16.11.2020
Sõnaveeb on kaasa läinud venestamisega.
“Eesti Keele Instituut on meieni toonud uue toote, mis on potentsiaalselt igati normaalne, tore, lahe, mõnus, naiss ja kihvt, aga tegelikult paneb vere keema, tekitab süngeid vihamõtteid ja söövitab närvirakke. Vähemalt neid kahte ja poolt, mis mul veel alles on. Räägin portaalist Sõnaveeb (https://sonaveeb.ee/ vaadatud 15.11.2020).
Mille üle ma siis järjekordselt vingun ja virisen? Vaadake ise! Minge aadressile sonaveeb punkt ee! Ärge tehke seal mitte ühtegi lisavalikut. Lihtsalt minge sellele aadressile ja kõik. Nüüd toksige sisse mõni eestikeelne sõna. Nt vares.
Mida te näete? Te näete eestikeelset seletust ning kohe seejärel tõlkeid ladina ja vene keelde. Lisan siinkohal, et ma ei ähvarda kedagi surmaga. Olen kahjuks teadlik, et kui roomlased soovitasid vareste manu kobida, siis oli see nende võluvate lindude noka vahele. Kuidas sai inimene varese noka vahele? Ikka hukkamisplatsil laagerdudes. Kus siis veel. Loomulikult sõid varesed kurjameid pisitasa, neid nokaga tükeldades. Sellest ka rooma mõttetera „crucis offla, corvorum cibaria“, mis võiks moodsamas maakeeles kõlada „risti snäkk, vareste toidukraam“.
Jah, on tõsi, et lisanäpuliigutusega on võimalik tõlked eemaldada. Siinkohal peab aga rõhutama, et valik ja eemaldamine ei ole juba puhtmoraalselt samad asjad.
Kujutame ette, et te lähete raamatupoodi. Uksel tervitab teid sõbralik ja salliv teenindaja, kes ulatab teile Brežnev Puhmaskulmu kogutud teosed. Jah, teil on lubatud need teosed tagasi riiulisse viia ning mitte sellise jama peale oma raha raisata. Asja tuum on aga selles, et seltsimees Puhmaskulmu teosed antakse teile alguses ilma küsimata. Muidugi, on täiesti võimalik, et te läksitegi raamatupoodi Brežnev Puhmaskulmu teoseid ostma. Olgu kõik rooma varesed teile sellisel juhul armulised! Aga palun liikuge ise riiulini ja võtke need teosed sealt! Miks tuleb need teile ulatada?
Milline oleks siis moraalne Sõnaveeb? Esiteks ei lämmataks meid selle standardversioon vene keele ja teiste võõrkeeltega. See oleks tavaline eesti keele sõnaraamat. Huvilistel oleks loomulikult võimalik klõbistada lisanuppe ning lisada oma variandile mingi võõrkeel või lausa mitu võõrkeelt. Ilma kutsumata aga Brežnev Puhmaskulm välja ilmuda ei tohi. Isegi krõbisevas tsellofaanpakikeses koos Kalevipojaga ei tohi. Ei tohi ja kõik. Tuletan meelde, et araabia džinni lampi tuli hõõruda. Ilma hõõrumata džinn lambist välja ei imbunud. Miks tuleb Sõnaveebi lambist täiesti kutsumata koledaid džinne? Miks on Sõnaveebi peamine võõrkeel, mille kallal vaeva nähakse, vene keel? Miks raisatakse Eesti Vabariigi maksuraha vene keele peale?
Tunnistan pea longus, et ma olen võõramaalastest eesti keele õppuritele kõigest inetust ja halvast hoolimata Sõnaveebi soovitanud. Sõnaveeb on neile kahtlemata kasulik ja hea õppematerjal. Ise ma seda kasutada väga ei taha. Veri hakkab keema ja kahest ja poolest säilinud närvirakust saab hoomamatult poolteist. Ma ei ela Venemaal. Ma ei ole mitte kunagi nõus Sõnaveebiga, mille standardversioon (!) on koos vene keelega. See on venestamine (pehme venestamine, aga siiski venestamine) ning tekitab mulle suurt piina ja ängi. Muidugi on äärmiselt huvitav, et praegune lahendus ei ole sugugi vastumeelne Eesti Keele Instituudi rahvale ning seal suurt piina ja ängi tekitavat ei tundu.
Ühes muinasjutus tuleb hiiglane koju ja tunneb ristiinimeste lõhna. Mina tunnen natuke süvariigi ja tühja südame lõhna ning vihamõtteid tekib nagu seeni pärast vihma. Kui Eesti Vabariigi elektoraadi moodustaksid ainult Eesti Keele Instituudi töötajad, siis kes oleks praegu võimul? Praegune koalitsioon kindlasti mitte. Ma ütleksin, et minu viimase lause statistiline tõenäosus on lausa sada protsenti. Tõestagu statistikud midagi muud! Mitte need statistikud, kes tõestasid, et Veerpalu on võib-olla ilmsüüta ingel.
Eesti Keele Instituudi töökal rahval soovitaksin heita pilk Eesti Vabariigi põhiseaduse kaante vahele. Näiteks võiks hoolikalt läbi lugeda pügala number kuus (https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002?leiaKehtiv vaadatud 15.11.2020). Siis võiks mõtiskleda, mis vahe on võõrkeelte oskusel ja venestamisel. See vahe on päris suur.
Praegune Sõnaveeb tegeleb venestamisega. Minu verbaalsed etteheited Eesti Vabariigi keeleteadlasi ei huvita. Üldse ei huvita ning olen oma vaatenurka ausalt kommenteerinud päris mitmele. Tuleb seetõttu esineda kirjalikult. Kuigi nagu ma peavoolu kommentaariumist lugesin, loevad Uusi Uudiseid ainult vaimuhaiged inimesed. Noh, vähemalt leiavad minu mõtted tulevikus üles mõned arheoloogid, kellel puuduvad eelarvamused. Võib-olla lisatakse ajalooraamatusse, et anno 2020 ei olnudki kõik eestlased andunud globalistid, paadunud venestajad ja muidu orjad. Lootma peab. Annan siinkohal tuleviku arheoloogidele oma õnnistuse.
Minul kästi keskkooli lõpus sooritada vene keele eksam. Siis oli juba Eesti Vabariik. Vastasin, et mina Eesti Vabariigis vene keele eksamit teha ei kavatse. Järgnesid halastamatud sanktsioonid. Mulle anti alternatiiv. Bioloogia. Kuidas saab ühe võõrkeele alternatiiv olla bioloogia? Minu kooli kuritegelik mõtteviis jäi mulle arusaamatuks, aga kurjategijaid ongi kohati raske mõista. Võtsin karistuse vastu, sest muud valikut mul ei olnud, ning tegelesin seejärel öösiti veini joomise ja bioloogia tuupimisega. Hernestega tšehhi munk ei olnud veel ohtlik äärmuslane. Rassid olid ka olemas. Sain bioloogia eksami viie. Samal ajal lugesin originaalis (!) läbi „Anna Karenina“. See ongi muide tegelik vahe venestamise ja võõrkeelte oskuse vahel. Kes seda vahet hoomab, saab minust hästi aru ja ei ole ori.
Tundub, et vanasti olid keeleteadlased patrioodid. Tõelised eestlased. Andrus Saareste arutles 1936. aastal rahvusvahelise keele teemal (Balti riikide rahwuswahelise keele walikust. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19361212.2.11 vaadatud 15.11.2020). See on huvitav arutelu, sest võtab arvesse nii ajalugu kui ka poliitikat. Saareste leiab, et puhtpraktiliselt sobiksid rahvusvahelise suhtluse jaoks neli keelt: saksa, vene, prantsuse, inglise. Ta heidab aga juba oma arutluse alguses saksa ja vene keele kõrvale. Valus ajalugu neid keeli valida ei luba. Edasine mõtisklus toimub siis Eesti jaoks neutraalsete keelte teemal.
Mõtiskluse lõpus kuulutab Saareste välja viigi, sest erinevates valdkondades on olukord erinev. Nt kõik humanitaarid peaksid oskama prantsuse keelt ja vähemalt passiivsel tasandil inglise keelt. Praktilisemate erialade inimesed aga inglise keelt ja vähemalt passiivsel tasandil prantsuse keelt. Kui viik ei ole võimalik, siis peab Saareste arvates võitma prantsuse keel.
On selge, et 1936. aastal ei suutnud Saareste kuidagi ette näha Ameerika Ühendriikide triumfi pärast Teist ilmasõda ning sellega kaasnevaid muutusi. Kuid ta nägi asju, mida tema pimedusega löödud kolleegid tänapäeval enam ei näe. Ta nägi, kui oluline on võtta arvesse valulikku ajalugu ning seda mitte vaiba alla lükata. Seega tuli välistada vaenlaste keeled. Praegu üritavad valgustunud globalistid vist meile selgeks teha, et vaenlasi ja nende keeli ei ole olemas. On ikka.
Igale venestajale, orjale ja muule globalistile on mul kõris lihtne ja mõjus rooma raevukriise, mis peaks tulema meieni otse Caesarilt, kes oli muuhulgas ka kuulus vihakõneleja: „Abi in malam crucem!“ (Mine ära halvale ristile!). Te küsite, mis vahe on halval ja heal ristil? Halval ristil on teekond igavikuni pikem ning vaestel varestel tuleb tühja kõhtu kannatada või nokkida inimest, kes veel hingab.
Kas see solvang võiks olla Sõnaveebis? Miks ka mitte! Aga pärast nupule vajutamist. Standardversiooni võõrkeeled kuuluda ei tohi. Võõrkeelte manu minnakse. Võõrkeeled ei tohi ise sinu juurde tulla. Nõnda peab see olema iseseisvas rahvusriigis.
Vaimuhaige või hull olemine mind väga ei morjenda. Õhtumaine hull võin ma iga kell olla, sest Õhtumaades jagavad hullud ja mittehullud sõbralikult avalikku ruumi, kuni hetkeni, mil hull ründab. Hullu, kes pole vägivaldne, kuhugi lukustada ei tohi. Seaduskuulekate hullude luku ja riivi taga hoidmine on kombeks totalitaarsema mentaliteediga riikides. Õhtumaades on vagus vaimuhaige vaba.
Jagasin Barcelonas korterit naisega, kes oli täiesti ametlikult hull. Kõik hulludokustaadid olid tal ilusasti olemas ja tarkade arstide pookstavid olid dokustaatidel all ka. Vaadake, minu korterikaaslane tahtis riigi kulul aborti teha ajal, mil abort oli keelatud. Ta lasi end hulluks kuulutada. Hulludele tehti tol ajal erand, sest rase hull võib end muidu suures ahastuses ära tappa või midagist. Vestlesin umbes samal ajal ühe Barcelona Ülikooli töötajaga, kes soovis väga, et abort oleks seaduslik. Võtsin praktilise hoiaku ning ütlesin: „Kui sul seda aborti vaja on, siis hakka hulluks! Võib-olla oleme me kõik niikuinii natuke hullud.“
Minu vestluskaaslane oli minu arvamuse pärast üpriski nördinud ning väitis, et tal peaks olema õigus teha aborti ilma enne hullupabereid vormistamata. Mina aga mõtlesin: „Meest sul ei ole. Rase sa ka ei ole. Vanus on ka juba tsipa kõrgevõitu. Aga vat, aborti on sul vaja teha. Tõenäosus, et sul aborti ka tegelikult vaja läheb, on nullilähedane. Ja kui läheb, siis mööna vähemalt, et mõrv on üks väga jube asi ning hakka nagu kord ja kohus paberitega hulluks. Sest paberitega hullud tohivad mõnikord natuke mõrvata. Teised ei tohi.“
Venestajate, globalistide ja orjade maailmas olen meeleldi nõus olema vaimuhaige ehk hull. Vormistage dokustaat ja digiallkirjastage see! Teatan alandlikult, et aborti ma ei vaja. Lohutav on muidugi maksumaksjate raha eest teada saada, et vene keeles on abort ka abort. Lihtsas teises šriftis. Ning kui varesed on Sõnaveebi standardversioonis ka ladinakeelsed, siis abort seda enam ei ole. Vahet pole, et tegelikult on abort sada prossa ladinakeelne sõna. Vene keel ikka Eestimaal eelkõige. Või kuidas?
15.11.2020 Anno Domini
Piret Kivi