Planeet Maa ei vaja inimeste ohverdusi, ta päästab ennast ise

“Ikka ja jälle, taas ja taas tõuseb kliima teema. Vähendame süsinikujalajälge, saavutame igasuguseid neutraalsusi, kõlavate loosungite all sulgeme ja lõpetame nii- või naasuguseid tegevusi.

Päästame planeeti, hoolime elusloodusest… Kui mõistlik see reaalselt on?

Kujutlegem üht armsat metsaküla. Kogukond on seal õnnelikult elanud juba sajandeid. Kõik on olemas ja käe-jala juures. Oma vesiveski toodab elektrit, on kauplus, saun, meditsiinipunkt, internet läbi õhu, hea transpordiühendus suurte keskustega. Inimesed on jõukad ja rõõmsad, tulevik on helge. No ja nii edasi.

Kord satub külasse nokastanud reisiseltskond, kes mõne päeva pärast lahkudes jätab endast maha puruks löödud viinapudelid, kõikjal vedelevad konid, pasahunniku bussipeatuses ning lõhutud kiige ja suure põlenud laigu külaplatsil.

Näotu lugu muidugi, kuid külarahvas korraldab kiire talgupäeva, kõik tehakse korda ning paari nädala pärast on ka mälestus molkustest inimeste peades hääbumas. Need paar jälki päeva ei jäta vähimatki korvamatut jälge. Külaelu jätkub sama õnnelikult kui varem.

Ja mida selline allegooriline jutuke siis peaks meile õpetama?

Planeet Maa on eksisteerinud miljardeid aastaid, bioloogiline elu on õnnelikult kestnud sadu miljoneid aastaid. Praegu on imelühike hetk, mil planeedil märatseb „nokastanud reisiseltskond“, kes reostab parke, lõhub kiikesid ja põletab saunu. Jah, see hetk on tõesti imelühike. Kümme tuhat aastat ei moodusta promilli sajandikkugi Emakese Looduse auväärsest vanusest.

See ilge seltskond lahkub kohe-kohe, lõplikult ja jäädavalt. Kas see toimub sajandi või kümne sajandi pärast, ei oma mingit tähtsust. Looduse kestvuse kõrval on igal juhul tegemist kaduvväikese viivuga. Ja seejärel korjatakse „klaasikillud, konid ja pask“. Parandatakse „külakiik“ ning remonditakse „saun“. Ning … unustatakse see inetu hetk.

Elu jätkub kogu oma loomulikus ilus ja valus ning suursuguses arengus.

Jätkem ükskord ometi need loosungid planeedi päästmisest ja looduse kaitsmisest! Isegi kui me teadlikult ja tahtlikult pingutaksime võimalikult suuremahulise reostamise ja saastamise suunas – selle viimasedki jäljed unustatakse mõned tuhanded aastad pärast meie lahkumist. Aga mis on tuhat, kasvõi kümme tuhat aastat Looduse jaoks? Sõrmenips, silmapilgutus.

Elagem rahulikult ja närveerimata. Elagem nii, nagu homset ei oleks. Sest homset EI OLEGI! See tähendab, et homset ei ole MEIE, inimeste jaoks. Planeedi ja jätkusuutlikult toimetava Looduse jaoks on homme muidugi olemas, on ka ülehomme, järgmised nädalad, kuud, aastad ja sajandid. Meie neid ei näe, miks siis sel teemal närveerida? Pasandame bussipeatusse, lõhume kiiged – kedagi ei huvita! Peale meie endi.

Räägime asjadest õigete nimedega. Kui tahame iseenda elukeskkonda parandada – miks mitte, teeme ära. Aga „planeedi päästmise“ nimel ei ole mõtet küll midagi ohverdada. Planeet saab ise hakkama.

Priit Tali, kolumnist

Vaata ka https://www.youtube.com/watch?v=-NBu9d_SZTU