30.08.2020
Prantsuse punatondid ajalehe „L’Humanité“ ja kommunistide korraldatud miitingul.
“Olen tähele pannud, et viimasel ajal on rahvustundlikel ja konservatiivsetel eestlastel kombeks pead vastu seina taguda ja halada, et küll me olime ikka lollid, et ei osanud ette aimata punatontide dessanti lääne suunalt. Liitun loomulikult peatagujate seltskonnaga, sest põhjust nagu oleks, kuid sooviksin siinkohal ära tuua mõned väikesed täpsustused.
Lääne punatondid olid minu lapsepõlves üpriski tuntud, kuid kindlasti peeti neid veidraks vähemuseks. Mitte ühegi eestlase nägemuses ei moodustanud nad oma ühiskonna tuumikut.
Ent läbi lääne punatontide üllitiste oli kahtlemata võimalik mõneti vabamalt tutvuda olukorraga teisel pool raudset eesriiet. Briti punatondid varustasid meid näiteks ajalehega „The Morning Star“ (inglise keeles hommikutäht) ning ega neil va konnasööjatest punatontidelgi midagist ‘äbeneda põld. Äripäevadel vaimustasid nad meid üllitisega „L’Humanité“ (prantsuse keeles inimkond) ning pühapäevadel oli neil „L’Humanité Dimanche“, sest prantslased on lisaks kõigele muule ka kurdid ning kui neile öelda diēs Dominicus ehk ladina keeli Issanda päev, siis kuulevad nad halvemini kui lasteaialapsed, kes mängivad armeenia telefonimängu.
Tegelikult tundub mulle, et ma valetan natuke. Ka kommunistlik ja seega igati lubatud lääne ajakirjandus ilmus kioskitesse ikkagi hilinemisega. Olin ise Kuuba meedia innukas tarbija. Hispaania keelt ma lapsena muidugi ei osanud, aga punaajakirja „Mujeres“ (hispaania keeles naised) elegantsed pabernukud olid mulle väga südamelähedased ja tõid mu lapsehinge suurt rõõmu. Mäletan, kuidas jalutasin kannatamatult ajaleheputkani, et pärida, kas uus ajakiri on juba saabunud. „Ei ole veel, laps! Tule paari päeva pärast uuesti. Siis võib-olla juba on.“
Mainisin pabernukke mõned aastad tagasi ühele kuubalasele. Kuubalane ütles mulle, et ta tundis isiklikult nende nukkude joonistajat. Tuli välja, et minu kuuba nukud joonistas mitte kuubalane, vaid burjaat! Elu sooritab üllatavaid piruette.
Sooviksin lähemalt rääkida ühest Itaalia punatondist, kelle propaganda kukkus minu lapsemaailmas haledalt läbi. Pean silmas kuulsat kommarkirjanikku nimega Gianni Rodari. Seltsimees Rodari oli Vikipeedia andmetel muuhulgas selliste filosoofide ja poliitiliste mõtlejate nagu Trotski ja Lenin suur austaja. Eesti lapsi rõõmustas ta oma surematu šedöövriga „Cipollino seiklused“, mille tõlkis eesti keelde Aleksander Kurtna, kes oli Vikipeedia andmetel spioon ja peaaegu katoliku kiriku idariituse preester.
Olen veendunud, et praktiliselt kõik inimesed, kes on vene ajal elanud, on seda raamatut lugenud. Teised siin niikuinii ei käi, sest kaerahelveste arvates on Uute Uudiste portaal meditsiiniline diagnoos ning meie noored hoolitsevad kindlasti oma vaimse tervise, plekitu reputatsiooni ja kaasaskantava iselaguneva lattekruusi eest. Samas ei saa kahjuks välistada, et mõni ulakam ja uudishimulikum kaerahelves hiilib ka salaja siia ning ütleb pärast teistele, et ta pole siin kunagi käinud, sest meditsiiniline diagnoos jne.
Ühest küljest ei loe kaerahelbed mitte midagi peale oma nutitelefoni ekraani. Teisest küljest on võimalik, et mõni üksik kaerahelves oskab veel raamatut käes hoida ja seda ka lugeda. Sooviksin siinkohal jätta sellisele korralikule kaerahelbele tema lugemiselamuse ning palun tal siinkohal minu teksti lugemine sinnapaika jätta. Alljärgnevalt kirjeldan ma nimelt veidike seltsimees Rodari teost ning inimese jaoks, kes pole veel seda raamatut lugenud, aga kavatseb seda tulevikus teha, võib see olla häiriv. Hingan kergendatult välja, kaerahelbed on hoiatatud.
Raamatus „Cipollino seiklused“ tegutseb peategelane nimega Cipollino (itaalia keeles sibulake), kes võitleb koos teiste revolutsiooniliste köögiviljadega – ning muuhulgas ka ühe sümpaatse karuga (!), kellega liituvad revolutsiooni keerises veel kaks karu, sest ka karudel on vanemad, kes tuleb loomaaiast vabastada – kurjuse jõudude vastu. Kurjuse telje moodustavad: vürst Sidrun, krahvinnad Kirsid, hertsog Mandariin ja parun Apelsin. Lisaks möllab raamatus ka rüütel Tomat, kes kannab ka kohtuniku talaari.
Ma arvan, et on juba täiesti mõistetav, kuhu ma tüürin. Nõukogude okupatsiooni ajal oli eksootilise puuvilja rindel olukord karm. Apelsine sai kaubandusvõrgust väga harva ning mõnikord oli tegemist roheliste (!) apelsinidega Kuubalt, mida on mittebotaanikutel raske tänapäeva mõistes apelsinideks lugeda. Oli tavaline, et apelsini sai mekkida kord aastas või nii. Mandariinidega ei olnud olukord eriti parem.
Sidruneid sai veidi tihemini, mistõttu tekkis mul komme valmistada endale sidrunitest apelsine. Katsin sidruniviilu suhkruga ning sõin seda. Mõne aja pärast harjusin ma sidruneid sööma ning haukasin neid juba rahulikult ja mõnuga ilma suhkruta. See kahtlane komme on mul tänini küljes ning olen sidrunit süües viinud Õhtumaa inimesi tõelisse paanikasse: „Mis sa söödki sidrunit nii või? Kuidas sa ometi suudad!“ Trenni on vaja teha, inimesed. Ja seda mitte mandunud läänes.
Vürst Sidrun tekitas mu lapseajus tõsise ebakõla. Kuidas saab sidrun olla kõrgema tiitliga kui apelsin? See ei olnud sugugi mõistuspärane. Apelsin oli midagi ülimalt ihaldusväärset ja head. Kuidas sai tal olla pelgalt parunitiitel? Muidugi, praegu olen ma uuesti suures segaduses, sest keskajal olid parunid kuninga lähimad kaaslased ja kindlasti kõrgaadlikud. Kes oli parun Apelsin? Mingi mõttetu maaaadlik nagu meie saksa parunid või äkki midagi õilsamat? Parun Apelsini sugupuu tema sugupuuks, aga tema kurjus ei saanud olla õige. Ma keeldusin uskumast, et apelsinid saavad olla pahad.
Siin ilmnebki vast Õhtumaa punatontide ääretu lollus ja lihtsameelsus. Õhtumaa punatont läheb turule ja ostab sealt kasvõi terve seljakotitäie mahlaseid apelsine. Pikka saba ta apelsinileti taga ei näe. Apelsinilette on turul mitmeid. Lääne punatont ei saa aru, et tema apelsiniküllane elu on raudse eesriide taga võimatu. Sest kui ta seda mõistaks, ei kirjutaks ta mitte kunagi punapropagandat, kus märatseb ringi paha parun Apelsin. Apelsin ei saa mitte kunagi sümboliseerida kurjust! Apelsin on ihaldusväärne, hõrk ja püha! Apelsin viis raudse eesriide taga eufooriasse. Kõik elamused, mis temast emaneerusid, tõestasid vastuvaidlematult kõrgema maailma ja Jumala olemasolu.
Rüütel Tomati kohta vast lühidalt niipalju, et tema on tänini jäänud problemaatiliseks. Üritage poest häid tomateid osta. See on võimatu. Seega unistan tänini Eesti Vabariigist, kus müüakse poes mahlaseid ja magusaid tomateid. Kirsstomatid on poes muidugi juba päris head. Tundub, et rüütel Tomat tegi hea partii ja abiellus krahvinna Kirsiga. Kummaga neist?
Seltsimees Rodari loojuva päikese maalt oli luulude küüsis vaevlev isend, kes ei suutnud isegi minusuguse väikelapse ajusid läbi loputada, sest ta ei saanud aru, et tal oli Lääne-Euroopas suur privileeg süüa apelsine. Tema parun Apelsin oli täielik põrumine. Kordan üle, ei ole võimalik väita Nõukogude Liidu lapsele, et apelsinid on pahad. See ei ole usutav.
Kas Õhtumaa punatontide seas oli ka isikuid, kes murdsid meelesegadusest välja ja said vabaks? Jah, oli ikka. Protsess oli aga väga valulik. Saksa punatonditar Margarete Buber-Neumann koos oma Neumanni nimelise elukaaslasega kolis lausa Moskvasse elama, sest kommunism on mõnus ning kus ta saaks olla mõnusam ja autentsem kui seltsimees Stalini koduriigis? Seltsimees Neumann lasti maha ning Margarete saadeti vanglasse ja siis Siberi sunnitöölaagrisse.
Pärast sealset „puhkust” tehti tema ja teistegi lääne punatontidega väike erasmus ehk nad anti Natsionaalsotsialistikule Saksamaale. Margarete paigutati seejärel koonduslaagrisse. Tema memuaarid on väga karm ja kurb lugemine. Ei julgegi nii karmi teost soovitada, kuigi paljudel oleks seda kahtlemata vajalik lugeda. Muidugi, lõpptulemus oli hea. Punatondist kasvas veendunud konservatiiv. Aga mis hinnaga? Tohutud kannatused ja piinad kõige õudsamates võimalikes kinnipidamisasutustes. Elukaaslase hukkamine. See ei olnud normaalne.
Teema pole aga enam üksühene. Nimelt on Õhtumaal peale kasvanud terve trobikond noori punatonte, kes on ise täielikult veendunud, et nad kommarid ei ole. See on punatontide maailmavaate suur triumf. Järsku on nende juhtida rahvusülene humanistide armee, kus detsimeeritakse muidugi regulaarselt, sest kord peab majas olema.
Kuidas selliseid uusi lääne punatonte ära tunda? Kas see on üldse võimalik? Hoidke kõrvad lahti. Kui teile räägitakse rahvustevahelisest sõprusest ja inimeste võrdsusest ja sellest, et kõik inimesed on head ja armastusest ja multikultuursuse võludest ja võimalusest valida endale rahvus, aga jäädes endiseks, sest võib olla ka mitmest rahvusest ja mehe DNA-ga naine (aga inimese DNA-ga parunitiitliga apelsin?)…, siis olete te juba vähemalt õhetavate roosatontide mõjusfääris. Lahmadžun näkku ja kohe tantsule kogu maailma „meie inimestega“! Loojugu meie palgeile punatontide ehapuna.
Punatont ei aktsepteeri mitte kunagi ehtsat inimloomust. Ehtne inimloomus lihtsalt on. Selles on nii halba kui ka head. Kes tahab nui neljaks olla hea, alustab iseendast. Punatont klopsib aga kokku uue valgustunud maailma ning surub selle ühiskonnale julmalt peale. Vastased sildistatakse foobideks ja natsideks ning sallitakse seejärel surnuks. Asja uudne külg: antakse apelsine. Seltsimees Rodari võib kergendatult hingata. Mina aga mitte. Noored punatondid enam sibulapoissi läbi hammustada ei pruugi.
Eesti Vabariigis on muide ka tehtud selle jäleda teose uustrükk. Miks? Et kaitsetud kaerahelbed, kellel puudub igasugune kogemus N.Liidu poodides, saaksid innukalt podiseda: „Soovin seltsimees Sibulat! Maha paha parun Apelsin! Vuih vürst Sidrun! Hõõruge hertsog Mandariin marmelaadiks!“?
Mäletan, kui Eesti sai vabaks ning siia ilmusid esimesed inimesed Lääne-Euroopast. Meenub ka oma esimene mulje. Pettumus, mida üritasin paaniliselt ümber tõlgendada millekski muuks. Nõukogude okupatsiooni ajal tundus mulle, et Lääne-Euroopas elavad peamiselt väga üllad ja targad inimesed, kes kannavad maitsekaid riideid ning loevad kohvikutes tarku raamatuid. Ootasin seega Voltaire’i ja Montesquieu’d. Saabusid aga poolkirjaoskamatud topakad, kes nuuskasid nina paberi sisse, lösutasid toolil, ajasid eesti naisi taga ja arvasid, et neil on meile nii mõndagi õpetada. Mida? Ah jah, lääne punatondidust sallivas soustis.
Elagu parun Apelsin!
Tänapäevane olukord on läinud karmiks ka selliste muinasaja lääne punatontide jaoks nagu seltsimees Rodari. Lasen lõpetuseks rääkida tema surematult teosel „Cipollino seiklused“ (Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1960), mis tuleks tegelikult ka valgustunud punatontidel karmilt hukka mõista, sest mustad elud loevad. Hoiatan, et edasine materjal võib kaerahelveste jaoks olla häiriv.
Alljärgnevas fragmendis tegeletakse näo mustaks võõpamisega.
„Sõjaväenõunik andis esiteks nõu värvida kõigil näod mustaks, et sel kombel piiratavaid ära ehmatada. Vürst laskis hulga veinipudeleid avada ja asus ise põletatud korkide abil oma kindralite nägusid jumestama.
„Milline au meile!“ ütlesid kindralid kummardades. Vürst kasutas juhust ja värvis neil kummarduste ajal ka kaela mustaks.“
Päikesetõusuks oli värvimisüritus õnnelikult lõpule viidud. Vürst oli väga rahul ja nõudis, et ka Tomat ning krahvinnad Kirsid näo mustaks värviksid.
„Olukord on väga raske,“ manitses ta neid, „pealegi ei ole me veel kõiki korke ära kulutanud.““ (lk 110)
Siin arvab seltsimees Rodari, et musta nahavärviga inimesed elavad Aafrikas ning on Euroopas ebatavalised.
„Kui mürsk lõpuks peatus, nägid kõik, et tegemist polnud ei magnetilise miini ega dünamiiditünniga, vaid õnnetu parun Apelsiniga.
„Mu kalleim nõbu!“ hüüdis hellalt krahvinna Vanem, tormates ta juurde tolmusena ja sassis juustega nii nagu ta pärast kukkumist oli.
„Sinjoora, mul pole au teid tunda. Ma ei ole iialgi Aafrikas olnud.““ (lk 112)
Seltsimees Rodari kasutab sõna neeger ja väljendit neegrite suguharu.
„„Jõudnud vabadusse, hakkasin ma lihtsalt künkast alla veerema, mattes enda alla mingi neegrite suguharu, kelle need röövlid kindlasti olid palganud lossi vallutamiseks.“
Kui krahvinna Vanemal õnnestus talle viimaks selgeks teha, et neegrite asemel oli tegemist neljakümne kindraliga, oli parun lohutamatu, aga hingepõhjas oli ta uhke oma jõu peale.“ (lk 112)
29.08.2020 Anno Domini
Piret Kivi