi, keda ründavad väga kurjad inimesed ning kes ise nendega hakkama ei saa. Näiteks lapsi. Olen oma elus verbaalselt tagunud väga paljusid pedofiile ja lastevägistajaid. Mäletan vast elu lõpuni esimest pedofiili, kelle ma kinni püüdsin. Eeldasin millegipärast, et mees langetab pilgu ja palub vabandust. Mitte midagi sellist! Pedofiil ründas mind ja nõudis otsemaid oma kuritegeliku materjali avaldamist. Olevat sõnavabadus jne. Muidugi ta oli välismaal ning peidus. Tema IP-aadress ei olnud tavapärane.

Oma nimesid need isikud tihti ei kasuta. Kasutasin võimalust, et käia pornokonverentsil. Istusin VIP-alal diivanil ning teesklesin alkohoolsete jookide tarvitamist. Minu eesmärk oli olla kaine ning uurida osalejaid. Tutvusin väga kuulsate pornosaitide omanikuga. Ma ei hakka nende lehekülgede nimesid siia kirjutama, aga praktiliselt iga inimene, kes tarbib pornot, käib nendel lehtedel. Istusime koos diivanil nagu kaks tibukest ennemuiste ja rääkisime elust. Kusjuures muide ka filoloogiast! Mis ta nimi oli? Ma ei tea. Ta ütles mulle oma valenime. Milline ta oli? Väsinud. Kurnatud. Tuim. Tardunud. Õnnetu. Hävitatud. Kööga. Kest. Väga rikas. Inimeselooma temast enam ei saa. Aga raha on tal väga palju. Kastraadile abiks ikka.

Endise tsensorina ja kurjuse vastu võitlejana ärritun, kui elevandiluutornide tädikesed, kellel puudub ülevaade sellest, mis tegelikult maailmas toimub, hakkavad lambist tegelema seksiga. Vabandust, mitte seksiga, vaid seksist rääkimisega. Lastele. Nad lähevad veelgi kaugemale ja arvavad, et lastele peab rääkima ka eneserahuldamisest. Kuidas seda kommenteerida? Ainuke võimalus oleks vast arvata, et Eesti ühiskonda on imbunud kurjus. See sama kurjus, mis hävitab loomulikke inimsuhteid ning mis sigitab juurde aina uusi ja uusi pornoahve, keda ei eruta enam lõpuks mitte midagi ning kellel jääb üle ainult surra. Sest ei ole vist saladus, et paljud noored tarbivad pornot ca kümme (!) aastat enne seda, kui nad kellegagi seksivad. Millist seksi suudab harrastada pornoahvist neitsi? Oo õudu!

Üks asi. Puhast kurjust on raske näha. Enamasti on kurjuses ka heledaid tähne. Minu tähnid saabusid Jaapanist. Mul oli üks klient, kes oleks Jaapanis kurjategija. Seal on kohustus teatavaid kehaosi pikseldada. Tema ei pikseldanud ning võttis sellega riski. Kuna ta oli alati minu vastu alati väga viisakas ning tema materjal oli lihtlabane seks (kedagi ei vägistatud ega piinatud, mis oli igati värskendav), siis palusin mõnikord tema eest Jumalat: „Armas Jumal, palun tee nii, et politseionud kunagi mu klienti kätte ei saaks!”

Mina ei tea, miks on maailmas kurjus ja kuidas sellest lahti saada või vähemalt kurjust kuidagi karjatada. Ma tean aga, et kurjus on olemas ja ära minna ei taha. Elevandiluutornide tädid seda ei tea. Nende maailmas krõbistatakse küpsiseid ning leelotatakse lugulaule sallivusest ja sõprusest. Nende maailmas toimib sallivus ja sõprus alati, sest „me oleme ju nõus, et kõik inimesed on head” (seda lauset olen elevandiluutornide residentide suust kuulnud küll ja küll, ka ülikooli auditooriumis). Oksemaik tekkis suhu.

Pornotööstuse endise töötajana olen ma porno vaatamise vastu. Pean pornograafiat ohtlikuks ja inimsusevastaseks meelemürgiks. Minu paariline ütles mulle, et kui ta abikaasa tarbiks kasvõi ühe korra pornot, siis oleks kohe lahutus. Nii jäik on meiesuguste suhtumine. Me teame, millest me räägime. Samas ei jää minu arvates enam muud üle, kui võtta vastu seadus, mis kohustab elevandiluutornide tädisid mõnda aega pornot tarbima. Ajukiiritusprogrammi olen nõus neile ise koostama. Ei garanteeri, et kõik suudavad edasi elada ilma hullumajja kolimata. Pärast minu programmi läbimist võib aga loota, et suguorganilauljad enam lasteaedadesse ei jõua, sest vandlitornirahvale tuleb mõistus pähe. Senikaua peab meile jääma aga õigus neile öelda, kes nad on. Kui vaja, siis karmide sõnadega.

Kui karm on sõna „pervert”? Isikuna, kes hindab väga ladina keelt, näen muidugi kohe, et see sõna on tulnud meile roomlastelt. Ole tervitatud, Caesar! „Per” tähendab eesliitena täielikult, põhjalikult. Tüvi „vert” näitab pööramist. Pervert on põhjalikult ära pööratud, ära pööranud või ära pöördunud isik. Tekib küsimus: kas inimene, kes tegeleb suguorganilauludega ja masturbeerimisega eelkooliealiste seas, on põhjalikult ära pööranud või mitte? Oleneb, kus me elame.

Kui me elame maailmas, kus meeled ja mateeria on päriselt olemas, siis on sellises maailmas mingid väärtustemoodi asjad, mis aitavad meil igapäevaelus hakkama saada. Ajas kujunenud käitumisnormid. Kultuur. Kui eesti kultuur ei näe ette seksuaalkasvatust lasteaedades ning käsikiimluse sissetoomist lasteaia õppematerjalidesse unnutamise eufemismi all, siis on inimesed, kes eelpool mainitud asju propageerivad ja õpetavad, tõepoolest ära pööranud või kurjuse jõudude poolt ära pööratud ehk – ladina keelest tulnud terminit kasutades – perverdid. Kui aga meelelist maailma pole olemas, sest maailm on illusioon ja meelepete, siis ma muidugi eksin. Seda kõike võiks kohtus testida. Või ka mitte, sest kohtu olemasolu eeldus on meelelise maailma olemasolu ehk siis juba see, et kohus on olemas, näitab, et juba on testitud.

Kui mina kannatan vabalt välja, kui mind perverdiks kutsutakse, ning mina kaitsesin nõrgemaid nii palju kui ma meie ülimalt kurjas maailmas suutsin, siis kannatagu selle sõna välja ka need, kes töötavad vastaspool ning kes naiivsusest või kurjusest teevad väga palju halba.

Hea uudis on see, et „pervert” ei pruugi alati olla negatiivne sõna ning on lausa kaunis juriidiline termin. Kindlasti teavad Eesti kohtunikud, kes on õigusalase haridusega targad ja väärikad inimesed, et on olemas mõiste „perversne kohtuotsus” (The Place of the Explained Verdict in the English Criminal Justice System. Chapter 13. The ‘Perverse’ Verdict.

https://books.google.ee/books?id=71zBJKDs9SQC&pg=PA197&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false vaadatud 24.02.2021), mis eksisteerib Anglo-Ameerika süsteemis, kus kasutatakse vandekohtunikke.

Milline vandekohtunik on pervert? Seadused garanteerivad vandekohtunikule kaitse ja tema otsusele austuse. Sellest järeldub kahjuks või õnneks, et vandekohtunik saab perversse (!) soovi korral seadused prügikasti visata. Karistada teda ju ei saa! Loomulikult enamik vandekohtunikest perverssele teele ei lähe, olgu see siis seetõttu, et nad austavad seadusi või ka seetõttu, et „perversne vandekohtunik” on väga varjatud asi, mida kuskil ei reklaamita. Teemat tunnevad ainult asja uurinud uudishimutsejad ning õigusalase haridusega inimesed.

Mõnikord on aga „perverssed otsused” tõepoolest aset leidnud. Enamasti olukordades, kus pandi toime kuritegu, kuid kurjategija on õnnetu ja hale tegelane, kelle karistamine tundub julm. Nt võiks selline kurjam olla kohukesevargast töötu ja haige üksikema, keda pekstakse regulaarselt, ning kes varastas kohukese oma nälgivale lapsele sünnipäevakingiks. Või midagi sellist.

Sellisel juhul on olnud vandekohtunikke, kes on otsustanud hakata perverdiks ehk põhjalikult eemale pöörduda seadusandja tahtest. Säherduste pervertide perverssus on viinud perversse ja kehtiva kohtuotsuseni: „Not guilty” (Ei ole süüdi). Seda kindlatest tõenditest hoolimata. Võib vast väita, et mõnikord on kohtupervert põhimõtteliselt maapeale saabunud ingel. Ta ei saa ju oma tegutsemise eest mitte mingit kasu. Pigem hakkab kohtunik kõigist kehaõõnsustest tossu välja ajama. Igatahes on sõna „pervert” tähendus ka „ingel”. Vähemalt kohtusaalis!!!

Ameerika romaan „Kramer vs Kramer” (film on ka) räägib abielulahutusest. Eesti kohtusaaga „Holm vs Holm” räägib sellest, kuidas üks Holm ei taha, et teine Holm rändaks lasteaiast lasteaeda „õpetussõnad” ja laulud huultel. See räägib sellest, kuidas esimese Holmi inimlik ja eesti kultuuripärandit austav soov tähendab tänapäeva Eesti Vabariigis karistust ja trahvi. Tulevikus vanglat? Millist kultuuripärandit austab Eesti Vabariigi kohus? Ega ometi mõne teise riigi oma? Kui Eestis on hakanud kehtima mõne teise riigi ülemvõim, siis palun kohtunikult perversset kohtuotsust ning ühiskonnalt revolutsiooni, see tähendab restauratsiooni. Kui Eestis kehtivad aga siiani Eestile omased väärtused ja tõekspidamised, siis palun kohtunikult õiglast ehk õigeksmõistvat kohtuotsust.

Revolutsiooni, see tähendab restauratsiooni, võib sellisel juhul loomulikult ära jätta. Edaspidi peab ka küsima, kas sellised kummalised kohtuprotsessid, kus keegi kaebab kellegi solvamise või arvatava solvamise eest kohtusse, olgu need solvangud siis „mongol” (https://uueduudised.ee/arvamus/piret-kivi-negatiivne-tagasiside-tartu-ulikooli-mongolitele/ vaadatud 24.02.2021), „pervert” või midagi muud kelmikat, on Eesti kultuuriruumile üldse omased? Meie põhiseaduse preambula käsib tagada eesti kultuuri säilimise läbi aegade (https://www.riigiteataja.ee/akt/633949?leiaKehtiv vaadatud 24.02.2021), mitte importida siia igasugust kahtlast umbluud teab kust.

Pealekauba on täiesti võimalik, et mongol läheb elama Anglo-Ameerika riiki, saab seal kodanikuks ning talle saadetakse kutse minna vandekohtunikuks. Ta tutvub õnnetu süüdistatavaga, poetab pisara ning otsustab hakata perverdiks. Kindlasti on olemas ka täiskasvanud mongoleid, kes on seksuaalperverdid. On tõenäoline, et sellised mongolid kõhvitsevad telgiriide all enamasti omasuguste seltsis. See pole vast seadusevastane tegevus. Mis toimub mongolpervertide telgis, jääb mongolpervertide telki.

Briti seriaalis „Allo Allo”, mis räägib huumorivõtmes Teisest maailmasõjast, täpsemalt olukorrast okupeeritud Prantsusmaal, tegelevad sakslased mõnikord solvamisega. Solvamine on kolmesõnaline. Alguses kutsutakse solvatavat (kes on tavaliselt õnnetu kohalik elanik) koeraks ja seaks. Pärast soojendust lõikab alati sisse kolmas sakslane, kes röögatab: „Hüään!” Stseeni eesmärk on näidata solvangute absurdsust. Kahjuks ei olnud seriaali autor veel tutvunud isikuga, kes varastas kohukeste asemel poest hakkliha (https://menu.err.ee/1139900/yana-toom-oli-sunnitud-pere-toitmiseks-varastama-moned-hakklihapakid-on-minu-sudametunnistusel-kull vaadatud 24.02.2021). Muidu oleks talle see hüään võinud minna väga kalliks maksma.

Kohtuprotsess „Holm vs Holm” on juba avardanud ka inimteadmisi. Nimelt olevat hageja advokaat väitnud, et solvanguga on tegemist ka siis, kui hageja sellest teada ei saa. Tsitaat kohtuprotokollist, mida nägin võib-olla unes (unenägu on vaba): „Solvang ei pea toimuma nii, et hageja sellest teada saab.” Üritan advokaadi arutluskäiku mõista. Kas see tähendab, et kommunikatsiooniga on tegemist ka sellisel juhul, kui inimesega kontakteerumise asemel lähen inimtühja paika ja räägin seal? See, et mind ei kuulda, pole ju oluline? Teadmine tähendab siis edaspidi, et mul on ka siis teadmine, kui teadmine pole minuni jõudnud? Kui mitte ükski minu meeleorganitest pole mitte midagi tajunud? Kui minu aju pole midagi salvestanud? Kuidas saan aga sellisel juhul teha nimekirja asjadest, mida ma tean? Või pole ka see nimekiri enam oluline? Mis oleks sellisel juhul teadmise definitsioon? Kuidas eristada teadmist, mis pole minuni jõudnud, teadmisest, mida pole olemas? Minu aju seda ei võta. Aga pole vist probleem, et ei võta, sest igal juhul on teadmine olemas? Võib-olla Kafka saab sellest aru? Vestlen temaga kohe. Vahet pole, et ta ei saa meie vestlusest teada. Meievaheline dialoog on kõigest hoolimata olemas ja võimas.

Kui ma kurjust karjatasin, siis oli mul raskeid hetki. Ma hüppasin basseini. Aga mitte tavalisesse, vaid roostevabast terasest basseini, mille vett puhastati ilma kemikaalideta. Ujusin terasest basseinis õhkõrnas vees ja hetkeks kadus kurjus maailmast ära.

Aitab juba absurdsetest kohtuprotsessidest! Elagu Eesti Vabariik! Elagu eestlus! Elagu eesti lasteaialapsed! Maha vargsi Eestisse imbunud umbluu!

Pervert Piret Kivi

25.02.2021 Anno Domini

2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.

1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.

2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.

3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.

4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).

5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.

6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.

9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.

11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.

12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.

13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).

14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.

15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.

16. Kunder, Juhan 1985. Ahjualune. Tallinn: Perioodika.

17. Bisset, Donald 1979. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: „Eesti Raamat”.

18. Andersen, H. Chr. 1999. Pöial-Liisi. Tõlkinud H. Tiidus. Tallinn: Varrak.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused