Piret Kivi: tunded ja mõtted, sõnad, teod – millises tsoonis on vaja politseinikku koeraga?

Arvamus,
- Updated
Vihakõne vastasus peaks käsitlema vaid konkreetseid tegusid, mitte aga mõtteid või muud ennetust.

“Meie kalli emakeelega on nüüd sedapsi, et gängsterid Eesti Keele Instituudist ahistavad ad nauseum (maakeeli oksepangeni). Mõned andunud eestlased on sellise rünnaku peale vajunud masendusse ning tunda on ka allaandmismeeleolusid.

Minu suured inspiratsioonid on siinkohal ikkagi Johannes Aavik ja Aivar Pilv. Johannes Aavik, sest ta lihtsalt kirjutas oma vaenlased hirmu- ja õudusjuttudega surnuks, ning Aivar Pilv, sest kui see tüüp asub seletama, siis tekib hinge sügavustest loomulik karje:

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

„Ma teen kõik, mis te tahate. Aga ärge palun Jumala pärast enam mitte kunagi mitte midagi mulle enam seletage!“

Mina alla ei anna ning kirjutan nii nagu ikka. Teemade kohta, mida pean oluliseks.

Ma teen mõnikord tõsist nalja ja ütlen, et on ainult üks põhjus, miks ma ei ole mõrtsukas. Mul puudub raha palgata ennast kaitsma Aivar Pilv. Sest siis oleks alguses ma ei tea, millest te siin üldse räägite, siis hädakaitse ja pärast seda meeltesegadus ja raske lapsepõlv ja tervis pole ka enam see, mis peaks olema ja mul on nii kohutavalt kahju ning miks on mu kong novembriöödel rõske ning kurat ja põrgu, kellel on lõppude lõpuks Eesti Vabariigi kõige stiilsem ja päevitunum advokaat? Minul. Seega? Palun laske mind kohe vabaks, sest teie ebainimlik mõrvasüüdistus tekitas mulle püsiva vaimse trauma ning ma olen suremas.

Mõrtsukas ei ole ma ka etümoloogilistel põhjustel. Sest vaadake, hispaania keeles on olemas kaunis sõna alguacil. Uskuge mind, te saate sellest sõnast kohe aru, kui te maigutate seda väga lõdva suuga. Maigutage! Veel. Veel. Veel.

Ibeeria poolsaar oli kunagi moslemite käes. Minister on ladina keeles ka teener. Vesiir on islami tsivilisatsioonides minister. Kaks sõna segunesid. Alguacil on määratud artikliga vesiir. Ma ei süüvi siinkohal umajaadide keeleteadusesse. Lisan vaid, et 8. sajandil toimus õõvastav veresaun, mille käigus abassiidid tapsid kõik umajaadid, v.a. ühe printsi, kes pääses põgenema. Ta põgenes Ibeeria poolsaarele. Seega oli sealne dialekt tsipa erinev, aga lõdva suuga saate te hakkama.

Tänapäeva hispaania keeles on alguacil relvastatud kohtuteener. Ta on kohal, sest mõni süüdistatav võib sattuda deemonite küüsi ning rünnata. Eesti kohtusaalides on alguacili asemel masendavad ja tülpinud konvoid. Väikest Mukki ei ole. Väike Mukk oli muideks Nikaia elanik. Mainin nende lugejate jaoks, kelle jaoks on tähtis Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus.

Aga noh, Aivar Pilvi päikseline kohalolek minu kaitsjana kustutaks selle etümoloogilise ebameeldivuse otsemaid. Ma elaksin raske olukorra üle.

Aitab jauramisest. Vaja on liikuda surnuks kirjutamiseni. Teema on vihakõne, vaenukõne, raevuröögatus või ükskõik milline sünonüüm või eufemism, mis tähendab midagi analoogset.

Peab mõtisklema selle üle, mis on kurjus. Kas kurjus on loomulik? Väidan, et inimeste maailmas on kurjus loomulik. Ma tean, et seda öeldes, pean ma luuavarrega eemale peksma plutiplutitavate tädide ja onude horde. Olgu siis nii. Mu kaitsja klatib selle rahvarämpsuga hiljem ära. Nad ründasid mind halastamatult. Paragrahv 28, lõige 1 (https://www.riigiteataja.ee/akt/103012020016?leiaKehtiv vaadatud 03.11.2020). Kõtt!

Inimeste maailmas on kurjus loomulik. See ei tähenda, et meil oleks kohustus panna toime kurje tegusid. See tähendab aga, et me peame kurjust kantseldama ja vajaduse korral tuuseldama. Millal peab aga hakkama normaalses ühiskonnas kurjusele tähelepanu pöörama?

Üksikisiku tasandil võiks seda muidugi teha alati või peaaegu alati. On hüveline üritada saada paremaks inimeseks. Ei ole hüveline manitseda ja õpetada täiskasvanud kaaskodanikke.

Aga riigi tasandil?

Tunnen, kuidas luual tuhiseb minu suunas Euroopa Liidu direktiiv. See ju puha nõiamoor! Tagane, Ursula! Aga mis teha, vastan küsimusele.

Van Gogh ja Gauguin elasid vahepeal natuke aega koos. See oli kummalegi viljakas aeg, sest maailmakuulsaid maale tuli nagu Vändrast midagi muud. Väga palju. Kahjuks kippus kooselu kurjaks. Kui päeval olid kunstnikud rakkes ja maalisid nii et värv pritsis, siis pärast päikeseloojangut haarasid neid kummalised ja kahtlemata kurjad (!) tungid. Kõigepealt tarvitati ülemäärastes kogustes alkoholi. Seejärel leidsid aset sündmused, mida on väga valus kommenteerida. Teen seda seega põgusalt. Kunstnikuhärrad peksid teineteist. See oli väga jube. Õnneks polnud nad kaerahelbed ning seetõttu läks valu hommikuks üle. Püsiv vaimne trauma jäi ära ning töö surematu kunsti rinnetel jätkus takistamatult. Muidugi, võib arvata, et vähemalt Vincentil oli see va püsiv vaimne trauma pidevalt niikuinii man, sest just ajal, mil ta jagas oma kaasvõitlejaga eluaset, nüsis ta maha oma kõrva. Kohutav.

Oletame, et kunstnikke oleks külastanud politseinik koeraga. No ma ei tea, igal tsiviliseeritud eurooplasel, kellel on olnud au tarduda nende kunstnike loomingu ees (ja mul on see au olnud päris palju kordi), oleks ju siinkohal kohustus saata politseinik vulgaarsete sõnadega sinnasamusesse ning tõmmata koeral üle koonu. Kuigi, jätkem vast vaene loom rahule. Ta ei tea, mida ta teeb.

Kurjus jaguneb enam-vähem kolme gruppi: tunded ja mõtted, sõnad, teod.

Millises tsoonis on meil vaja politseinikku koeraga? Ja pärast minu päevitunud advokaati, kes teid kõiki koomasse kõneleb?

Oleneb ühiskonnast.

Mina ei tea, mida teie tahate, aga mina tahan elada normaalses ühiskonnas. Ühiskonnas, kus on olemas ka suurte kunstnike loomingut. Steriilsed sõbralike tädikeste ja sallivate onude kohitsetud ühiskonnad täidavad mind puhta õõvaga. Sädista ja lõimi oma liba-MTÜs, tädike. Küll riik ja teised riigid sulle maksavad. Minust tagane kiiremini kui saatan. Sest vastasel juhul kogun ma kõigepealt raha, siis tõmban sul mõnuga üle küüru ja tutvun Aivar Pilvega. Selge?

Minu ühiskonnas on seega kaks piiri. De jure piir ja de facto piir. De jure piir jookseb sõnade ja tegude vahel. Kuni tegudeni on elu vaba. Mõtle süngeimaid võimalikke mõtteid. Vihka nii et tossu tuleb kehaõõnsustest. Sõima vabalt teisi milleks või kelleks iganes. Laamenda ja räuska. Politseinikku ja koera sa ei huvita. Sa võid huvitada teisi inimesi, kes sinuga väga suhelda ei taha.

Mina näiteks ei taha üldse suhelda inimestega, kes mind alandavad ja solvavad. Aga ma olen valmis surmani kaitsma nende isikute püha õigust mind alandada ja solvata. Surmani. Ma paluksin ainult luba teha seda kirjalikult. Ma ei soovi sellise kõntsa lähedal viibida. Aga oma kirjaliku (!) kaitsekõne olen ma valmis nende heaks alati esitama. Neil on täielik õigus mind mõnitada. Ja minul on täielik õigus neid vältida nagu katku ja koroonat.

De jure piir seletatud, liigun de facto piirini, mis on kahtlemata puhtalt olemuslikult huvitavam, sest ta on hägusem. Mäletan, kuidas vend Rubruquis käis 13. sajandil mongolitel külas. Egas see piiriületus old siis nagu praegast. Tol ajal ületati piire rahulikult. Lihtsalt üle nende kapates. Mõnda aega hiljem –  isegi päevi hiljem –  ratsutas vastu piirivalve patrull. Siis tuli vastata loogilistele küsimustele. Nt „Kes te olete?“ ja „Mida te siin teete?“ Nagu ka tänapäeval.

Eks see de facto piir olegi nagu 13. sajandi piirivalve patrull. Seletan võimalikult lihtsalt. Mingitel juhtudel peab suurema hüve nimel vaatama kõrvale. Ehk siis, las kunstnikuhärrad peksavad öösi teineteist. Päeval on nad uuesti sõbrad ja maalivad edasi. Sina ostad pileti ja härdud hiljem nende maalide ees. Lihtne.

Aga?

Jah, üks oluline aga on olemas. Tuleb võtta vastutus. Ehk siis, kui kunstnikuhärrad või keegi muu lähevad liiale ning tekib tõsine vigastus – või hoidku Issand meid säherduse kurbmängu eest –  vägivaldne surmajuhtum, siis peab süüdlane loomulikult täie rauaga vastutama. Siin enam raske lapsepõlv ei loe. Välja arvatud loomulikult kui meil on sama advokaat. Sest kui on, siis saab kunstnikuhärra vanglas võimaluse edasi maalida. Oma isiklikus stuudiokongis.

Nali naljaks, normaalses ühiskonnas on olemas vihateod, mille leebemaid vorme mõnikord ei nähta, sest ei nähta. Vihatundeid, vihamõtteid ja vihakõnet seaduse silmis olemas ei ole. Punkt.

Katsed muuta piire on minu jaoks õõvastavad, jälgid ja jubedad. Selliste katsete vastu peab võitlema. Kuni surmani. Soovitavalt muidugi tädikeste ja onude surmani. Sest mina jään ellu.

Tänu vihakõne kehtestamise fännidele hakkas mind päriselt huvitama, kas on võimalik oma tundeid kontrollida. Sest mina oma tundeid enda arvates kontrollida ei suuda. Leidsin Tartus prügikastist targa ingliskeelse raamatu, kus üks psühholoogihärra rääkis muuhulgas armastusest. Armastus on kahtlemata kaunis ja ülev tunne. Kuid kas on võimalik kasutada oma tahet selleks, et armastada?

Psühholoogihärra ütleb, et Stockholmi sündroom ja armumine sünnivad samas ajupiirkonnas. Ta teostas teaduslikud arvutuskäigud ning väidab, et kui armumise objekt on teie arvates ilusa välimusega ning te satute koos ohtlikusse olukorda, siis on šanss üks kolmest, et te armute. Päriselt. Nii et, kui on soov armuda, siis peate minema potentsiaalse partneriga tondilossi või pimedasse metsa, Lõdisege ja armuge siis teineteise embuses. Muidugi, armumine ja armastus pole sama asi.

Must udu on meie maal. Kui must udu ei haju, siis tuleb Euroopa Liidust lahkuda. Mitte vast kohe ja esimeste seas, sest Eesti on väike ja eestlasi on vähe, aga lahkuda sellisel juhul tuleb. Vihakõne ja muud jaburdused ei lähe kuidagi kokku selle hetkega, mil ma sumpasin Amsterdamis mudas. Mul oli vahemaandumine ja aega täpselt üheks asjaks. Van Goghi muuseumiks. Muuseumi ümber oli mudane. Sumpasin mudas ehitustöölisteni, kes ütlesid mulle, kus on muuseumi sissepääs.

Kui mingi osa minu tekstist on vihakõne ja Aivar Pilv ei ole nõus mind esindama pro bono, siis nägin oma teksti unes. Unenägu oli sahtlis nimega satiir. Ja on tänase seisuga vaba.

Minus pulbitseb viha.”

03.11.2020 Anno Domini

Piret Kivi

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused