12.03.2021
Eesti riik on loodud hoidma ja kaitsma meie keelt ja kultuuri läbi aegade.
“Kui te arvate, et Rebaseonu seadis Jänkuonule vaigust nukuga püünise, tekitas Jänkuonule vaimse trauma, loopis kõrvadega karvapalli kibuvitsapõõsasse ning pääses ise seejärel puhta karusnahaga nagu reinuvader ennemuiste, siis lugege edasi.
Kibuvitsapõõsa kõrval oli turvakaamera. Rebaseonu jälk kuritegu jäädvustati järeltulevatele jänkudele ning Rebaseonu lohistati sabatpidi kõigepealt loomade varjupaika puuri ja seejärel kolme kohtuleopardionu ette. Kohtuleopardionude ees käitus Rebaseonu rahulikult. Liiga rahulikult. Koon koroonamaski taga vaatas loom ära turvakaamera salvestuse, kuulas ära Jänkuonu tunnistuse ning tutvus kriminaaltoimikuga.
Inkrimineerivaid käpajälgi oli Rebaseonu jätnud kibuvitsapõõsa ümbrusesse suurel hulgal. Lähedastest puhmastest oli leitud ka oranže karvu, mille DNA kattus Rebaseonu DNA-ga. Rebaseonu urust leiti läbiotsimise käigus kviitung. Rebaseonu oli kuriteole eelnenud päeval ostnud mitu kilo vaiku. Milline korralik rebane ostab niisama vaiku? Milleks? Eriti kummaline tundus aga fakt, et Rebaseonu oli Pallase vilistlane ning oli esinenud Riia tänava galeriis Noorus vaiguskulptuuride päh!-voona-sink-stallatsiooniga. Rebaseonu lõpetas Pallase komm laudas. Rebaste laudakomm on tavaliselt kana. Kuigi suuremaid komme on muidugi ka.
Kui kohtuleopardionud Rebaseonu käest küsisid, kas ta tunnistab end kuriteos süüdi, vastas Rebaseonu: „Ma ei ole mitte midagi teinud. Ma ei tunne Jänkuonu. Pole teist kunagi varem näinud. Kibuvitsapõõsasse pole ma ka kedagi visanud. Käpajälgi ma ei tee, sest ma käin metsas kummikutega ja ei käi mitte kunagi metsas, sest ma olen linnarebane. Vaiku pole ma ostnud ning DNA-d mul pole. Pallasest olen ma praegast saba selgas ehk akadeemilisel ehk siiani rebane. Mul pole ühtegi näitust olnud. Ma olen ilmsüüta kunstnik, kes määratleb end pika kaela ja seetõttu salliva salliga Jaanalinnuolendina. Olen valmis tegema uue Jaak Joala skulptuuri.
Vaigust.”
„Vaikust!”
karjusid kohtuleopardionud, sest mida pidid nad sellise koonust kobrutava kõhulahtisuse peale arvama? Rebaseonu ignoreeris ju kõiki tõendeid ning käitus nagu õõva tekitav psühhopaat õudusfilmist. Ta tundus eksisteerivat paralleelreaalsuses. Rebaseonu reaalsus ei haakunud sugugi teiste olendite reaalsusega. Ehk maailmaga, kus vaadatakse ja austatakse tõendeid. Kas Rebaseonu oli marutaudis? Laksu all? Püstihull?
Sama lugu on Eestis. Tahad mängida vaenlasega ausat mängu. Esitad seega kohalikele rebaseonudele ja -tädidele tõendid, aga nemad neid ei näe ning jauravad tõenditest hoolimata edasi vanamoodi. Nagu katkised grammofonid ennemuiste. Mida siis teha? Oleneb. Kohtus saab vast rebaseonud ja -tädid ikkagi kuskile lohistada. Vast isegi pikemaks ajaks, kui nad reaalsuse (ja preambula!) üle irvitavad? Tavaelus tuleb aga sellistest isikutest irduda. Muud üle ei jää. Kui inimene eirab tõendite olemasolu, siis on ta see, keda hispaania keeles kutsutakse väljendiga „cara dura” (kõvanägu) või kellel on kohalikus kõnepruugis platnoimentaliteet.
Ei midagi uut siin maailmas! Sarnaseid asju täheldas juba 13. sajandil katalaanide kuulus teoloog, filosoof ja „Johannes Aavik” Ramon Llull (Raimundus Lullus). Isik, kelle elutööd Eesti Vabariigis muide ignoreeritakse, sest Kulkale meeldivad isikud, kes avaldavad soovi saada lapsi neegritega ning siis neid ei saa (olgu abordiga või ilma). Ramon Llulli originaalist tõlkijad Kulkale ei meeldi. Lisama peab muidugi ka Eesti Vabariigi ametliku suhtumise katalaanidesse, mille julmus teeb mulle väga haiget siiani ning mille peale irdusin kohe teatavatest „sallivatest ja sõbralikest” isikutest. Igaveseks.
Ajal, mil Pühal Maal oli veel Ristisõdijate Riigi jäänus olemas (Acre langes 1291. aastal nagu on kirjas ka Karl Ristikivi romaanis „Viimne linn”) vestis Ramon loo papagoist, kes istus puu otsas ning nägi, kuidas ahv üritas tuld teha. Tule tegemiseks kasutas ahv jaaniussi, kellele ta andunult peale puhus. Juba keskajal oli olemas teaduslik maailmavaade. Inimesed olid tähele pannud, et jaaniussidele peale puhumine kuhugi ei vii. Tuld ei teki. Papagoi otsustas ahvile pakkuda abiküünise. Ta ronis puu otsast alla, et ahvile seletada, kuidas tegelikult saab tuld teha. Ahv lõi papagoi maha.
Moraal? Kui tutvute isikutega, kes puhuvad „jaaniusside” peale, siis on mõistlik neist eemalduda (või suhelda nendega puuladvas nagu mina siin). Nad ei võta õppust. Halvemal juhul jätate nendega tegeledes oma elu. Muide, papagoiga koos oli puu otsas ka Tartu linnalind ehk vares. Vares soovitas papagoil mitte õpetada neid, keda pole võimalik õpetada. Papagoi ei võtnud aga sõpra kuulda ning hukkus.
Mäletan, et mõned aastad tagasi üritati emakeelepäeva tähendust muuta. Globaalrebaseonudele (kõrbe- ja stepirebaseonudele?) ja -tädidele ei meeldinud üldse, et Eesti Vabariigis tähendab emakeelepäev ainult eesti keele päeva. Nemad klähvisid midagi multikultuurilisest Eestist ja paljude emakeeltega „meie inimestest”, kes on ka eestlased. Ka siis, kui nad on tegelikult venelased või nigeerlased või eksistentsiaalses ängis tõmblevad segaverelised neomarksistid või kurat teab kes. Need inimesed tahtsid emakeelepäeva ümber nimetada eesti keele päevaks ja/või hakata pühitsema kõiki muid keeli (loe: praegu kujunenud olukorras peamiselt vene keelt).
On ju siilionudelegi selge, et kui panna kõik „teised” võrdsesse nimekirja, siis suured teised hakkavad domineerima ja haaravad võimu. See on elementaarne inimloomus. Ninnunännutamine elevandiluutornide padjaklubide kolbakiiritusgrottidest seda ei muuda. Eesti keel kui vabatahtlik lõbu Eesti pinnal on kindel teel surma. Mõrva sooritavad impeeriumid. See on nende loomuse ABC.
Loomulikult tekitasid globaalrebaste mõtted eestlaskonnas suurt nördimust ning metsloomad pidid taganema. Kas kiskjad taganevad ka päriselt? Et peletad korra rebaseonud kanaonu…ptüi!…kanatädi lähedusest kaugemale ja rebaseonud jäävadki kaugele? Ei jää. Rebaste loomus ei luba neil kaugele jääda. Nüüd on nad tagasi. Juhin tähelepanu alljärgnevale salvestusele. Kes vaadata ei soovi, siis pealkirjast piisab täiesti.
Eestis on nüüd emakeelepäeval „keeled” (https://www.uttv.ee/naita?id=31164 vaadatud 12.03.2021). Mitmuses. Rahvusülikoolis. Põhiseaduse preambula ning seal sätestatud Eesti Vabariigi eesmärk on lennanud vaigust skulptuuri külge. Sealt pääseb ta lahti ainult kibuvitsapõõsasse lennates. Inspireeruks siinkohal rumalast statistikast ja võtaks vahemärkusena neegrite arvu, kes A. elavad Eestis, B. valdavad mustlaskeelt oma kahekümnenda emakeelena, C. On eestlased, D. Pooldavad ühtset kooli, aborti ja soovahetust.
Juhin ka tähelepanu, kuidas rebasetädid teevad emakeelenädalal (!) nn „ühtse kooli” propagandat (kommentaarid säilitavad muidugi usu Eestisse ja eestlusesse: https://arvamus.postimees.ee/7194860/postimehe-arvamusliidrite-louna-konverents-eesti-hariduse-keel/comments vaadatud 12.03.2021). Kui keegi veel ei tea, siis tegemist on katsega luua eesti-vene segakoole, millele on sinisilmsete uinutamiseks pandud kaunis nimi. Soovitan guugeldada Tiit Kärneri arvamusi ning lugeda läbi ka tema raamat. Kõik taandub aga sellele, et loodusseaduste ja inimloomuse vastu ei saa.
Seega võivad nn „ühtse kooli” ideed tunduda isegi söödavad, aga tegelikult viivad nad katastroofini. Ida-Virumaal soovivad kurjuse jõud hävitada viimsedki eesti koolid. Koroona on selle kõrval köömes. Sest koroona kaob varsti ära. Hävitatud eesti koolid jäävad meid kummitama aastakümneteks, sest varsti enam Ida-Virumaal eestlasi ei ole. On ainult poolkeelsed „meie inimesed”, kes ütlevad „tjere vana kjere” ja liiguvad sujuva bljätiga edasi „inimkeele” manu. Mõned pobisevad midagi ka puuinglise keeles. Ehk liiguvad edasi sujuva fakiga.
On eriliselt kuri, et kurjuse jõud promovad oma kurje plaane emakeelenädalal. Äkki promoks mööblipoes elektritooli ja hukkamiskambri mürgisüstilavatsit ka? Ikkagi mööbliesemed ju. Rebaseonu vaiguskulptuur on aga kunstiteos. Viljandisse kohe üles panna! Maitsekate kibuvitstega ümbritseda! Ümber laduda matte!
Kuidas ma üldse nendest neomarksistlikest sündmustest teada sain? Sain ühte listi, mis ei tohiks kuidagiviisi olla poliitiline, ürituste reklaami. Minu meelest on amoraalne ja kõlvatu, kui apoliitilistes listides tehakse järsku poliitikat. Eriti amoraalne on muidugi, kui sellist poliitikat tehakse varjatult. Akadeemilise loori taga.
Kirjutasin kirja autorile viisaka kirja, sest alati on võimalik ka mingi arusaamatus ning inimeste kohta tuleb alguses arvata parimat. Süütuse presumptsioon jne. Võib-olla ei tutvunud reklaami listi saatja süvitsi ürituste sisuga? Mõtlesin, et kui ta oleks sisuga tutvunud, siis poleks selline ideoloogiline toodang äkki listi tulnud. Või kui polnudki eksistus, siis Richard Lõvisüda rääkis Saladini vennaga ka. Vaenlasega võib ikka rääkida. Muidugi, sellise rääkimise esmane eeldus oleks elamine samas reaalsuses. Mitte nagu minu eelnenud näite Rebaseonu, kes eitas tõenditest hoolimata kõike ning toimetas süüdimatult teises reaalsuses. Nagu jaaniussile tuult ja tormi lõõtsuv ahv.
Lõvisüda ja Saladini vend möönsid, et nad on olemas, nende vahel on sõda ning vaja on asju arutada. Ei korraldatud konverentsi, kus kõik olid avatud suhtluseks, aga ühes telgis suhtles ainult Lõvisüda oma parunitega ning teises telgis Saladini vend koos Saladini ja teiste kaasvõitlejatega. Mis mõte sellisel „konverentsil” oleks olnud? Kuhu see oleks viinud? Mitte kuhugi. Ometigi on sellised üritused Eestis meie igapäevane piin.
Inimesed, võtke palun õppust ajaloost. Kui tahate midagi arutada, siis kutsuge kokku kõik huvigrupid! Kui te ei saa aru, siis manage kohale Lõvisüdame kummitus ja ta seletab teile, miks see on vajalik. Lõvisüda suudab ka ära seletada, miks peab arutama ehtsaid teemasid (à la vangide vahetus, piirid, kaubandus, viigimarjade kasvatamine jne) ning mitte pseudoteemasid (à la Saladin on eestlane, kliimavõitleja ja binaarhaldjas).
Kui mina oleksin Lõvisüda ja minu vastane oleks Saladini vend (võib ka vastupidi, kuigi eelistaksin loomulikult olla Lõvisüda), siis kohtuda ja rääkida me ei saaks, sest mind poleks sellise isiku arvates olemas ja minu vaateid võib rahulikult ignoreerida. No jah. Muide, kas keegi on mõelnud, miks on vaktsineerimise vastu huvi Eestis praegu leige? Üks põhjus on kahtlemata vaktsiinide lapseiga. Teine põhjus on aga see, et inimesed ei usalda neid, kelle arvates pole neid olemas. Lihtne ju.
Möödusid päevad ja sain lõpuks Tartu Ülikooli õppejõult vastuse, mille siia kopeerin. Reaalsuse ignoreerimine par excellence. Õppejõu nime jätan esialgu ära, sest erandina kohtuleopardionudest on mul liiga hea süda. Kahjuks ka nende suhtes, kes peaksid kaitsma eesti keelt, aga tegelikult tegelevad mõiste „eestlane” hägustamise ja laiendamisega (ilma et mõiste kuidagiviisi praktikas tegelikult laieneks, päriseestlased otsivad ikka omasuguste seltsi edasi, sest millal varem on „valgustunud” surve ülevalt toiminud?) ning eesti keele lihtsustamise, vabatahtlikuks muutmise ja seega hävitamisega.
„Lp. Piret Kivi,
Selles listis jagatakse erialainfot ning me ei ole teadlikult “ideoloogilise suunitlusega” materjali jaganud. Listis jagatavat infot me eri huvigruppide kaupa ei filtreeri.
parimate soovidega,”
Aga Rebaseonu saab minu maailmas endale puurikaaslase ja sõbra. Kahel olendil, kes ignoreerivad tõendite olemasolu, on kindlasti midagi ühist. Kajakambris võivad neist saada suured sõbrad. Inimene ja rebane. Rebane ja inimene. Kaunis. Nagu väike prints ja tema sõber. Kuni kolmandaks saabub madu.
Siiski võtan endale õiguse öelda, et on häbiväärne, kui rahvusülikool (!) promob Eestis mingit multikulti sousti ja eesti-vene segakoole ning arvab rebaseonuliku hännavolksatusega, et ideoloogilise tegevusega teps mitte tegemist ei ole. Ütlen selle välja, sest peab otsemaid tekkima ülitugev poliitiline jõud, kelle taha koonduda, et see psühholoogiline vägivald otsemaid lõpeks.
Või kasutada Jänkuonu strateegiat? Teen kohe proovi: „Tehke eesti-vene koolid! Rääkige Eesti Vabariigist kui mitmekeelsest riigist! Ärge mind ainult kibuvitsapõõsasse visake!” Siis jääb eestlaste kool alles ning Eesti on ükskeelne rahvusriik. Mind ja teisi minusuguseid aga rihitakse rihtung kibuvitsapõõsas. Suurema hüve nimel.
Minu loo tuum. Inimestega, kes tõendite olemasolu eitavad ja argumente ignoreerivad, enam asju arutada ei saa. See on täiesti mõttetu. Nad ei austa oma oponenti piisavalt isegi selleks, et nentida, et oponent ja tema arvamused on olemas ning ühiskonnas paljude jaoks tähtsad. Neis puudub elementaarne vaimujõud ja üllus, mis oli omane Richard Lõvisüdamele ja Saladini vennale. Nagu vulgaarmaakeeli öeldakse: „Valimistel näeme, raisk!”
Piret Kivi
12.03.2021 Anno Domini
2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.
1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.
2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.
3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.
4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).
5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.
6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.
9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.
11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.
12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.
13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).
14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.
15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.
16. Kunder, Juhan 1985. Ahjualune. Tallinn: Perioodika.
17. Bisset, Donald 1979. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: „Eesti Raamat”.
18. Andersen, H. Chr. 1999. Pöial-Liisi. Tõlkinud H. Tiidus. Tallinn: Varrak.
19. Luhaäär, Ingvar (Toim) 1992. Kuldne kroon Eesti lipul: intervjuuderaamat. Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna. Tallinn: Olion.
20. Laozi 1995. Dao õpetus: Daodejing. Esmatrükk – Eesti Antroposoofilise Seltsi Kirjastus, Tallinn 1937. NEBADON.
21. Kant, Immanuel 1982. Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Saksa keelest tõlkinud Jüri Saar. Tallinn: „Eesti Raamat”.
22. Lao-zi 1979. Daodejing. Kulgemise väe raamat. Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”.
23. Keskaja hispaania luule. Poesia medieval espanola. 1998. Koostanud ja tõlkinud Jüri Talvet. Tartu Ülikooli Kirjastus.