11.02.2021
Kaja Kallase valitsus eirab täielikult Eesti Põhiseadust.
“Mis vahe on praegusel elul ning elul seltsimees Brežnev Puhmaskulmu ja tema kahe järglase ajal? Ei hakka järglasseltsimehi nimepidi nimetama, sest seltsimehed tundsid nii suurt kurbust pärast Puhmaskulmu surma, et nad kobisid ruttu põrgusse seltsimehele seltsiks. Ja pealegi, milleks kurja kohale manada?
Puhmaskulmu ja järglasseltsimeeste ajal oli elu Eestis jagatud sfääridesse. Oli sfääre, kus tuli olla kuss. Oli sfääre, kus tuli soga ja pläusti suust välja ajada. Olen isegi seisnud klassi ees ja rääkinud lugusid „üllast punaarmeest”. See tuli tol ajal automaatselt. Tekst jooksis suust nagu eraldi organism ning hing lendas samal ajal vabalt ringi. Oli aga ka sfääre, kus oli täiuslik vabadus. Kus sai öelda absoluutselt KÕIKE ning kus kedagi ei mõistetud selle eest hukka. Otse vastupidi. Tänu neile sfääridele sai eluga hakkama.
Puhmaskulmu ajal olid eestlased eestlased ja mitteeestlased ei olnud eestlased. Mitte keegi ei väitnud, et rahvust saab muuta või et mingi võõrkeele oskamine (loe: vaevu tönkamine) teeb su uue rahvuse liikmeks. Säherdused absurdsused oleksid leidnud vähem püsi kui seinale loobitud herkulokört. Selliste jaburduste heietaja oleks lihtsalt välja naerdud. Teda oleks peetud püstihulluks ja nõdrameelseks. Puhmaskulmu ajal oli rahvus sisepassis ilusti kirjas!!! Selle jaoks oli eraldi rida. Kus on rahvuse rida Eesti Vabariigi passis? Kus? Kus? Kus? Ja kui rahvust passis kirjas ei ole, siis miks? Miks? Miks? Sest Eesti Vabariigi passis on nüüd notsu, aga rahvust pole? Kas eestlasest seani liikumine on areng?
Puhmaskulmu ajal olid anatoomiaraamatus pildid rassidest. Lastele õpetati, et neegri ja valge järglane on mulatt. Mulati ja valge järglane on kvarteroon. Indiaanlase ja valge järglane on mestiits. Indiaanlase ja neegri järglane on sambo. Puhmaskulmu ajal oli kaks sugu. Kirikud olid olemas, aga taunitud. Oli üksikuid katseid rajada ühtset kooli (loe: venestada), kuid reeglina need katsed ebaõnnestusid ning ei jõudnud enamikesse kohtadesse. Eestlased õppisid eesti koolis, kus õpiti eesti keeles ning kus koridoris rõkkas eesti keel. Üksikud mitteeestlased, kes sattusid eesti koolidesse, oskasid kõrgtasemel eesti keelt enne kooli astumist ning säilitasid eestikeelse ja -meelse koolikeskkonna. Umbkeelse või poolumbkeelse muulase õppimine eestlaste koolis oli mõeldamatu. Vene keel koridoris oli mõeldamatu. Punaarmeelasi (neid, kes olid veel elus) kutsuti luuleridadega: „Kiliseb, koliseb, lonkab ja möliseb.”
Mis toimub praegu? Olen isiklikult kogenud, et paljud inimesed tunnevad suurt ebamugavust, kui neile tsiteerida meie riigi eesmärki ehk seda, mis on kirjas preambulas. Iseseisvas riigis peaks Põhiseaduse tsiteerimine tooma kaasa ainult puhast rõõmu ja naudingut. Kauneid ja ülevaid tundeid. Mitte ebalust ja ebamugavust. Näen aga, et poliitikud väldivad oma kõnedes sõna „eestlane” nagu vampiirionu küüslauku ja päikesekiiri. Kas kõned ilma eestlasteta pole mitte Eesti riigi eesmärgiga räiges vastuolus? Eestlaste koolidesse soovitakse toppida (pool)umbkeelseid peamiselt vene emakeelega lapsi, kellest enamik on pealekauba okupantkonna liikmed. Selline jõhker samm hävitaks eestluse üliruttu.
Kirikud oleks tänapäeval nagu lubatud värk, aga see luba on suuresti illusoorne. Kristlastele vaadatakse paremal juhul progressiivselt ateismipilvelt ülevalt alla ning halvemal juhul muudetakse kristlikku õpetust radikaalselt, tehes sellest vana hea „nõukogude inimese õpetuse” uues kuues. Kõik on sõbrad ja armastavad kõiki. Tingimusteta! Jänes ja lõvi, kes on Eestis pagulane ehk möirgekeelne meie loom, ulatavad teineteisele käpad ja laulavad koos laulu sõprusest, sallivusest, päikesest ja kõigest muust, mis on piisavalt lääge ja mõnikord isegi riimub.
Ma arvan, et ei ole vist eriti suur saladus, et läbi aegade on olnud kristlaseid, kes tegelevad abieluvälise seksiga ja isegi homoseksuaalsete aktidega. Vanasti käisid sellised isikud pihil, sest pattu ei talutud, aga patust armastati. Tänapäeval soovitakse pattude nimekirja muuta ehk siirdada teatavaid patte vooruste nimekirja. Selliseid hulle teoloogilisi tempe Brežnev Puhmaskulmu ajal kohe kindlasti ei tehtud. Siis oli kirik varjus, aga ta oli kirik. Isegi õpetus käis. On ju kuulsad Elmar Salumaa filosoofiaõpikud veneaegsed õppematerjalid! Elmar Salumaa materjalide järgi õpiti Brežnev Puhmaskulmu ajal!!! Palun ärge küsige mu käest, kas ma sooviksin õppida Usuteaduste Instituudis Puhmaskulmu ajal või Tartu Ülikoolis nüüd. Ma olen millegipärast veendunud, et Puhmaskulmu ajal oli Usuteaduste Instituut vaimustav oaas. Sõõm värsket õhku. Eestlus parimas kastmes.
Tänapäeval on napimalt ka sfääre, kus saab rääkida vabalt. Alati ilmub välja mõni näpp õieli tädike, kes ütleb, et „meie siin nii ei mõtle, sest pole ilus! Pluti-pluti! Oleme ikka üksteise vastu kenad. Pluti-pluti! Võta kommi ka! Kohe teeme vaenukõne seaduse. Vanglas antakse ka mõnikord kommi.” Õppematerjalidega on ka nii nagu on. Mulle tundub, et Puhmaskulmu ajal olid nad paremad. Lihtsalt tuli „Lenin kiitis heaks” umbluu lugemata jätta või pöörata erilist tähelepanu mõtetele, mis olid Lenini arvates laiduväärsed. Ma olen veendunud, et väga paljud isikud, kes seda lektüüri kirjutasid, ise Leninit ei austanud. Kui leebelt väljenduda. Lenin keevitati lihtsalt külge. Lenin oli auguline hommikumantel, mille tõmbas primadonna lava taga oma uhke kostüümi peale. Lavale astudes heideti võidunud hommikumantliräbal, see tähendab võidunud leniniräbal, tolmusesse nurka.
Puhmaskulmu ajal sunniti koolis õppima vene keelt. Vene keelt aga koolis selgeks ei saanud, sest seda ainet jälestati täiega. Kel oli vaja, siis elu hiljem õpetas. Eestlaste peale võidi poes vene keeles karjuda. Mõni plekkhammas sõimas ka fašistiks. Ka tänapäeval kästakse selgelt liiga paljudes koolides õppida sunniviisiliselt vene keelt. Miks? Eestikeelne klienditeenindus on uuesti problemaatiline, reeglina kästakse rääkida inglise keeles, kuigi ka venekeelsed korraldused pole kuskile kadunud. Neid röögitakse lausa valjuhäälditest nagu mingis perversses totalitaarse ühiskonna ümberkasvatuslaagris.
Kas eesti keel on Eesti ainuke riigikeel? Kui eestlane soovib Eestis suhelda eesti keeles, siis võidakse ta peale karjuda. Kes julgeb kurta, saab avatud meelelaadiga eestlastelt riielda, sest ta hurjutab õnnetuid inimesi ja on muidu paha äärmuslane. Kas äärmuslane on äkki fašisti sünonüüm maakeeli? Mulle tundub, et Mussolini oli vist äärmuslane jah. Seega oleme ka selle va fašismusega tagasi Puhmaskulmu punktis? Lihtsalt fašisti asemel öeldakse nüüd äärmuslane. Tegelikult oleme me halvemas punktis, sest Brežnevi ajal sõimasid eestlaseid fašistideks plekkhambad idast. See oli ebameeldiv. Mul on siiani meeles, kuidas üks hiilis lähemale ja sisises mu peale nagu maduuss: „Fašist!” Rääkisin ühistranspordis nõukogudevastast anekdooti. Jah, Puhmaskulmu ja järglasseltsimeeste ajal räägiti ühistranspordis riigivastaseid nalju. Enamasti probleemideta.
Pealekauba on kuidagi loomulik, et vaenlane sõimab. Sellega harjub ära. Väga raske on ära harjuda eestlasega, kes kutsub teist eestlast fašistiks maakeeli. Ma ütleksin lausa, et sellise asjaga ära ei harjugi. Kui see jätkub, siis tuleb minna vanu aegu elustama, sest muidu on surm. Vanasti juhtisid elu kolm sammast: seisus, religioon, rahvus. Siis mindi seisusele ja religioonile kallale. On ju loomulik, et rahvus sai kõige tähtsamaks. Sest kui kaks semu ja töökaaslast on omadega kutuprauks või eksponaadid loomaaias, siis tuleb üksinda edasi rabada.
Puhmaskulmu ajal jälestasid praktiliselt kõik eestlased suurvene šovinismi ilminguid. Tänapäeval see nii enam ei ole. Kes ei usu, läheb ja loeb oma silmaga peavoolust. On tõsi, et maailmakuulus suurvene šovinist Vladimir Putin, on väga paha inimene ja topless ratsanik ka. Mõned teised nimekad suurvene šovinistid, nt Navalnõi, on aga peavoolus hoopistükkis kangelased. Tema kaitseks korraldatakse Tallinnas isegi venekeelseid meeleavaldusi. Mis ajast me suurvene šovinismi ülistame? Või on riides suurvene šovinistid lubatud ja palja ülakehaga suurvene šovinistid ei ole? Ei julge mõeldagi, mis siis saab, kui Putin paneb enne sadulasse hüppamist särgi selga ja jätab püksid jalga. Sellele peaks kõigi eelduste kohaselt järgnema Brüsseli ühendkoori eestikeelne ood? Kuigi… miks eestikeelne? Laulgu oma isandate keeles.
Puhmaskulmu ajal õppis siin natuke välistudengeid Aafrikast. Merendus oli popp eriala. Tudengid õppisid päriselt ja pöördusid pärast õpingute lõppu tagasi Aafrikasse. Nüüd on tudengeid Aafrikast rohkem kui Puhmaskulmu ajal. Seda peetakse suurepäraseks. Paljud neegrid ei plaani kunagi Aafrikasse tagasi minna. Paljud ei õpi ka eriti. Bolt ei anna asu. Olukorda peetakse positiivseks. Kui keegi julgeb kobiseda, siis…on ta fašist. Vabandust, äärmuslane.
Puhmaskulmu ajal oli palju venekeelseid silte. See oli vastik, aga vallutatud riigis täiesti arusaadav nähtus. Nüüd elame vabas ja iseseisvas Eestis, mille ainuke riigikeel on eesti keel. Ometi vohavad kõikjal võõrkeelsed sildid. Ingliskeelsed või venekeelsed või siis inglis- ja venekeelsed. Need sildid tekitavad mulje, et me ei ela vabas ja iseseisvas riigis. Nad tekitavad mulje, et Eesti ei ole rahvusriik.
Mis on praegu paremini kui Puhmaskulmu ajal? Süüa saab paremini, aga kui kaua veel? Kui palju meie söögist tuleb Eestist? Internet on olemas. Enne koroonat sai ka reisida. Kuigi…Puhmaskulmu ajal sai Samarkandi ja seal oli turvaline. Ametlikult on olemas sõnavabadus. See tähendab, et inimesed, kes hoolivad oma tuleviku eest, hoiavad suu kinni ehk tegelikult sõnavabadust ei ole. Teised (ehk hullud, rikkurid, pensionärid ja mõned ettevõtjad) võivad suhteliselt vabalt lõugu lõksutada. Suhteliselt vabalt, sest aina rohkem ja rohkem tõmmatakse seda värki koomale. Inimesi tsenseeritakse ja blokeeritakse. Kaevatakse kohtusse.
Kui vanasti järgnesid sõjaväele pesunaised ja prostituudid, siis progressiivses ajukoiniväes on eelväes imalad tädikesed. Milline avangard! Näpp õieli oksendavad nad vaenlase pihta poolseeditud torti ja armastust, sest „ei ole üldse ilus inimesi solvata, me oleme ju sellega nõus, sallimatu äärmuslane? Armastust!” Mõned tädikesed on tegelikult onukesed. Teised on mittebinaarsed tädikesed. Onukesed ja mittebinaarsed tädikesed armastavad ka kõiki. Sellest seltskonnast moodustunud vaimsele bordellile järgneb polk nimega VIHAKÕNE. Järelväes on aga amoraalsed kohtunikud, kes on valmis vihakõnelejale lajatama kolm aastat. Soojenduseks.
Ehk siis, praegu on paremad söök, internet ja sõnavabadus. Seda viimast saavad kasutada aina vähemal ja vähemal määral inimesed, kellel pole midagi kaotada. Toiduahela rahval ja suurfirmade orjakarjal mitte mingit sõnavabadust ei ole. Nemad saavad ainult banaani süüa ja netis kassipilte vaadata. Sellise pornograafia taustal tundub Puhmaskulm tribüünil kuidagi leebe ja amüsantne onkel. Tema jättis eestlastele alles hinge. Vähemalt esialgu. See, mis praegu toimub, on ikka kohutavalt julm. Minu arvates on tegemist mõrvakatsega.
Puhmaskulmu ajal oli kombeks mõnikord vene keeles ropendada (meestel oli kohustusliku armeeteenistuse maik man), aga üldiselt vene keelt eesti keele sekka ei segatud. Omavahel suheldi ikka eesti keeles. Tänapäeval näen, et mõni tädike, onuke ja eriti see va mittebinaarne ei pea isegi poolt minutit vestlust vastu ilma tungiva soovita lülituda hetkeks üle puuinglise keele peale. Miks? Why? (Miks?) Ennäe, kopeerisingi tädikesi! Kuigi mitte päris, panin tõlke sulgudesse. Why oli muidugi inglise keeles. Puuinglise keeles oleks see vai, sest vai on puust tehtud. Ja kuhu käib vai? Nihutage mul seda va kirstukaant natuke pealt ja eest ära. Aga hästi tasakesi! Tegemist on neutraliseerimisoperatsiooniga. Magava vampiirionu frakiesine ongi piisavalt näha. Vasar, õde! Ei, sirp jätke minu kõri jaoks. Sest ennem surm kui muutumine tagasi nõukogude inimeseks.
Tegin endale tassi kohvi. Kohvi on kahtlemata rohkem kui Puhmaskulmu ajal. Ma müüsin end maha banaani, kohvi ja kassipildi pärast. Õnneks on Eestisse saabunud õilis kassikuurimeister Venemaalt (https://maaleht.delfi.ee/artikkel/92367237/eestisse-kolinud-venelane-loimumisest-kui-saad-alustuseks-halva-suhtumise-siis-sa-ei-puuagi-enam-suhelda?com=1 vaadatud 11.02.2021). Kassikuurimeister arvab, et eestlased on pahad. Oot-oot! Ka Puhmaskulmu ajal kolis Eestisse rahvast Venemaalt, Kassikuure Sillamäel vist küll kokku ei klopsitud. Kuigi vabal ajal vast ikka. „Issi, miks mu kuur helgib öös nagu tuumapomm?” „Sest nii on ilusam.” „Issi, aga miks mulle kasvas teine pea otsa?” „Sest nii saad sa rohkem piima lakkuda.” „Issi, tee mulle uus kuur. Ma olen nüüd sinust suurem!” Issi teeb mutantkassile uue kuuri. Mutantkass veab issi kuuri ja sööb ta seal ära. Mööduvad päevad, nädalad, kuud ja aastad. Kuur laguneb. Uut issit ei ole. Süüa ka ette ei panda. Kuuris kiiskab kriitvalge kiisuskelett.
Minu sõnum umbkeelsetele (uus)kolonistidele, kes arvavad, et eestlased peavad Eestis nende järgi muganduma: „Eesti kass saab tavalises kastis ka hakkama, sest kingakarbis saab hakkama isegi kakaduu, kellel on palju rohkem mänguasju kui minul lapsena (https://www.youtube.com/watch?v=V1sp-0xnfuU vaadatud 11.02.2021). Kõtt tagasi kodumaale! Kassikuuria otsus edasikaebamisele ei kuulu!” Inimesena ei saa ma aru nendest, kes kolivad elama riikidesse, millega nende kodumaal on olnud väga valusaid konflikte.
Ma ei saa näiteks siiani aru Jochen Peiperist, kes kolis pärast sõda ja vanglakaristust elama Prantsusmaale. Kas see oli Himmleri adjutandi jaoks mõistlik elukoht? Kuna Jochen mõrvati 31 aastat pärast sõja lõppu, siis on vastus kahtlemata eitav. Eestlased on reeglina rahuliku loomuga (mitte nagu need prantsuse mõrvarionud, kes ei tahtnud Jochenit oma uueks kaasmaalaseks), aga kui palju vaenlasi peab üks eestlane veel oma kodumaal välja kannatama? Alles me lugesime ju ühest eesti pensionärist, kes ei saanud vaimselt hakkama, sest ta kodumaad muudetakse Venemaaks. Pensionär hullus venekeelse lärmi sees ja muutus mõrvarionuks. On selge, et igasugune venekeelne sisseränne tuleb otsekohe lõpetada. Või soovime ka selles suhtes kopeerida Puhmaskulmu tulevikuvisiooni? Kas kuskil on mingi salapakt, kus on kästud Eesti ära venestada?
Tegin akna lahti. Baabajagaa pütis vuhises tuppa seltsimees Puhmaskulm. Ütlesin Puhmaskulmule, et Tartu Ülikoolis õpetatakse, et kõik, kes elavad Eestis ja oskavad eesti keelt, on eestlased. Minu ühesõnaline (!) remark „emakeelena” tõi kaasa plutiplutitseva täditsemise ja süüdistuse, et ma räägin poliitikast. Mina räägin poliitikast? Puhmaskulm jõllas mind kapsastunud pilgul. Õnneks olid tal kaasas plasku toonekurge ja mõned Aerofloti lendurite tabletid (tänapäeval tuntud amfetamiini nime all). Seltsimees Brežnev kosutas end kaasavõetud proviandiga ning korises, et ainult eesti keele oskamisest ja Eestis elamisest ei piisa kaugeltki, et eestlane olla. Hingasin kergendatult välja. Puhmaskulm ulatas mulle toonekureplasku. Niisutasin toonekure ja seltsimees Brežnevi ilaga huuli. Süda lõpetas nii kõva vaktsiini järel puperdamise. Teadke siis kõik, et Vladimir Putin ei olnud oma Saksamaa aastatel sakslane. Vahet pole, et ta oskab saksa keelt. Kuidas viia see väärtuslik infokild aga rahvusülikooli kaaperdanud kommariteni? Nende jaoks on Putin vast mitmikidentiteediga isik. Hargmaalane? Mitmekultuuriline? Lõimunud? Salliv? Tõeline kosmopoliit? Meie inimene? Läänemere kultuuriruumi osa? Mida iganes. Putinil on raudselt pohlad. Mul ka.
Seltsimees Brežnev ohkas sügavalt ja lükkas minu poole pool lenduritabletti. Vastasin: „Ma ei saa. See on Eestis seadusevastane.” Puhmaskulm noogutas mõistvalt. Avasin akna. Brežnev võttis pütis platsi ja lendas uuesti minema.
Kokkuvõte: Tänapäeva Eesti sarnasused Puhmaskulmu aegade mentaalsusega on minu meelest aina hämmastavamad ning need sarnasused pole alati teps mitte praeguse aja kasuks. Puhmaskulmu ajal oleks minu praegune sõnavõtt olnud eestimeelsetes ringides igati hüveline. Selliste sõnavõttude peale sai kuulda kiitust ja heatahtlikku üminat. Proovige öelda kümnendikkugi minu sõnadest meie rahvusriigis anno 2021. Vaadake, mis saab. Paremal juhul manitsetakse, ignoreeritakse ning heidetakse leegitsevaid pilke. Halvemal juhul järgneb kõrgemalt positsioonilt surnuks rääkimine, labane halvustamine, naer, irvitamine, solvangud ja sõim.
Tundub, et tavainimesel on ülim aeg tutvuda Mahatma Gandhi õpetusega. Meil kõigil on aeg alustada vägivallatut vastupanu kurjusele. Mina seda juba jõudumööda ka teen. Ma üritan mitte tarbida nende firmade tooteid, mille omanikud on meedias eestlust ja eesti keelt mõnitanud. Ei osale sündmustel, kus mõnitatakse eestlust ja eesti keelt. Kui olen kogemata sellisele üritusele sattunud, siis lahkun. Kui ei saa lahkuda, siis ei manan ette põlgliku näo. Suhtun umbkeelsesse rahvasse halvemini kui ma suhtuksin sarimõrvaritesse. Ei tee jõupingutusi, et oma suhtumist peita.
Millal toimub jalgsimatk mere äärde soola tegema? Maha imperialistid! Lõpetage okupatsioon! Elagu Eesti!
11.02.2021 Anno Domini
Piret Kivi
2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.
1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.
2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.
3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.
4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).
5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.
6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.
9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.
11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.
12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.