11.01.2021
Hetk kurikuulsast filmist.
“Alljärgnevas mõtiskluses räägin mõtetest, mida tekitas mulle 1960. aasta film „Väike õuduste pood” (https://www.imdb.com/title/tt0054033/ vaadatud 11.01.2021). Olen kuulnud, et on olemas inimesi, kes ei ole seda filmi jõudnud veel vaadata, aga soovivad seda võib-olla kunagi tulevikus teha. Nendel paluksin mõtiskluse lugemine siinkohal lõpetada.
Filmis „Väike õuduste pood” on kaks peategelast: noormees, kes töötab lillepoes, ja vägivaldne inimsööja taim, kes oskab rääkida. Taim on alguses hästi armas ja nunnu, sest eks ole ju inimestestki kurjamid olnud kunagi armsad rinnalapsed. Igatahes lepib rääkiv roheline sõber alguses paari veretilgaga sõrmeotsast, kuid hakkab lõpuks nõudma laipu. Tagasihoidlikust meesmüüjast saab mõrvar ning kõige lõpuks taime toit. Liitsõnu enam mittetundvatele „kiir kaera helvestele”, kes loevad „eesti keelset” teksti ja söövad „kala suppi”, ja mitte kunagi neid tundnud meie inimestele: „Mitte taimetoit! Näete ju vahet! Siin isegi äärmiselt suurt vahet! Kui adopteerite leemelembelise kala, siis saate ka teda toita kala supiga. Mitte kalasupiga. Ärge mitte kunagi tehke oma kalast kannibali!”
Mulle hakkas filmi vaadates tunduma, et noormees on eestlane. Ta on töökas ja häbelik. Valmis kõigile meeldima ja vastu tulema. Sõimlev ja räuskav taim on aga suurvene šovinist. Alguses on šovinist väike ja nõrk ning seega sunnitud olema mõneti mahedama iseloomuga. Porise kirsapoti asemel on tal jalas pisike porine papupott. Lõpus näitab taim aga oma tegelikku palet ning troonib võimsas kirsapotis, kust muda, pori, savi, liiva, kiviklibu, sõnnikut ja mulda leiab kindlasti rohkem kui kirsat. Taime juures käivad audientsil ahhetavad rahvamassid, kes tõusevad ootamatus siseruumigrüünes kestvateks ovatsioonideks.
Suurvene šovinistidega käituvad paljud eestlased nagu lillepoe meesmüüja taimega. Mis see siis ikka teeb, kui ma vene vanatädiga mõned sõnad vene keelt räägin? Ta on juba vana ja ei ole viimase poole sajandi jooksul jõudnud veel eesti keelt õppida. Sümpaatne ja ülilõimunud Lasnamäe noorsugu ei oska eesti keelt, sest noortel puudub Eestis igasugune võimalus eesti keelt praktiseerida. Just selliste enesetapjalike mõtete taustal pihustatakse taime lõugade vahele esimesed veretilgad. Nad sajavad sinna nagu venekeelsed hõiked „karoonavirus” Eesti Vabariigi kaubanduskeskuste mögafonidest.
Taim kasvab. Lillepoe klientidele meeldib lillepoe uus multikultuurne väljapanek. Enne olid seal vist ainult igavad nelgid ja astrid. Nüüd saab aga nautida eksootikat. Sõna „eksootika” tuleb meieni Kreekast. Sõna „etümoloogia” tuleb ka Kreekast. Kohutavalt palju sõnu tuleb Kreekast. Ilma kreeka keeleta ei olegi väga võimalik eesti keelt rääkida. Muid õhtumaiseid keeli ka ei ole. Paljude sõnade tähendusväli on aga natuke nihkunud, sest ei teadvustata enam sõna kodukohta. Seega on igati mõistlik mõnikord uurida, mida need sõnad tegelikult võiksid tähendada. „ Etümoloogia” ἐτυμολογία:
ἔτυμον on „tegelik tähendus”, λόγος aga „sõna”, „õpetus” ja tundub, et umbes miljon muud asja. Tegemist on väga sügavamõttelise sõnaga, mida minu kui lihtinimese mõistus ei võta. Hiinlased tõlkisid Johannese evangeeliumi ἐν ἀρχῇ ἦν ὁ λόγος, mis on maakeeli „Alguses oli Sõna” (Jh 1:1) lauseks 太 初 有 道. Selle lause viimane kirjamärk (道) on dao ehk tao (maakeeles „kulg”). Logos ja taoismi tao kattuvad. Vat nii sügavamõtteline värk on logos.
Etümoloogia on siis lühidalt tegeliku tähenduse õpetus. Kindlasti ka kiiks, mis on mul man olnud aastakümneid. Mulle meeldib veeta aega etümoloogia sõnaraamatuis. Mõned „keerulised asjad” loksuvad nii väga ruttu paika. „Eksootika” tuleb sõnast ἐξωτικός, mis tähendab „väljastpoolt”. See, mis tuleb väljast, on eksootika. Meie peame Eestis tarbima eksootikat ilma lahkumata kodukandi „lillepoest”, sest mis see siis ikka teeb, kui meil on venekeelsed riigikoolid? Mis see siis ikka teeb, kui vene keeles saab poes ja arsti juures käia? Las subtiitrid olla kinos venekeelsed! Need ei häiri ju kedagi. Või äkki häirivad?
Taim kasvab mühinal ning hakkab nõudma esimesi inimohvreid. Asja positiivne külg. Lillepoe meesmüüja oli filmis üpriski nõrganärviline ning allus taime verbaalsetele provokatsioonidele. Ta poleemitses taimega (πόλεμος on aga kahjuks kreeka keeles „sõda”. Sõda, mida inimene taime vastu juba ei võida). Siiski on märgiline, et noorsand unustas ära, et taim oli tugevalt juurdunud oma porise kirsapoti sisse. Roheline mehike karjus ja märatses, aga temast oli võimalik eemalduda. Tema võimalused kallale tulla olid väga piiratud. Tegelikult olematud, kui välja arvata stseen, kus taim müüjat edukalt hüpnotiseeris. Sõjategevus oli poes puhtalt psühholoogiline.
Vaatan sõna „psühholoogiline” etümoloogiat. Sõna teine pool kattub sõna „etümoloogia” teise poolega. See ei ole loomulikult juhus. Aga sõna esimene pool? Nagu me vist teame, on ψῡχή „hing” või midagi taolist. Aga mina vaatan kaugemale. Saangi teada, et ψῡ́χω on „puhun”. See pole üllatav, sest soome keeles on „puhun” räägin. Taim hingab välja õhku, aga ka sõnu. Filmis nõudlikke ja kurje sõnu. Süüa! Kohe! „Hüpnoos” tuleb muidugi kreekakeelsest sõnast ῠ̔́πνος, mis peaks tähendama und.
Eesti Vabariigi lillepoe tagaruumi on tekkinud veel üks armas taimehakatis, kes vajab meie hoolt, verd ja ihu. See armas idu (!) puterdab puuinglise keeles, sest puud on ka taimed. Mõned puud elavad dendropargis (δένδρον on vanakreeka keeles „puu”). Varsti kasvab idu suuremaks ja hakkab lärmi lööma. Ka selle taime jaoks jagub sõbralikke müüjaid, kes on valmis andma talle esimesi tilku verd, sest mis see siis ikka teeb, kui toredad džunglivõrsed ei oska eesti keelt ja Eesti pole enam eestlaste rahvusriik. Müüjad, kes ei soovi röökiva taimega samas lillepoes viibida ja vabatahtlikel hüpnoosiseanssidel osaleda, loomulikult vallandatakse. Kõik on ju eestlased, kes Eestis elavad. Ka taimed on eestlased, kui nad ise nii väidavad.
Ja uskuge mind, psühholoogilist sõda pidav taim on valmis kuulutama end ka eestlaseks. Kui see ajutine meede aitab tal päriseestlasi tappa ja alla neelata. 1986. aastal tehti filmist uusversioon (https://www.imdb.com/title/tt0091419/ vaadatud 11.01.2021). Taim on endiselt roheline, aga kui silmad kinni panna ja teda kuulata, siis pigem hoopistükkis tõmmu või siis mustanahaline nagu uuemas maakeeles öeldakse (https://youtu.be/GLjook1I0V4 vaadatud 11.01.2021).
Soovitan neile, kes sallivad šovinismi ja neile, kes näitavad oma tegudega, kuidas nad eestlust ja eestlasi jälestavad, vaadata filmi „Väike õuduste pood” lõppu. Seal on selgelt näha, kuidas armsast rääkivast taimekesest kasvab külmavereline sarimõrvar ja inimsööja. Üksinda poleks ta seda eluilmaski suutnud. Tal oli salliv ja sõbralik abiline. Loo moraal on lihtne: ärge hoolitsege vägivaldsete võõrliikide eest! Nad tapavad teid lihtsalt ära.
Kui keegi arvab, et minu lugu potilillest, kes on suurvene šovinist, on mingi kahtlane jauramine ja jama, siis tõenäoliselt ta eksib. Filmis on lillepoe omanik keegi härra Mushnick, kes erandina oma tütrest räägib inglise keelt aktsendiga. Mushnick peaks olema juudi nimi. Ühes stseenis härra Mushnick ärritub ning kostitab taime krehvtise epiteediga „meshuggener” (https://www.youtube.com/watch?t=2673&v=UhSP0ldQnuk&feature=youtu.be vaadatud 11.01.2021), mis on jidiši keeles hull või hullumeelne (משוגענער). Sama tüvi peaks olema ka käibel heebrea keeles (https://www.morfix.co.il/crazy vaadatud 11.01.2021).
Miks elab härra Mushnick Ameerika Ühendriikides? Võib-olla ei meeldinud talle või tema isale omal ajal suurvene šovinism? Riiklikud sotsiaalpogrommid käisid hästi natuke närvidele? Seega on täiesti võimalik, et minu arusaamine filmist ei ole topakas, vaid täitsa õige. Suurvene šovinismi vihkas kelmikal moel üks teine kuulus vene juut, kes oleks võib-olla lasknud mu maha tappa, kui ma oleks teda näkku vene (!) juudiks kutsunud. Kui Meyer Lansky käest küsiti: „Kust te pärit olete?”, siis vastas ta alati: „Poolast.” Ainult et… tema sünnitunnistusel oli kirjas Vene Keisririik. Seda fakti mees ei talunud ja ka eitas. Meyer Lansky sündis linnas nimega Grodno või Hrodna, mis on tänase seisuga Valgevenes.
Eestis on olukord eriliselt mäšugene, sest siin harrastavad suurvene šovinismi ka vene juudid. Isegi juudi kool on meil ju venekeelne! Absurd kuubis. Aga noh, film on Ameerika oma ning Ameerikasse emigreerunud vene juudid vihkasid suurvene šovinismi kindlasti palju rohkem kui eestlased. Vene koolis nad seal raudkindlalt ei õppinud. Eestlased toidavad suurvene šovinismi siiani veretilkadega. Tulevikus ka eestlaste laipadega. Olukorras, kus seda tegema ei pea. Et tapatööd lihtsamaks teha, on hakatud hinge piserdama kahtlust. Tegelema igasuguste relativiseerimis- ja konstruktsioonimängudega. Lambist kästakse meil omaks võtta „väärtusi” nagu avatus ja sallivus. Kas avatus ja sallivus on väärtused või äkki lihtsalt neutraalsed terminid? Pigem ikka neutraalsed terminid, sest oleneb ikka väga, millele ja kellele avatud ja salliv olla. Oled avatud ja salliv inimsööjast taimega, siis on avatud taime lõuad ning sinu sööb ta ära koos salliga. Kiudained on seedimisele kasulikud.
Minu igati mõistlik arvamus, mis on mul olnud kogu oma teadliku elu jooksul, et eestlased on need, kelle vanemad on eestlased ja kelle emakeel on eesti keel, on kuulutatud ohtlikuks äärmusluseks ning piinlikkust tekitavaks väiteks. Möönan muidugi assimilatsiooni olemasolu, kuid assimilatsioon on ikkagi väga aeglane protsess. Tegemist ei ole raketiga kuule, mida esitleb meile avatud ja salliv kosmos (κόσμος). Kosmos, mis sammub inimsööja manu, kus on ootel kaos (χᾰ́ος) ehk tohuvabohu (תוהו_ובוהו). Kosmos, mis oli 13. sajandi mongolite man kumõss (https://la.wikipedia.org/wiki/Cosmos_(potio) vaadatud 11.01.2021) ja vene ajal libamarmelaad tuubis (https://60pluss.postimees.ee/6973836/legendaarne-kosmose-marmelaad-ei-olnudki-marmelaad-ega-kainud-kunagi-kosmoses vaadatud 11.01.2021).
2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.
1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.
2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.
3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.
4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).
11.01.2021 Anno Domini
Piret Kivi