Piret Kivi: vestlus Tartu varesega kakskeelsusest ja kahekeelsusest

Arvamus,
- Updated
Ka Tartu vares on ühe emakeelega.

“Mäletan, et kunagi räägiti kahekeelseist inimestest. Eks tehta seda ka praegu. Nood olid ja on säherdused, kes ütlevad üht ja teevad teist. Valevorstid. Või siis säherdused, kes ütlevad sinu selja taga seda, mida nad su palge ees ei ütle ning vastupidi. Silmakirjalikud.

Aeg liikus edasi ning rääkima hakati kakskeelsetest inimestest. Ka nendest räägitakse siiani. Nemad oskavad kõrgtasemel kahte keelt. Kuigi „kõrgtasemel” on minu meelest tiba eksitav sõna. Õigem oleks öelda „oma elu tasemel”. Ehk siis ettevõtja (saksa keeles Unternehmer tüvedest all ja võtma) ja surnumatja (purjus meremeeste saksa keeles ehk inglise keeles undertaker, tüvedest all ja võtma) kakskeelsused on erinevad. Elu nõuab neilt erinevat.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Mõtlen praegu, et eriti vapustava keelelise hüppe sooritab professorihärra, kes otsustab hakata kolliks ja liiminuusutajaks ning kolib elama silla alla. Kui professorina oli ta kakskeelne, siis kollina on ta raudselt polüglott. Läti liiminuusutajaga tutvudes, teab iga Tartu professorkoll raudselt, et viisakas pakkumine: „Veel liimi?” kõlab eesti ja läti keeles täpselt samamoodi. Kirjapildis on muidugi erinevusi, aga millal silla all kirjakeelt vaja läinud on? Silla all ei kirjutata mõtisklusi. Silla all nuusutatakse liimi. Keelelised nõuded on automaatselt erinevad.

Mina tiksun rahulikult surma või pulma poole nagu enamik meist. Samal ajal kammivad eestluse vägistajad nii idast kui läänest end eestluse üdist segi. Mulle meeldis noorena väga üks film, mis ei meeldi mitte kellelegi: „Kika” (https://www.imdb.com/title/tt0107315/ vaadatud 27.12.2020). Filmi vägistamisstseen on minu meelest väga meeliülendav, sest ohver vestleb ründajaga ning domineerib teda mentaalselt.

Üritan siis olla nagu Kika ning domineerida tänases tekstis eestluse vägistajaid. Keeleline seos on mul olemas, sest ma olen seisnud näitleja, kes mängis Kika poisssõpra, kõrval. Tegemist oli teatrietendusega, milles pidi osalema ka publik.

Mul ei tekkinud tükk aega ühe oma lemmikfilmiga mitte mingit seost ehk ma ei tundnud seda näitlejat ära. Miks ma teda ära ei tundnud? Sest filmis rääkis ta hispaania keeles ja teatris katalaani keeles. Teise keele rääkimine raskendab minu tähelepanekute kohaselt äratundmist.

Inimkeel on imepärane nõidus. Tal ei ole füüsilist keha, ei ole käsi ega jalgu, pead ega sabakonti, nahka ega kõõluseid, aga kõigest hoolimata tundub et ta on ülioluline osa inimese välimusest. Mingites olukordades on keele materiaalsus täiesti hoomatav. Ka mulle on hüüatatud, kui ma mõnda teist keelt räägin: „Issand, sa oled järsku hoopis teistsugune!” Maailma odavaim karnevalikostüüm on mažöösuää.

Eesti Vabariigis on hiilivalt ja peaaegu tähelepandamatult hakatud rääkima „kahe emakeelega inimestest”. Kommenteerisin teemat Kaarsilla juures esimese ettejuhtunud hallvaresega. Vares vandus mulle varvas muruvaibal, et ta ei ole orav, vaid üllas sauruste järglane. Minu post-sauruslane tundis väga suurt uhkust fakti üle, et megalosauruste isa neelas alla Louis XIV südame (https://www.foodhistorypodcast.com/post/eat-heart-king-louis vaadatud 27.12.2020).

Uhkust tunda on põhjust, sest oleks 1789. aastal Prantsusmaad valitsenud Louis XIV, siis oleks revolutsioon ära jäänud. Päikesekuningas ei oleks lasknud sellisel asjal aset leida. Igatahes välgatas varese silmis madala veresuhkruga megalosauruste läik, kui ta küsis mu käest vallatult nokka klõbistades: „Oled sa Tartu parkides mõnda oravat näinud?” Taipasin järsku, et vist ei olegi. Kas see on Tartu ja Tallinna suur erinevus? Tartus on 21. sajandi megalosauruste küüsist pääsenud oravad põgenenud pargist linnavalitsusse.

Minu jutt „kahe emakeelega inimeste” kohta varesele aga ei meeldinud. Ta kraaksatas karmilt ning sulges silmad. George Berkeley suur austaja nagu ta on. See oli kahtlemata mõrvakatse, sest kui vares suleb silmad, siis kaon mina ateistlikus ja sallivas maailmas olematusse. Ateistlikus ja sallivas maailmas olen ainult olemas, sest vares või keegi muu vaatab mind. Õnneks on Jumal päriselt olemas ning kuigi vares ei tahtnud minuga Eesti Vabariigi ühiskondlikke lollusi arutada, jäi Jumal mind vaatama. Kaarsilla juures varises kokku ateistlik ja salliv maailmapilt. Seega võisin ka ise rahulikult silmad sulgeda. Jumalaga maailmas ei ole see mõrvakatse. Vares jäigi ellu.

Kuna tänapäeval peab olema käsu korras avatud ja kõiki armastama, sest… – Jah, miks peab kõiki armastama? –, siis otsustasin kahe emakeelega inimeste võimaliku olemasolu üle mõtiskleda. Sest kurat ja põrgu, äkki nad ongi päriselt olemas ning hoopis mina olen paha ja töntsi mõistusega, kuna ei saa nii ilmselgest tõsiasjast aru. Pärast pikki mõtisklusi jõudsin järeldusele, et maailmas on kahtlemata inimesi, kes oskavad väga hästi kahte või enamat keelt. Jõudsin ka ebalevale järeldusele, et äkki paikades nagu India, on ka kahe emakeelega inimesi. Seal tundub selline asi isegi kuidagi ääri-veeri võimalik.

Muidugi, India pani mind kohe mõtlema joogale. Lühidalt öeldes, tänaval on kaks jalga võrdsed, joogamatil ei ole. Ei ole ja kõik. Seega võtan tagasi oma mõtte, et Indias on kahe emakeelega inimesi. Tavaelus võib see neile endilegi nõnda tunduda. Mingil sügavamal tasandil, nt surivoodil või südamesopis, on asjalood vägagi teised. Seal tõuseb pinnale tõde.

Olemas on muidugi varjude maailm. On inimesi, kes kolivad elama teistesse riikidesse. Neil on kaasas väiksed lapsed või sünnivad neile teises riigis lapsed. On inimesi, kelle vanemad on eri rahvustest. Igasuguseid olukordi on olemas. Ometi väidan ma täie tõsikindlusega, et iga pooleestlane teab väga hästi, kas tema tegelik emakeel on eesti keel või mitte. On pooleestlasi, kelle emakeel on tõepoolest eesti keel. On aga ka neid, kelle emakeel eesti keel ei ole, kes aga tahaksid väga, et see nii oleks. Olgu see siis ajendatuna armastusest eestluse vastu, sisemisest ebamugavusest või materiaalsest kasust.

Arvan ise, et eestluse armastajad, kes ise eestlased ei ole, olgu auga estofiilid. Estofiil olemiseks pole eesti emakeelt vaja. Johann Hornung nõustub minuga sajandite hämarusest. Tema kirjutas 1693. aastal vapustavalt huvitava eesti keele grammatika ning suri Põhjasõja tõttu Venemaal vangis. Hornungi emakeel ei olnud eesti keel. Ta ei olnud eestlane. Ometi suutis ta olla estofiil. Olgu ta suureks eeskujuks ja guruks neile võõramaalastele, kellele meeldib päriselt eesti keel. Eestlusest materiaalset kasu ammutada soovijad kerigu aga põrgukatlasse ja tõmmaku kaas peale.

Leppisin Kaarsilla man varesega ära. Tunnistasime mõlemad Jumala olemasolu (tõendiks oli meie jätkuv olemasolu olenemata sellest, et me täristasime silmalaugudega nagu automaatrelvadega: kinni-lahti, kinni-lahti jne) ning vares viis mind kurssi uuema klatšiga. Ta olevat kuulnud, et Eesti Vabariigi rahvaloenduses hakatakse edaspidi lubama mitut emakeelt. Ja õnnestuski mind ühel vareslasel tummaks lüüa.

Hallvaresed hallvaresteks ning hallid toonid hallideks toonideks, aga tegelikus elus on muidugi tegemist julma imperialistliku rünnakuga. Sest kes need nn „kahe emakeelega” inimesed tegelikult on? Peavoolus kindlasti armsad inimesed eesti rahvariietes, kelle teine emakeel on süütu ja hambutu ehk Eestile sõbraliku riigi keel, mida ei saa siin kasutada riigiametites, poes, pangas jne. Tegelikult hakkame aga juba harjumuspäraselt maid jagama suurvene šovinistide ja vähemal määral ingliskeelsete globalistidega, kellest paljud ei oska eesti keelt kõrgtasemel, aga emakeeleks (!) panevad selle kirja ikka.

Rõhutan üle, isegi kõrgtasemel eesti keele rääkimine ei tee eesti keelest veel emakeelt. Isegi eesti keeles raamatute kirjutamine ei tee eesti keelest veel emakeelt. Joseph Conrad õppis inglise keele ära täiskasvanuna ning kirjutas hiljem inglise keeles raamatuid. Ta ei olnud inglise emakeelega inimene. Lihtsalt väga tark mees. Kahe emakeele lubamine tooks Eestis kaasa süveneva venestumise, inglistumise ja ainult kurat põrgus teab, mille veel. Ilusaid ja ülevaid asju see siia kaasa ei too.

Kaarsilla vares tuletas mulle meelde, et tema on püha lind. Indias toidavad tema liigikaaslasi isegi preestrid (https://pujayagna.com/products/feed-crows?variant=32659207454767 vaadatud 27.12.2020). Inimesed teevad preestrile interneti kaudu makse. Preester ostab toitu ja toidab vareseid, sest varesed on tegelikult meie surnud esivanemad ning viisakas inimene surnud esivanemale leivapalukest ja piimapudelit ei keela. Esivanem avab nokaga pudeli ise. Kui preestri teenus on kallis, siis toitke esivanemaid, see tähendab vareseid, ise.

Kaarsilla vares (kes on tegelikult mu esivanem?) arvas, et võiksime koos maha istuda ja teha lõpliku kohtuotsuse. Sellise, millega lajatatakse pärast füüsilise keha surma. Nõustusin vaarisaga, see tähendab varesega. Meie arutlus on konfidentsiaalne ja ei kuulu avaldamisele, kuigi Lydia Koidula kuulis seda pealt. Pole hullu, Kaarsilla Lydia on kivikuju ja veel laps. Mõistsime kahe emakeele pealesurujad igavesse hukatusse.

„Mingil hetkel halastame ja anname tingimisi koos rõngastamise ja sotsiaalprogrammiga?” küsisin vareselt alandlikul ilmel. „Igaveses hukatuses pole aega ja hetki!” kraaksatas mu teispoolsusest pärit kaaskohtunik. Fakt, et tal on rõngastatud liigikaaslasi, kes on sama palju varesed, linnu südant pehmemaks ei teinud. Seega siis igavesse hukatusse.

Põrgu on impeerium ning saatan on imperialist ja šovinist. Saatana strateegia on teha eestlasi aina rumalamaks ja rumalamaks ja rumalamaks… Nõnda neid mandunud ja vägivaldse teistsugusega võrdsustades. Saatanal on nii mõndagi juba korda läinud, kui netiavarustele tormab eestlane, kes kirjutab: „Eesti keelses menüüs oli Esmaspäeval Hungari kala supp.” Veel natuke, saatan, ja see eestlane kirjutab: „Mina lugesin menüüd läbi, aga menüü igav. Seal ainult kalasid noh. Aga akei. Mina hoolikalt pesin minu käsi. Mina jõin ühte õlut ja mina maksin arvet. Mina kohe panin mantli peale ja läksin minu koju, sest mina koos minu perega tahtsin hakata süüa munasid. Mina juba neli kuud elan siin. Minul kaks emakeeled. Eesti keel ja…” (Arvake!).

Kahe emakeelega saatan uinutab eesti lapsi koolis lugudega sallivusest ja sõbralikkusest. Ja õndsast avatusest teistsuguse vastu. Vahet pole, et see teistsugune on seitsme peaga tuldpurskav lohe. Jah, sest nagu Rommeli tankil, mille peal praeti mune (https://www.youtube.com/watch?v=x1rXLhow1Ro vaadatud 27.12.2020), võib ka lohel olla kauneid momente. Sellistel hetkedel võid sa oma pannkoogi katta likööriga ning tuldpurskav lohe tatsab lähemale, pilgutab soojalt silma ja korraldab sulle kohe hõrgu crêpe flambée (https://www.youtube.com/watch?v=6wNy9dc9ZPs vaadatud 27.12.2020). Kutsu kuus sõpra ka külla. Seitsme peaga lohe teeb korraga seitse leekides pannkooki.

Lõppude lõpuks on tank ikkagi tank ja mitte praepann ning lohe on lohe ja mitte armas lemmikloom. William Harvey, kes avastas vereringe, oleks vast minuga nõus, kui ütlen, et comme il faut ehk sünnis ja kohane vereringe avamine toimub vaheda giljotiinitera all. Põrandapesuks kasutage hiljem voolikut, sest giljotiinitera tekitatud avatus on tugev ja võimsa vungiga. Avaneja ise muidugi ellu ei jää. Tema vereringe avajad muutuvad aga võimsamaks ja võimsamaks ja võimsamaks… Neil on pärast avamisi aina rohkem ja rohkem ruumi, et oma kultuuri viljeleda, sest avatud kehad hukkuvad. Nende ainuke lootus on naasta varese kehas ning süüa ära kõik Tartu pargi oravad, kõik laadungist 200 välja pudenenud laibad ning peletada kähedate kraaksatustega sortse sohu. See „eestlane”, kellel on kaks emakeelt, millest üks on – ülla! ülla! – mõni võimas impeeriumikeel, ellu ei jää. See ongi tänase teksti tuum.

Kes siis jääb ellu? Mu tiivuline kaaslane sügas varesevarbaga kanavarbaid, sopsutas oma Jumala kingitud kohtunikutalaarist satikaid vähemaks ja mainis mulle nokamokaotsast, et ta käib öösiti ööklubis nimega „Maasikas”. Täpsemalt on ta bioloogiline droon ja tiirleb ööklubi kohal taevas. Ta ütles, et on ööklubi ees näinud mitmeid vägivaldseid isikuid. Kahetsusega kraaksatas kaaren, et mõned eesti soost mehed taovad seal teisi eesti soost mehi rusikatega. Vares rõhutas aga, et ta pöörab sellistel hetkedel alati suurt tähelepanu verbaalsele suhtlusele.

Seda minagi. Ööklubides ma ei käi, kuid puutun kokku eestlastega, kes ei ole väga palju kooliharidust saanud. Kooliharidus on tänapäeval kahe teraga mõõk. Ühest küljest nagu õpib midagi (paljudes kohtades veel õpib), teisest küljest käib aga lakkamatu eestluse nõrgestamine ja muidu ajupesu.

Paljud õpetajad on tegelikult vasakideoloogid, kelle ees võib kujunev noor inimene olla kaitsetu nagu verisulis varesepoeg. Eriti veel, kui lapsevanemad on tööga hõivatud ning ei päri regulaarselt, mida laps koolis õppis. Inimene, kes käib vähem koolis, õpib keelt oma vanematelt ja vanavanematelt. Selline inimene oskab vähem võõrkeeli või ei oska neid üldse. Ta ei tunne vajadust kasutada uuskeelt, sest ta ei oskagi seda. Tema terminid ja tähendused on tekkinud loomulikumalt ja ajas karastunud. Tema eesti keel on puhtam. Eestilikum. Käsi püsti, kes vihkab uuskeelset sõna „taristu”! Tõstan käe ja vares tõstab tiiva. Jalg püsti, kes vihkab uuskeelset sõna „vabamu”! Tõstan jala ja mööduvad koerad tõstavad jalga.

Keelte surma vältimine rasketes oludes ei ole babüloonia kirjakeel (Kui soovite hulluda, siis babüloonia kirjakeelt pakub https://app.memrise.com/course/247549/old-babylonian-cuneiform/ vaadatud 27.12.2020). Tunnen alati suurt huvi ja austust nende vastu, kes on suutnud vältida või edasi lükata oma keele surma. Rasketes oludes juhivad vägesid mitte amööbistunud intellektuaalid, kelle jõuetud mitokondrid tuksuvad Sorose füüri nabanööri otsas, vaid maainimesed ja kurjategijad. Maainimesi on meil aina vähem ja vähem. Neid on hakanud asendama plantaatorid ja võõrorjad. Kas ka see oli saatana edukas plaan?

Mäletan, kuidas sõitsin vastu ööd bussiga Tallinnast Tartusse. Bussis oli ka välismaalasi, tundusid olevat õrna hingega välistudengid. Ma ei suuda kunagi unustada, milline puhas õud oli nende pilgus, kui nad vaatasid seda Eestimaad, mis jääb Tallinna ja Tartu vahele. Kohutav tühjus ja pimedus tekitas neis määratut hirmu. Hirmu, mida nad ei suutnud kuidagimoodi varjata. Need inimesed kartsid päriselt Eestimaad, sest Eestimaa on tühi ja paljas (1Ms 1:2).

Jäävad siis kurjategijad ja muidu ulakad. Ei ole vist saladus, et venelased, kes on põhjustanud kohutavaid kannatusi Eestis, ei ole maailmas ainukesed kurjad inimesed. Imperialisme on mujalgi. Tegelesin vahepeal advokaatmatemaatik Fermati ja kuningas Richard Lõvisüdame emakeelega. Prantsusmaa suhtub oma nn regionaalkeeltesse halvasti ning suhtus nendesse väga halvasti. Kes siis neid veel räägib? Kriminaalse mentaliteediga rahvas.

Käisin kuulamas oksitaanikeelset loengut, mida pidas vanem naisterahvas. Aga kuidas ta üldse seda keelt oskas? Lihtne see ei olnud. Esiteks pesi Prantsusmaa ära tema vanemate ajud. Edukas, viks ja viisakas laps pidi olema prantsuskeelne. Punkt. Seega keelasid vanemad oma tütrel oksitaani keele rääkimise ära. Huvitav oli aga, et ise nad riigi dressuurile alluda ei suutnud.

Nii istuski ema naabrinaisega köögilaua ääres ja naised rääkisid oksitaani keeles juttu. Laps võis nende juures küll istuda, aga kui ta oleks midagi oksitaani keeles öelnud, siis oleks talle äiatud. Seega rääkis vanadaam, kuidas ta oli vait, kuulas hoolega ja õppis salaja kõik pähe. Allumatu kriminaal nagu ta oli. Nõnda säilitas ta keele. Selles keelatud keeles pidas ta meile ka loengut. Advokaatmatemaatik Fermat ja kuningas Richard Lõvisüda oleksid härdunult pisaraid pühkinud.

Mis saab aga lõunaeestikeelsetest inimestest? Midagi ei saa. Minu kogemus nendega on selline, et nad teavad tõtt oma tegeliku emakeele kohta ning suhtuvad sellesse teadmisesse stoiliselt. Nt on olnud kokkupuude noore lõunaeestlasega, kes oskab lõunaeesti keelt, kuid ütleb rahulikult, et tema jaoks on lõunaeesti keel ikkagi teine keel, mitte emakeel. Samas juhendas ülikoolis aastaid tagasi ühte mu seminaritööd lõunaeestlane, kes ütles mulle, et tema emakeel eesti keel ei ole. Eesti keelt rääkis ta sama hästi või paremini kui eesti emakeelega inimesed.

Ehk siis, kordan veel ja veel, see, kas te mingit keelt hindate või armastate, ei määra, kas tegemist on teie emakeelega. Emakeeles peab sisalduma olemuslik element, mida on raske määratleda. Seda väikest lisaelementi võiks kutsuda hingeks.

Kui te mind ei usu, siis minge silla alla ja suhelge eesti emakeelega kollidega. Suure tõenäosusega ei saa te sellelt rahvalt palju liitlauseid. Kui nad on purjus, siis ei saa te neilt isegi lihtlauseid. Kuid te saate neilt tõsikindluse, et nende emakeel on tõepoolest eesti keel. Kui minul on närvid läbi, siis võtan ma palderjanitilku (eriti ei mõju) või loen soomekeelset kirjandust (mõjub ülirahustavalt). Kammisin end lapsena Soome telekast segi. Seal oli märksa huvitavamaid ja vähem vaimuhaigeid asju kui udus lonkiv siil (https://www.youtube.com/watch?v=ALd7_ZNWfxo vaadatud 27.12.2020), seltsimees Brežnev Puhmaskulm ja Frunze ilmateade (udus lonkiv siil on tegelikult muidugi kõrgkunst, päriselt kohe, aga lastele ta ei meeldi). Seega on mul soome keelega teatav sisemine suhe.

Mäletan, et lugesin ühte Mika Waltari ajaloolist romaani ning nägin järsku sõna „ruuti” (püssirohi). Teadsin automaatselt, et tegemist on püssirohuga. Aga kuidas ma seda teadsin? Püssirohi ei ole enam igapäevane sõna. Olemas on küll püssirohutee (mis nägevat välja nagu püssirohi), aga seda eriti Eestis ei jooda ja kui mõni joobki, siis kutsub ta tavaliselt seda ingliskeelse nimega „gunpowder” (püssirohi). Mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja ei mõelnud ma välja mitte midagi. Arvan, et ju ma kuulsin väikse lapsena seda sõna mõnes ajaloolises filmis.

Just soome keele tõttu põlgan ka mitteeestlastest püsielanikke, kes ei ole siiani omandanud eesti keele objektikäänet (https://uueduudised.ee/arvamus/piret-kivi-toomas-hendrik-ilvese-kirjaoskamatus-muudab-kogu-tema-eksistentsi-mottetuks-ja-eestlaste-jaoks-valulikuks/ vaadatud 27.12.2020). Olen aru saanud, et Lääne-Euroopas on objektikääne ja kohtuprotsessid nagu sukk ja saabas. Prantsuse prokurör kriiskab raevunult: „J’accuse…” (Ma süüdistan). Tekibki kääne nimega akusatiiv.

Sest KEDA ta süüdistab? Nii eesti kui ka soome keeles on objektikääne indoeurooplastele, kes on liiga ära harjunud vihaselt kraaksuva õhtumaise prokuröriga, väga raske. Meie emakeel näitab, et prokuröride vastu on ravi. Too mulle LEIB! (nominatiiv, kindel määr, päts leiba). Too mulle LEIBA! (partitiiv, hägune määr, võib-olla päts, võib-olla kolm pätsi, võib-olla paar viilu, kurat seda teab). Ta tõi mulle LEIBA (partitiiv, häguse määra leiba). Ta tõi mulle LEIVA (genitiiv, pätsi leiba). Ta ei toonud mulle LEIBA (partitiiv, eitav lause).

Soome keeles on olemas üksikuid sõnu, kus saab kasutada akusatiivi. Rõõmusta, õhtumaine prokurör! Samuti ei tunneta soomlased ja eestlased aistinguid samamoodi. Kuidas on siis võimalik, et ma olen alati teadnud, et soome keeles peab ütlema „näin HÄNET” (akusatiiv; otsetõlge eesti keelde on võimatu, sest meil pole akusatiivi; tõlge eesti keelde: nägin teda) ja „näin LAPSEN” (genitiiv; otsetõlge eesti keelde: nägin lapse; tõlge eesti keelde: nägin last)?

Sest ma puutusin selle keelega kokku siis, kui ma ei teadnud, et käänded on isegi olemas. Võõramaalane, kes elab Eestis ja „teeb seda ära” ja „ei teinud selle ära”, ei armasta ega hinda tegelikult eesti keelt. Sest kui ta tõesõna eesti keelt armastaks ja hindaks, siis oleks ta läbi eesti keele kasutuse imbunud juba automaatselt ja instinktiivselt õigesse reaalsusesse.

Praegused eesti keele „kaitsjad” (valdavas enamuses pargist linnavalitsusse eksiili liikunud oravad, laibad laadungist 200, sortsid, hirmunud konformistid, endised punased vms) meenutavad mulle aina enam ja enam Hiina keisri haaremieunuhhe. Väga sõbralikud, viisakad ja maitsekalt riides riigiametnikud. Paljud eunuhhid hoolitsesid vabal ajal andunult kauni orhidee eest, mis õitses ja lõhnas nii haldjalikult. Eunuhhile tekkisid hinge luuleread.

Ainult et… meenub üks Hiina ajalooline film. Konkubiin viidi keisri juurde. Pärast küsisid sõbralikud eunuhhid keisrilt viisakalt: „Kas säilitada või mitte?” Keiser mõtles natuke ja vastas eitavalt. Kohe juhtisid sõbralikud eunuhhid konkubiini kõrvalruumi, kus nad peksid suurte kaigastega noore daami kehast välja keiserlikku seemnevedelikku.

Sümboliseerigu keiserlik seemnevedelik siis eesti keelt. Ühest küljest on ta olemas ning tema omaniku ees kummardatakse ja langetakse isegi põrmu. Teisest küljest on eunuhhid, kõrvalruum ja kaikad. Kõrvalruumist väga ei räägita. Vahet pole, et terve Ida-Virumaa ongi üks suur kõrvalruum ning ega Tallinnaski seda õuduste kambrit kaua otsida tule.

Me säilitame kindlasti eesti keele, kui kehtestame PÄRISELT põhiseaduse paragrahvi number kuus ning lõpetame ohtlikud ja uinutavad muinaslood kahe emakeelega inimestest, kelle üks emakeel on suurkeel. Inimesed, kes on teinud tööd selle nimel, et rahvaloenduses oleks kahe emakeele võimalus, on kurjategijad. Ma võin neile seda ka rahulikult näkku öelda.

Surm kahe emakeelega inimestele!

Kas ma saan selle vihalause eest kolm aastat, kui Brüsselist paragrahv kohale jõuab? Ei saa, sest kahe emakeelega inimesi ei ole olemas. Soovin surma mitte kellelegi. Mitte kellelegi surma soovimine on igati hea ja hüveline. Nii peabki. Kolmeks aastaks jääb mul esialgu vangi minemata. Kriiska mujal, prokurör akusatiivilemb!

Ühe emakeelega Piret Kivi

27.12.2020 Anno Domini

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused