Piret Kivi: rahvuste sõpruse ja ühtesulamise jutt on tuttav. Kommunistide ajast

Arvamus,
Sotsialistlik realism peaks olema ajalugu muuseumides, aga ta tuleb tagasi Euroopa Liidu suunalt koos kohustusliku rahvaste sõprusega. Pilt on illustratiivne.

“Tänapäeval õpetatakse koolis, et vaenlasi ei ole olemas. Tuleb lihtsalt vastaspoolt mõista ning selle mõistmise käigus jõuda ainuvõimaliku arusaamiseni, et vaenlane on tegelikult sõber. Sama palju inimene.

Muidugi võiks siinkohal öelda: „Miks te siis ei käitu nii nagu räägite? Saatke sõjavägi laiali, sest kelle tarbeks te seda kulukat seltskonda üleval peate? Vaenlast ei ole ju olemas, sest kui saabubki see, keda sallimatud kutsuvad vaenlaseks, siis saabus tegelikult ju sõber ja „meie inimene”. Kallistage teda ja elage edaspidi sõbralikult koos!”

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kopeerin natuke „Lühikesest filosoofia leksikonist” (Tallinn 1975, lk 261). Väga hea raamat ja seda kahel põhjusel. Esiteks on materjal suurepärane, kui osata eemaldada punane möga (vene ajal elanutele ei ole see raske). Teiseks loeks nagu kohati uuemat Euroopa Liidu propagandat.

Kuidas see on võimalik, kui ma loen N. Liidu raamatut? Kratsin pead ja lisan sõbralikud sõnad otse koletise suust: „Sotsialistlikele rahvustele on iseloomulik majandus-, kultuuri- ja sotsiaalpoliitilise elu kasvav internatsionaalne ühtsus. Nõukogude rahva kui inimeste uue, internatsionaalse ühenduse tekkimine lükkab ümber natsionalistide „ennustused”, et rahvuslikud erinevused on igavesed ja süvenevad paratamatult, ning kinnitab marksismi-leninismi seisukohta, et rahvused lähenevad ja sulavad küpses kommunistlikus ühiskonnas täielikult ühte.”

„Vau!” nagu uuemas maakeeles on kombeks oma entusiasmi väljendada.

Koletisi on mul raamaturiiulis teisigi (enamik adopteeritud Tartu raamatukogude äraviskamisele minevate raamatute hunnikuist). Mul on ka eelmise koletise poeg, kes on muide isast suurem, ehk „Filosoofia leksikon” (Tallinn 1985).

Mida õpetab mulle koletise poeg? Nii mõndagi. „Pärast kommunismi täielikku võitu viib rahvuste igakülgne lähenemine välja rahvuslike erinevuste järkjärgulisele kadumisele. Arenenud kommunistlikule ühiskonnale saab iseloomulikuks uus rahvustest laialdasem inimeste ajaloolise ühtekuuluvuse vorm, mis liidab ühtseks pereks kogu inimkonna.” (lk 261).

Tõepoolest, tundub, et kommarid ei jäta kedagi maha, vilgutavad koos aknal taskulampi ning tõstavad inimese rahvusest kõrgemale. Aga koletise poeg tahab veel rääkida. Kuna sõna on vaba ja kana ei pea enam urineerima, siis räägi, pojake, räägi! „Kodanluse ideoloogid peavad rahvusküsimuse ainukeseks lahendusviisiks rahvuste isoleerimist, mis tegelikult viib vaenu õhutamisele nende vahel, ühtede rahvuste allutamisele teiste poolt.” (lk 262).

Saan seega aru, et eestlaste kooli eest võitlejad on kodanluse ideoloogid ning eesti kooli venestajad on kommunistid? Võib muidugi ka nii öelda. Olen nõus olema kodanluse ideoloog (kõlab meelitavalt). Paluksin aga, et kommarid lõpetaks kohe teesklemise, et nad ei ole kommarid. On ikka. Võib-olla on nad ilusamates riietes eurokommarid, aga kommarid ikka. Koletis ja koletise poeg on rääkinud.

Kõigi rahvuste sõprus ja rahvuste ühtesulamine (tänapäevases soustis ka rahvuse valik ja muutmine elu jooksul) on jutt, mis on paljudele meie seast ikka väga tuttav. Muidugi see nn „rahvuste ühtesulamine” on tegelikult lihtsalt imperialismi ja suuršovinismi eufemism. Rahvused peavad kaduma, see tähendab võtma omaks „avatud rahvusluse” ja „edasi arenema”, aga tegelikult kaovad väikerahvused ja väikekeeled ning suurrahvused ja suurkeeled vohavad edasi.

Kuna neid suurrahvusi saab ka lõpuks rohkem kui üks (sest koletise ja tema poja optimismi ma ei jaga), siis hakkavad nad omavahel mõõtu võtma. See võib olla väga valus. Samuti  algab suurtel maaaladel, mis kuuluvad suurrahvustele, uuesti killustumine, sest minu tähelepanekute kohaselt tahavad inimesed tegutseda ikkagi väiksemates süsteemides ja mitte hingetutes imperialistlikes kolhoosides, kus traktor veab kõigile päeva lõpus teki peale ning kus sõna on vaba, sest ta on kõigi suust sama.

Kui te soovite koletise ja tema pojaga rohkem suhelda, siis sukelduge mõnda Tartu prügikasti või külastage raamatukogu. Kuigi ma ei imestaks, kui varsti hakkab raamatukogudest kirjandust kaduma. Sest miks leian mina selliseid raamatuid makulatuurihunnikust? Võib-olla on inimesi, kes ei taha, et me märkaksime ideoloogilisi sarnasusi Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahel?

Kuid see on kindlasti mingi väärastunud vandenõuteooria ja vaimuhaigus. Nende arvates, kes väidavad punane (!) moosivõru suu ümber, et nad on liberaalid, mitte kommarid. Arusaadav. Liberaal Lenin on alliteratsioon. Kommar Lenin ei ole. Salliv Stalin on ka alliteratsioon. Sõbralikust Stalinist rääkimata.

Jaburdused jaburdusteks, aga vaenlase mõttemaailmaga on huvitav tutvuda. Täna sooviksin seilata ühe progressiivse õpetuse lainetel ning näidata, kuidas tegelikult ei ole asjad nii nagu nad paistavad. Progressiivide vand(l)itornides vohab võimsalt arusaam, et konservatiivid on pahad ja äärmuslased, sest nad on kitsa silmaringiga, harimatud, lollid ning veedavad vaba aega poe taga võsas.

Mina valisin Riigikogusse Jaak Valge. Tuleb välja, et Jaak Valge on kitsa silmaringiga, harimatu ja loll ning veedab vaba aega poe taga võsas. Hea teada. Vähemalt on inimene värskes õhus. Vand(l)itornis arvatakse, et kui saaks nooremaid inimesi saata mõneks ajaks välismaale elama, siis muteeruvad nad imekombel Eesti200 elektoraadiks või millekski taoliseks. Ühesõnaga, avatud, sõbralikeks ja sallivateks mitme emakeelega naerusuisteks kosmopoliitideks, kes lürbivad mahelattet hüljatud vabrikuhoonetes.

Siniseid juukseid ei saa kahjuks välistada. Samuti igasuguste erandite tegemist islamile. Ehk siis seksuaalne ahistamine on muidugi paha (ka rollimängude tasandil), aga kui seda teeb mõni moslem, siis heidab progressiiv mulle hukkamõistva pilgu.

Kommenteerisin nimelt ühte olukorda, kus mind ründas koidikul moslemimeeste kamp. Nad piirasid mu ümber ning lõid mu ümber tantsu. Kui ma oleksin neile midagi öelnud ehk nendega suhelnud, siis oleksid nad võinud mulle kallale tulla. Taharrush gamea algab alati pidulikus võtmes. Joobutakse tantsust ja seejärel vägivallast. Ma olin vait, lasin onudel tantsu lõpetada ning nad läksidki ära. Enamasti lähevad ründajad ära, kui nendega mitte rääkida. Rääkimine ärritab säherdust seltskonda tugevalt.

Igatahes mõistis progressiiv ja suur islami spetsialist vihaselt leegitseva pilguga minu kogemuse hukka. Me olime ikkagi kogunenud, et rääkida islami kõigist aspektidest, see tähendab määgida kooris islami ilust ja headusest. Nojah… Islami tants on ka kultuur ja seega ilus ja hea. Ning mis saaks olla ilusam ja parem kui islami puntratants? Mis see natuke verd ikka täiskasvanud naisterahvale teeb! Lööb lihtsalt adrenaliini lakke. Adrenaliin on ilus ja hea.

Välismaa värgis on mõningaid murekohti. Nimelt on „välismaa” äärmiselt lai ja hägune termin. Välismaal võib elada koopas, iglus, džunglis, vigvamis, kõrbes, jõe ääres, mägedes, metsas, pilvelõhkujas, telgis, getos, mullis, Sorose ülikooli ühikas jne, jne. Välismaa alla käivad kõik maad peale Eesti. Tarzan, kes oli jarli poeg, elas välismaal koos ahviga (kuigi äkki oli ta Briti Impeeriumi territooriumil?). Vorkuta laagrites pärast sõda vaevelnud eestlased elasid välismaal (kuigi Nõukogude Liit võis arvata teisiti).

Samuti meenub lugu mehest, kes on Hispaania kodanik, kuid kellel on pool talu Hispaanias ja pool Prantsusmaal. Elektrimõõdikuid on tal kaks. Kui tema magamistuba on Hispaanias ja elutuba Prantsusmaal ning kui ta jääb mõnikord diivanil magama ning neid kordi tuleb palju, siis elab ta välismaal. Veelgi enam on see tõene, kui ta teeb elutoast magamistoa. Vahet pole, et köök, kus ta käib kohvi tegemas, on Hispaanias. Piiriületusi tuleb päevas muidugi meeletult. Isegi retk peldikusse võib sellise eluviisi puhul tähendada välismaale minekut. Jah, tema võib välismaale silgata aluspesus või isegi alasti ning seal nõnda elada. Telefon heliseb. „Kus sa oled?” „Välismaal vannis! Kurat! Nuustik jäi kodumaale maha. Kaks sammu. Olen kohe tagasi.”

Siiski võib eeldada, et selles välismaises tohuvabohus on olemas ka kuldne kesktee. Kuldne kesktee on minu meelest linnaelu ja inimühiskond laiemalt. Eestlased, kes elavad välismaal, ei ela reeglina džunglis koos ahviga (Vabandan siiralt nende ees, kes seda teevad). Nad ei ela ka koopas, iglus jne (Järjekordselt vabandan koopa- ja igluelanike ees). Isegi Sorose ülikooli ühikas on õlut joonud meist tühine vähemus (Nende ees ma ei vabanda!). Enamasti elatakse ikkagi kohalikus ühiskonnas. Mida näeb kohalikus ühiskonnas toimetav eestlane? Ta näeb nii mõndagi.

Tekib võrdlusmoment Eestiga. Väga suure tõenäosusega kogeb eestlane välismaal teatavat keelelist distsipliini ja hügieeni. Ta näeb, et kui kohalikku keelt ei oska, läheb elu väga raskeks, tihti võimatuks. Ta näeb, et inimesed, kes oskavad võõrkeeli, ei kipu neid keeli alati oma kodumaal kasutama. Eestlasele tundub see kõik väga õige ja hea. Mõne aja pärast juurdub see ühiskonnamudel tema ajju. Ning mis juhtub siis? Eestlane saabub Eestisse, mille ainuke (!!!) riigikeel on eesti keel (sätestatud põhiseaduse paragrahvis number kuus). Ta tutvub Eesti kodanikega, kes eesti keelt ei oska või oskavad seda lasteaialapse tasemel. Ometi on säherdustele pihku surutud Eesti Vabariigi pass.

Need „kaasmaalased” soovivad eestlasega suhelda vene keeles (vanemad inimesed) või inglise keeles (nooremad inimesed). Eesti keelt ei oskavat nad oma sõnul seetõttu, et Eestis pole olnud võimalust õppida ja piisavalt praktiseerida. Paljud ärrituvad, kui nendega eesti keeles suhelda. Paljud teesklevad, et nad saavad aru, kui tegelikult see nii ei ole. Praktika seda rahvast tegelikult huvitavat ei tundu. Eestikeelseid raamatuid ei loe nad mitte kunagi. Inglise keelt oskavad „kaasmaalastest” noored aga sellest hoolimata, et nad pole kunagi seda keelt rääkivas riigis elanud. Müsteerium!

Eestlane läheb toidupoodi ja avastab, et suurel osal kohalikest toodetest on peal mitmekeelsed kirjad. See tekitab eestlases väga suurt sisemist segadust, sest välismaal olid kohaliku toodangu sildid ikkagi kohalikus keeles. Kuskil polnud võipakil lisaks muid keeli. Eestlane läheb panka ja satub ootamatult Venemaale. Kõikjal vilgub venekeelne reklaam. Müügisaalis rõkkab venekeelne teenindus. Kui tuleb eestlase kord, siis teenindab teda vanem eesti naisterahvas, noor poluvernik või puist eesti keelt purssiv vene neiu. „Issand kui veider!” mõtleb eestlane ning tuletab meelde olukordi, kui ta pidi pangas käima välismaal. Loomulikult kohalikus keeles.

Ma ei hakka siin praegu nimekirja tegema, kuid olen täheldanud, et päris paljud eesti soost ja just konservatiivsema meelelaadiga isikud on elanud, töötanud, õppinud mõnda aega välismaal. Nad on teinud seda just linnades. Eeldan, et see kogemus on tekitanud meis arusaamise, et ka Eesti peab olema keeleliselt nagu teised iseseisvad riigid. See kogemus on kaugendanud meid ka eestlaslikust häbitundest, et mis nüüd mina tagasihoidlik mittekeegi, ning tekitanud soovi võidelda õigluse eest. Me ei taha olla oma kodumaal orjad, keda mõnitatakse otse või kaude, kui me kasutame siin eesti keelt ning tahame viibida eestikeelses avalikus ruumis.

On ilmselge, et väikesed riigid peavad keelte maailmas kasutama tervet mõistust. Ei saa ju eeldada, et iga turist või paariks päevaks Eestisse saabunu peaks oskama eesti keelt. Ei pea. Uudishimust võiks see isik ju välja uurida mõned vajalikud sõnad, aga kui ei uuri, pole hullu. Seega soovitan võtta šnitti Iisraelilt. Nemad suhtuvad turistidesse väga positiivselt ning räägivad nendega meeleldi igasuguseid võõrkeeli. Olen rääkinud paljude mittejuutidega, kes on Iisraelis turistina käinud ning nende muljed on alati olnud suurepärased. Keelelisi probleeme seal turistidel ei ole. Seega arvan ka mina, et turiste pole mõtet Eestis eesti keelega „ahistada”. Kuigi Iisraelis peaks heebrea keeles leiva vast igaüks kätte saama, kui ta mõtleb Jeesuse sünnikoha peale. Petlemm. Bet-Lehem. Leiva maja. Pagaritöökoda?

Õppisin vahepeal heebrea keelt ning külastasin ka foorumeid. Oma suureks üllatuseks avastasin sealt palju venekeelseid juute, kes olid kolinud Iisraelisse elama. Meeles on nende hala. Alguses olevat olnud keeleliselt väga raske, aga riik plaksutas piitsa ja armu ei andnud. Mäletan, kuidas üks vene juuditar kirjutas sellest, kuidas ta esimest korda Iisraelis arsti juures käis. Rääkida tuli nui neljaks heebrea keeles. Punkt. Sest tema ei olnud selles riigis turist. Jah, Iisraeli süsteem sobiks mulle hästi ning oleks Eestis igati mõistuspärane. Püsielanike jaoks on riigikeel ja turistide jaoks kõik võõrkeeled, mida osatakse ja soovitakse kasutada. Kuigi võõrkeeli oleks Eestisse vaja enam. Koolides peaks väärtustama võõrkeelte paljusust, mitte õpetama kõikjal samu keeli. Aga see on teine valulik teema.

Eriti veidraks kisub olukord, kui välisriikides tutvutakse meie põhiseaduse paragrahviga number kuus ning eeldatakse, et see paragrahv kehtib. Oo püha lihtsameelsus! Siis teevad mul südame härdaks Läti sprotid. Nimelt läksin poodi ja nagu alati tundsin suurt kurbust, sest pidin vaatama, kuidas meie plantaatorid ja muidu lömitavad orjameelsed isikud ehitavad siia kolmkeelset riiki. Järsku nägin riiulil sprotte, mida ma polnud mitte kunagi varem näinud. Ma ei oleks neid ostnud, kuid panin tähele, et kirjad karbil olid AINULT eesti keeles.

Tundsin hinges ootamatut rõõmusööstu. Need kuldsed sprotid olid kuldne päikesekiir venestunud ja inglistunud poes, kus keegi lõugas valjuhääldist vene keeles: „Karoonavirus!” ja muud infot, mis ei olnud kindlasti mõeldud turistidele. Ostsin sprotid ära. Väga hõrgud olid. Pärast hakkasin suure huviga pakendit uurima, et teada saada, milline eesti mereplantaator ei ole ori. Vaba inimesega on alati tore tutvuda. Oma hämminguks avastasin, et sprotid tulid meile Lätist. Sain aru, et Lätis arvatakse, et meie põhiseadus kehtib päriselt. Must huumor. Igatahes oleme ületanud piiri tavamaailma ja hullumeelsuse vahel, kui Lätist tuleb siia AINULT eestikeelsete kirjadega kaup, aga Eestist sarnast käitumist ei leia.

Välismaal elav eestlane on väga suure tõenäosusega kokku puutunud ka isikutega, kelle vanemad on sisserändajad, kuid kes on ise selles riigis üles kasvanud ja koolis käinud. Ta adub, et need isikud saab jagada kolme gruppi:

Oskab riigikeelt ja oma vanemate keelt võrdsel määral.

Oskab riigikeelt ning mingil tasemel ka oma vanemate keelt. Riigikeele oskus on selgelt palju parem.

Oskab riigikeelt ja oma vanemate keelt ei oska.

Aastate jooksul teeb välismaal elav eestlane statistikat ning jõuab järelduseni, et sisserändajate järglased kipuvad olema gruppides kaks ja kolm (sellest hoolimata, et grupp üks ei ole sugugi keelatud, lihtsalt ennast väärtustav riik ei toeta seda). Seega saab välismaal elav eestlane aru, et inimese põhiloomus on enamasti lojuse oma (ilma sunnita toimetavad ainult entusiastid, keda on väga vähe) ning talle meeldivad ühiskonnad, mis sellest ka aru saavad. Välismaal elav eestlane hakkab mõtlema, miks Eestis inimloomusest aru ei saada.

Siinkohal võivad progressiivsed jõud mürgiselt salvata ning tsiteerida mulle põhiseaduse paragrahvi number 12. Nad väidavad, et selle paragrahvi kohaselt olevat me kõik võrdsed. Ega ikka ei ole küll. Me oleme SEADUSE ees võrdsed. Lisan kiiruga, et ma olen ise paragrahv number 12 väga suur austaja. Peamiselt seetõttu, et ma nägin seda paragrahvi unes. Unenäos jalutasin ma vapustavas Itaalia kunstimuuseumis. Üks esteetiline nauding jälitas teist. Ühes suures ja hämaras saalis nägin ehtsa Tiziani ees põrandal pikali muuseumivalvurit. Läksin kohkunult lähemale, sest valvur võis vajada minu abikätt.

Mehe kõrval oli mingi ese. Võtsin selle kätte. Mu käsi oli järsku niiske. Kõrvalruumi uksed läksid lahti. Sisse jooksis palju rahvast. Kõik karjusid itaalia keeles. Mina tõusin püsti. Mu käsi oli verine ning käes oli mul pistoda. Üritasin seletada, et ma ei ole midagi teinud, kuid mind lohistati vangikongi. Pärast tuli välja, et hämara saali turvakaamera oli katki. Asi näis väga hull. Õnneks sain loota sellele, et kuigi ma ei ole Itaalia kodanik, siis saan ausa kohtuprotsessi. Täpselt samasuguse nagu põlisrahva esindajad.

Just sellepärast pooldangi ma põhiseaduse paragrahvi 12. See kaitseb mind. Usun lausa tuhat protsenti, et kohtusaalis peavad kõik olema hallid saviplönnid. Seal ei tohi mängida rolli nende sugu, vanus, rass, rahvus, religioon, haridustase, riietumisstiil, seksuaalsed praktikad ja muu taoline värk. Selline süsteem on väga kasulik kõigile eestlastele, kes kondavad Itaalia muuseumis ja koperdavad muuseumitöötaja laiba otsa.

Tegelikus elus võib aga kulmud väga kõrgele tõsta, sest mu unenägu läks edasi. Mulle saabus vangikongi külla 95-aastane mürdilikööri järgi lõhnav Sinjoor Tottoore Makaroone Kanelloone (nimi kirjutatud üles kuulmise järgi), kes oli küll täiesti kurt ja kolmveerandpime, kuid omas tervelt seitsmekümneaastast kogemust ohtlike mõrvarite kaitsjana (riikliku õigusabi korras). Sellises olukorras jäi mul kahjuks üle ainult üles ärgata, sest unenägu võttis minu jaoks ebameeldivaid pöördeid.

Ma ei taha kedagi tema mannavahupilvelt julmalt alla lükata, kuid Eestis põhiseaduse paragrahv number 12 tegelikult ei kehti. Selles saab igaüks oma silmaga veenduda, kui ta võrdleb kohtulahendeid. Võtke sama paragrahv ja samad lõiked ning otsige kohtulahendeid. Teid ootab ees kohutav segasumma suvila, kus põhiseaduse paragrahv 12 on selgelt kontvõõras, kes saab tappa, kui ta julgeb suud paotada.

Mis minust Itaalias sai? Kuigi mu advokaadil enam suus või ei sulanud, oli mul siiski taskus üks trumpäss, mis toimib väga paljudes riikides. Ma olen naine. Naistele määratakse raskete kuritegude eest kergemaid karistusi. Miks see nõnda on, kui paragrahv 12 ei luba sugu vaadata? Sest nagu ma olen püüdnud siin seletada, paragrahv 12 on idealism.

Tegelikus elus see õilis paragrahv enamasti ei kehti. Paragrahviga 12 liputavad libademokraadid siis, kui on vaja vastastele häbitunnet tekitada, neid alavääristada ning noomida ja manitseda. Kõigest hoolimata pooldan ma ise seda paragrahvi. Sinjoor Tottoore Makaroone Kanelloone pooldab ka. Vahet pole, et tema peab seda lugema mikroskoobi abiga. Ta pooldab seda ning võitles minu eest surmani. Jah, ta kukkus kohtusaalis kokku ja lahkus meie seast. Toon teieni tema viimased sõnad: „Mu klient on hea. Ta jumaldab meie kunsti. Ta pole kedagi tap…” See oli kohutav. Ärkasin üles ja nutsin.

Mida öelda kokkuvõtteks? Pean nõustuma progressiividega. Tõepoolest, kallid eestlased, minge ja elage mõnda aega välismaal. Lihtsalt ettevaatust, et galeriid ei muutuks galeerideks! Muidu on välismaa igati kasulik kogemus. Seal ei juhtu aga suure tõenäosusega mitte see, mida eeldavad progressiivid. Otse loomulikult te muteerute, aga mitte avatud ja sallivaks ajusurnud tondiks, kes soovib võõrvallutajate ees roomata, vaid hoopis konservatiiviks ning kindlasti ka selleks, keda Eestis kutsutakse mõnitavalt äärmuslaseks ja marurahvuslaseks.

Ma lähen sprotte sööma. Kahvliga. Otse konservist. Nämm-nämm.

30.12.2020 Anno Domini

Piret Kivi

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused