Piret Kivi: maailma on vaja rohkem anestesiolooge!

Arvamus,
©Reuters/Scanpix
Anestesioloog Sylvie Thierbach Bundeswehri hospitalis. Pilt on illustratiivne.

“Olen mitmel korral kössitanud Manresas Ignatius de Loyola koopas ja elu üle järele mõelnud. Koobas on korda tehtud ning seal on maitsekas pühakoda, kus on alati ka kauneid lilli. Ignatius de Loyola jesuiitide ordu rajana tekitas minus algselt teatavat elevust, sest Nõukogude okupatsiooni ajal ütles õpetaja koolis meile, et jesuiidid on mõrvarid.

Üritasin seega jesuiitide pühimas koopas sobitada nui neljaks oma kooliharidust kokku Aramisega, kes oli ju ka tähtis jesuiit. Aramis oli muidugi duellidel inimesi tapnud, aga kas mu õpetaja sõnad polnud mitte tsipa liiga hukkamõistvad? Ignatius de Loyola pidi läbi elama mitmeid ränki operatsioone ilma igasuguste valu leevendavate arstirohtudeta. Tal tuli kannatada tohutut piina. Sellised kogemused võivad viia religioosse ärkamiseni.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Vaatasin vahepeal dokumentaalseriaali, kus inimesed käivad muuhulgas operatsioonil. Kõike filmiti. Mulle jäid natuke silma mõned isikud, kes kartsid väga üldnarkoosi. Kaks stseeni avaldasid mulle sügavat muljet.

Esimene stseen.

Iiri mees lamab laual ning tunneb enne magama jäämist suurt hirmu. Meditsiiniõde haarab talt käest kinni. Mees oigab: „Kus on iirlasest õde?“ Iirlasest õde, kes on natuke kaugemal, ütleb: „Ma olen siin!“ ning võtab patsiendil käest kinni. Mees suikub unne.

Teine stseen.

Mees lamab laual ja ütleb: „Mul on väike tütar. Ma kardan, et ma ei ärka üles.“ Anestesioloog ütleb: „Te ärkate üles. Ma luban seda teile.“ Räägitakse rõõmsameelset juttu. Üks õde pärib patsiendilt tema tütre huvialade kohta. Anestesioloog näitab monitoril patsiendile tema vererõhku ning ütleb naerdes: „See on teil täna natuke kõrgevõitu, mis on olukorda arvestades ka loomulik.“ Patsient palub anestesioloogi, et ta ei ütleks talle täpset hetke, millal ta uinub. Anestesioloog räägib patsiendile, et ta ei uinu veel, sest enne on kopsudesse vaja hingata võimalikult palju hapnikku. Patsient uinub silmapilkselt. Anestesioloog kommenteerib kelmikalt oma meeskonnale: „Ma arvan, et me tegime vastavalt tema soovile.“

Mõlemad stseenid on muidugi teatavas vastuolus tänapäevase uusvalgustunud maailmavaatega. Esimeses stseenis tundis patsient hirmuärataval hetkel soovi, et ta lähedal oleks tema rahvuskaaslane. Haiglas ei hakatud talle sõbralikult seletama, et vaadake, kodanik, te viibite sallivas haiglas ja meie siin ei mõtle nii, sest me oleme kõik inimesed, humanistid ja võrdsed. Haiglas ei hakatud patsienti kutsuma foobiks, natsiks ning muidu kurjaks ja sallimatuks isikuks. Rahvuskaaslane lihtsalt tuli ja võttis patsiendil käest kinni. Haiglas mõisteti sekundipealt, et paljude inimeste jaoks on rahvustunded väga olulised.

Teise stseeni puhul on meeliköitev tõe ja vale vahekord tegelikus maailmas. Olen täheldanud, et paljudes uusliberaalides on päris suur kogus julmust. Oma „tõe“ nimel ollakse valmis… jah, milleks täpsemalt? Elus on aga olukordi, kus on minu meelest väga oluline valetada. Kui Henry VIII laskis oma abikaasa Anne Boleyni hukata, siis palkas ta selleks väga võimeka timuka. Ajaloolased rõhutavad enamasti selle timuka kindlat kätt ning tema võimet lüüa pea maha ühe ropsuga. See seletus ei saa aga kuidagi olla lõpuni veenev, sest kindla käega timukaid ei olnud vähe.

Tegelikult oli Anne Boleyni timukas oma kollegidest üle, sest ta oli välja mõelnud näitemängu. Ta oskas hästi kägu ajada. Kui tema kliendid kohtusid temaga tapalaval, siis ei näinud nad mitte kuskil timuka mõõka. Timukas pidas oluliseks, et ta töövahend oleks peidus. Pärast viisakaid tervitusi ja kombekohaseid rituaale, mille käigus hukatav andestas timukale, põlvitas süüdimõistetu seljaga timuka poole. Sel hetkel algaski teater. Timukas hüüdis kõva häälega oma abilisele: „Poiss, too mu mõõk!“ Poiss läks mõõka tooma. Tema teekonda jälgisid süüdimõistetu silmad. Kuigi mitte just eriti kaua, sest mõõk oli kogu aeg tegelikult timuka juures. Poiss jalutas niisama.

On lohutav nentida, et inimene, kes vajab üldnarkoosi, tohib oma teadvusetut olekut oodates elada reaalses maailmas. Maailmas, kus toimub aeglane muutus ajas. Maailmas, kus pole sõbralikke isikuid, kes on lambist saanud infot „uue õige eluviisi“ kohta ning kes nõuavad lambiinfo vastuvaidlematut omaksvõttu või… Tahan ma jah igasuguste sõbralike džinnipäritolu kaksliiksete meie olenditega suhelda! Siis ka ei taha, kui nad tunnevad, et nad pole džinnid, vaid eestlased, sest nad sündisid Eesti disainvalgustis, kuhu nad on ka kojamadaami man sisse möllitud. Tagasi lampi! Või parem pudelisse. Ma panen punni peale.

Anestesioloogide maailmas teatakse, et olulisi asju niisama murda ja mõnitada ei tohi. Kui keegi vajab oma rahvuskaaslast, siis ta vajab teda ja punkt. Üldnarkoos ja tühjad südamed kokku ei kuulu. Kui keegi vajab meelerahu jaoks valetamist, siis valetatakse talle ning revolutsioonilised õpetused tõe olulisuse kohta absoluutselt igas olukorras võivad seenele sõita. Kui soovite, siis Anne Boleyni timukas kinnitab mu sõnu. Tema portreelt te mingit tühja südant ja vikerkaarelippu juba ei leia. Kui te muidugi väga tahate, siis ta kõrvetab teile tulise rauaga nahale sobiva kujundi. See oleks siis erateenus, mis ei käi läbi kohtu ja kuninglike perekondade. Pange kukkur valmis.

Üritasin muide vahepeal majandusteadlaste abiga Anne Boleyni timuka sissetulekut välja arvutada. Ei ole küll viisakas teiste rahakotis sobrada, aga… Jõudsin järelduseni, et ta sai ainult Anne Boleyni hukkamise eest kokku rohkem raha kui on eestlase, kes teenib ca 1000 eurot kuus, aastapalk.

Lisan, et see seriaal, mida ma vaatasin, oli välismaine. Ma ausalt öeldes ei tea, kuidas töötavad anestesioloogid Eesti Vabariigis. Sooviksin aga väga loota, et nende õppeprogrammis on sees ka kursuseid, kus õpetatakse hambasse puhuma ning kus räägitakse, kuidas inimühiskonnad tegelikult välja kujunevad. Sooviksin ka väga loota, et neoliberaalsetel anestesioloogihakatistel soovitatakse kiiremas korras eriala vahetada. Sest kui ei soovitata, siis mina säherduste kärnaste unematide abi ei soovi.

Paluksin enda jaoks kohale tuua selle anestesioloogi, kes rääkis ilusat muinasjuttu kopsudest ja hapnikust. Rahvuskaaslase käest ma kinni hoida ei taha. Kuigi kes teab, võib-olla tahan ka? Sellisel juhul paluksin mulle mitte seletada, kuidas kõik, kes ise nõnda tunnevad, on eestlased või ma manan kohale Anne Boleyni timuka kummituse. Vanameistril oleks meie progressiividele nii mõndagi kasulikku õpetada. Ärge muretsege, ta on surnud ja saabub kohale ilma mõõgata. Õppetöö saab olema rangelt teoreetiline.

Järgneb minu teksti kokkuvõte.

Maha tühjad südamed! Elagu Anne Boleyni timukas! Anestesioloogiline mõtteviis peavoolu! Kultuur on pikk areng! Rahvus on püha! Anestesioloog Eesti Vabariigi presidendiks!”

Piret Kivi

16.08.2020 Anno Domini

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused