05.03.2021
Eesti keelest võib kiiresti saada vaid üks tutvustav nurk Euroopa Parlamendi fuajees. Pilt on illustratiivne.
“Buzz Aldrin on õite mõnus vana. Sündis mees juba 1930. aastal. 1969. aastal põrutas ta koos kahe töökaaslasega kuu peale. Ma ei kasutanud kunstilist kujundit. Mees jalutas tõepoolest sellel taevakehal, mis kumab taevas ning mis ajab inimesed luuletama ja koerad ulguma. Kuutõbised olid Armstrong ja Aldrin. Kolmas semu jäi valvesse. Nagu ikka. Pangarööv on võrreldes jalutuskäiguga väljaspool koduplaneeti kukepea ja kökimöki ning – enne koroonat – korraks köhida.
Teen järelduse. Kuna Buzz on mõnus ja elus, siis on kuu peal jalutamine ning muidu raketis kosmoses tuhisemine tervisele väga kasulikud meelelahutused. Tõmmake aga pehmed mähkmed ümber, skafander selga, imege tuubist toitvat möginat ja hoplaa: 21 600 miili (ca 34 762 kilomeetrit) tunnis.
Võtaksin siinkohal liikluspolitsei kommentaari. Kiiruseületajate kohta. Igatahes lennati nii kiiresti kolm päeva järjest. Äge! Mul panevad isegi need ülikiired rongid, mis välismaal ringi sõidavad, pea valutama. Vähemalt siis, kui ma aknast välja vaatan. Ärge Jumala pärast mitte kunagi sellistes rongides aknast välja vaadake! Muidugi, kosmoseraketi kõrval ei anna ülikiired rongid isegi uimase nälkja mõõtu välja.
Kas mu järeldus tervisliku eluviisi kohta on hullu looma järeldus tervisliku eluviisi kohta? Ei tea midagi. Eesti on aeg-ajalt täis kummalisi väiteid, mida peab kommenteerima, sest äkki keegi loeb neid? Võib-olla ei lähe seejärel elu paremaks, aga hullemaks vast ka mitte?
Ei ole vist saladus, et kirjanikud mängivad inimkeelega. Nad saavad sellest naudingut ning kui natuke joppab, siis saavad sekundaarnaudingut ka lugejad. Inimkeelega mängimine tähendab tihti taotluslikke (!) vigu. Neid vigu tehakse, et mingi teade rahvani viia. Vead ei tähenda, et kirjanik ei oskaks eesti kirjakeelt! Räägin päriskirjanikest, mitte… mu advokaat käskis siinkohal vaikida.
Kuulsin hiljuti huvitavat väidet. Kuna kokku- ja lahkukirjutamisega viiakse inimesteni erinevat infot, siis tuleb lastel lasta võtta vabalt ning las kirjutavad nagu ise tahavad. Põhjus: me ei saa välistada, et lapsed tahavad meieni tuua teistsugust infot ja teistsuguseid rõhuasetusi! Rõhu asetusi!
Minu hing on nõgine nagu vana korsten. Ma olen kuri ja paha inimene, kes ei taha puhtast trotsist valgustuda ja õnnelik olla. Seega arvan, et lapsed, kes kirjutavad sõnu alternatiivselt (vanemas eesti keeles: vigaselt), ei taha meieni tuua erinevaid tähendusnüansse, vaid LIHTSALT EI OSKA ÕIGESTI KIRJUTADA! Neile hõbekandikul vabama kirjaviisi pakkumine viib sohu.
Muidugi, on täiesti võimalik, et meie seas toimetab tubli laps, kes ongi juba kirjanik. Tema on nagu Buzz Aldrin. Buzz kahjustas kosmoses oma tervist, aga vat ära pole teine siiamaani surnd (kirjutasin „surnd”, sest olen täiskasvanu ja „surnud” on mul juba läbitud etapp). Tegemist on ikkagi suure erandiga, mis ei kinnita reeglit.
Kuulen uut vastuväidet: minu karm nägemus ahistab lapsukest, kes on juba kirjanik. Ei ahista. Ehtne kirjanik oskab vajaduse korral ka teisiti kirjutada. Mis kirjanik ta muidu oleks? Kalts, mitte kirjanik. Lahend on ju puhtvisuaalselt näha Barcelona Picasso muuseumis. Saalid on kronoloogilises järjekorras. Lühidalt öeldes, Picasso oskas joonistada ja maalida ka tavapäraselt (à la „Mona Lisa”, uue nimega, mille söandasin maalile panna, „Amööb metsvaarikapuhmas”). Ta VALIS hiljem teistsuguse väljendusviisi. See valik ei johtunud oskamatusest. Oskamatusest johtunud valik ei oleks olnud vaba!
Kas te soovite hiina kirjamärke maalida või nuudleid süüa? Ei ole sugugi saladus, et mainekad kalligraafid on aeg-ajalt näljased ja mõned neist söövad nuudleid. Kui elu annab kaks valikut: kalligraafia või nuudlid, siis teevad ehtsa valiku ainult need, kes oskavad kirjamärke maalida ja nuudleid süüa. Kui üks oskus on puudu, siis mingist valikust ja vabast tahtest me rääkida ei saa. Kuidas saaksin viia selle infokillu emakeele õpetajaskonnani? Palun lugege mu mõtisklust! Teeselge pärast, et te pole seda lugenud, sest Uhuu-Uudised jne, aga lugege seda! Palun!
Kui meie laseme oma lastel koolis vabamalt eesti keeles kirjutada, siis tuleb 99,9999999999999 protsendil see valik oskamatusest. Muidugi leiab peavool kohe üles „Buzz Aldrini” ja tirib ta sohvale, kus õudse võltskihvairvega pluti-pluti tädid ja onud presenteerivad teda meile kui tüüpilist õpilast. Pärast tuleb hipsterkokk ja praeb kõigile kardulat… või tuhleid… või kartulit…või kartuleid. Mulle neid kõiki. Õpilasele aga kindlasti mitte!
Kas Buzz Aldrin on tüüpiline pensionär? Mainin ära, et Eestis on küllaltki tavapärane, et temavanuste pojapojad (!) on mullatoidul või ähivad ja puhivad vaevu, sest üks jalg on juba hauas ja teine suhkrutõbine alkohoolik.
Kui kalasupist saab kala supp, siis muutun mina vägivaldseks. Kala supp tekitab mulle probleeme. Esiteks saan tsiviilhagi kalalt, kes süüdistab mind tema supi solvamises. Tegemist on toitva planktonisupiga, mis kuulub kalale. Õnneks on mul varrukas trump. Mitte Donald. Just seetõttu ei lasknud ma end hetkekski lõdvaks, vaid kasutasin väikest algustähte. Tunnistama saabub plankton, kes on nõus vande all kinnitama, et tegemist on tema supiga ehk planktoni supiga. Kala on varas! Supi täpsed koostisosad selgitab välja kohus. Seejärel moodustatakse pühalikult uus liitsõna. Kutsume seda esialgu ikssupiks. Ilus! Algab ja lõpeb tähtedega „iks”, kuigi kääne oli muidugi valitud vastav.
Kahjuks viib kala supp ka kriminaalasjani, sest see väljend ei tähenda sugugi ainult kalale kuulumist. Küsimus võib olla ka ühes kindlas kalas. Mis temaga juhtus? Kus ta on? Kas ta mõrvati ja tehti supiks?
Minu loo tuum. Esiteks pingutus ja seejärel soovi korral lõdvestus. Pingutus on kohustuslik. Lõdvestus on vabatahtlik. MITTE VASTUPIDI. Kuigi selle VASTU PIDI keegi midagi ütlema. Nagu ikka sallivates ja sõbralikes sfäärides. Eestlaste ülesanne oleks vast mõista, et sallivad ja sõbralikud ei ole teps mitte oma sõnades siirad. Nad valetavad ja vassivad. Nende sõnade taga kumab midagi muud. Heidan pilgu muudele riikidele ja ajaloole ning ütlen ausalt ära, mis see muu on. Taustal kriiskab koor: „Tabu! Tabu!”
Muu on kahe oksaga puu ehk kaheoksaline puu. Loodan, et sellised puud ei hakka Eestis vohama. Sest kui hakkavad, tuleb rääkida kaheoksapuudest. Veel aga pole kaheoksapuudeks aeg küps.
Esimene tegelik põhjus on soov lahendada olukord, kus Eestis elab püsielanikke ja isegi kodanikke (!), kellega suhtlemine riigikeeles on raskendatud või võimatu. Kuskil on salaja otsustatud, et sellise vaimselt nõdra rahva jaoks peab eesti keel olema lihtsam. Olen juba kuulnud hirmuäratavaid jutte olukordadest, kus lasteaia direktor käsib õpetajatel rääkida lastega lihtsustatud eesti keelt. Eestis! Appi!
Olen ka ise viibinud üritustel, kus esinejad ei kasutanud meelega kunstilisi kujundeid, vanasõnu ja raskemat süntaksit. Samuti räägiti aeglases rütmis. Miks? Meie seas viibis „meie inimesi”. Kõige naljakam (ja traagilisem) oli see, kui võtsin ise sõna. Mina räägin nagu ma ikka räägin. Minu küsimustele reageeriti (kas ka vastati?), kuid kogu mu jutt pandi nagu muuseas lihtsamasse keelde ümber. See oli nii jube, et pea lõhkus valutada ja mul oli füüsiliselt halb olla. Oma kodumaal! Üritan tuua kiire näite.
Eestlane saabub üritusele, kus on „meie inimesi”. Ta võtab sõna:
„Tere kõigile! Olen täna pisut omadega läbi, sest sai eile alles vastu ööd magama mindud. Tahtsin küsida, kas teil on tõepoolest kavatsus eesti keelele vesi peale tõmmata? Olukord mulle just eriliselt meeliülendav ei näi.”
Vastus: „Meil (paus) on (paus) väga (paus) kahju (paus), et (paus) sa (paus) oled (paus) väsinud (pikem paus). Meie (paus) ei (paus) taha (paus) eesti (paus) keelt (paus) kaotada (pikem paus). Meie (paus) armastame (paus) eesti (paus) keelt (pikem paus). Kõik (paus) on (paus) väga (paus) hästi.”
Teine tegelik põhjus on noorte eestlaste napp lugemus. Või mis noortest eestlastest me räägime. Kui ikka meie kõrgesti austatud peaminister võtab Riigikogu puldist sõna ning räägib „kõrgetest numbritest” (ehk maast laeni sümbolitest?) „suurte arvude” asemel, siis ei saa enam midagi kommenteerida (https://www.err.ee/1608119347/kaja-kallas-viiruse-kontrolli-alla-saamine-on-meie-koigi-ulesanne vaadatud 05.03.2021). Millist eeskuju näitab riigile selline peaminister-keelelihtsustaja?
Õnneks ei tea isikud, kes räägivad eesti keele asemel toortõlget peamiselt inglise keelest, mis vahe on eesti keeles printsil ja vürstil, sest inglise keeles on mõlemad „prince”. Lootkem seega, et peaminister hakkab pärast oma ametiaega printsessiks ehk ilma võimuta iluasjakeseks. Ta lihtsalt ei taipa vürstinnaks saada! Nõnda siis satubki ta taristusse („taristu” on muide uuskeelne sõna, mida vihkan enim) ning loss jääb kaugele pilvepiirile.
Keelte lihtsustamise teed on läinud suured impeeriumid. Oluline on aga nentida, et nad on seda teinud osaliselt ehk pelgalt teatavate ühiskonnakihtide tarbeks. Siis saavad need ühiskonnakihid riigikeeles poes ja pangas käia ning kangialustes lorilaule laulda. Eesti jaoks on impeeriumikeelte teekond totter, aga mitte ainult. See on ka ohtlik, sest kui mõni ei ole veel tähele pannud: meil luusib tänavatel lausa kaks (!) ehtsat (!) impeeriumikeelt. Kas pean edasi seletama, mis juhtub siis, kui impeeriumikaksikud ersatsimpeeriumititale kallale kargavad? Eesti keel lömastatakse, olgu see siis juba lihtsustatud olekus või veel mitte. Vahet pole.
Kuidas edasi? Esiteks tuleb eestlastel hakata lugema raamatuid. Soovitavalt selliseid, mis on olemas olnud kaua aega. Uuemaid asju alati kahjuks usaldada ei saa. Ühes kutsus keegi kedagi teist eesti keeles puuviljakoogiks. Õnneks ma oskan inglise keelt ning sain aru, et isikut kutsuti hulluks. Ilukirjanduse lugemine on mõistlik samm ning kindlasti toredam kui grammatika pähetuupimine. Lahutab vähemalt meelt, sest raamatulehtedel toimub nii mõndagi huvitavat.
Teiseks tuleb astuda vastu igasugustele katsetele teha eesti keelt lihtsamaks. Võõramaalased peavad saama hakkama ehtsas olukorras või elama riigis, kus ehtne olukord ei käi üle jõu. Aitab naljast!
Käisin poes õlut ostmas. Küsiti dokumenti. Tundub, et koroonamask on heitnud mul turjalt 30 aastat. Oma tekste kirjutan aga maskita. Siiralt. Vanamoorina. See, mis toimub Eestis praegu eesti keelega, ei ole hea. Riik hävitab salakavalalt eesti keelt. Sellele tuleb astuda vastu. Muutus on meie kätes.
Eestlased, hakake lugema! Kohe! Ja ärge lihtsustage Eestis eesti keelt! Kes tellib „eesti keelse balti saksa kala supi” saab Planktonionult vasta lonti (kodanik Planktonilt löögi vastu vahtimist, mis võib olla, ning planktoni puhul tõenäoliselt on ka, verbaalne). Sulgudes seletus oli liiga raske? Olgu. Kodanik Plankton laob ritta matte. Mitte väikseid vaipu ega hiireasemeid.
Piret Kivi
05.03.2021 Anno Domini
2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.
1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.
2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.
3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.
4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).
5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.
6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.
9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.
11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.
12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.
13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).
14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.
15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.
16. Kunder, Juhan 1985. Ahjualune. Tallinn: Perioodika.
17. Bisset, Donald 1979. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: „Eesti Raamat”.
18. Andersen, H. Chr. 1999. Pöial-Liisi. Tõlkinud H. Tiidus. Tallinn: Varrak.
19. Luhaäär, Ingvar (Toim) 1992. Kuldne kroon Eesti lipul: intervjuuderaamat. Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna. Tallinn: Olion.
20. Laozi 1995. Dao õpetus: Daodejing. Esmatrükk – Eesti Antroposoofilise Seltsi Kirjastus, Tallinn 1937. NEBADON.