Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

“Poetagused” Andres Raidile: “Neil seal Tallinnas on oma maailm…”

-
20.12.2021
Ajakirjanik Andres Raid.
© Uued Uudised

Muusikute kõnepruuki kasutades on Tallinn niivõrd liigselt „täismängitud” just ses mõttes, et mingit hingetõmbe võimalustki enam ei ole. Kõige selle infojorina ja -mürina sisse kaob paraku ka see vähene ja väärtuslik, mis aeg-ajalt ikka kuskilt välja ilmub, kuid haihtub seegi ja mattub kogu selle „liigsuse“ alla.

Ses mõttes on väljasõidud valitsuse kõnepruugi kohaselt „poetaguste“ maailma mujal Eestis otsekui sõõm värsket õhku – seal on mõttel ja jutul jumet ja igal juhul iva sees, huumorgi eluterve ja suhtumine samasugune, ehkki keegi ei salga, et „eks ta keeruline ole“.

Räägitakse juba kevadistest põllutöödest ja väetisteski – aktuaalseks muutus see jutt ju eriti seetõttu, et Leedus hakkas Valgevenest pärit kaaliumiväetise transiidi tõttu valitsus kärisema ja meiegi olla ju samast riigist pärit põllurammu importija. Siin ju uuriti ka, et kas sobib ikka diktaatori väetist tarbida ja kas suu selle abil kasvatatud leivast kõveraks kisu…

Itsitati, et kuipalju sind üldse turulgi müüja välimus või päritolu huvitab – kui kraam hea ja hind sobilik, ega sa pea selle mutiga siis kohe sängi ronima või muul viisil end meeldivaks tegema! Oled väärikas sell, teed ostu ja näitad kogu olemisega, et oled arvestatav vend ja nii võtab tema sind ju kah! Iga traktor või muu masin siin käib niikuinii idanafta baasil – otse ei sobi osta, sama asja läbi Läti või Soome mitu korda kallimalt aga küll – kus siin see oid või arusaam?! Sama ju elektriga kah, kellele see vajalik on? Väärikas sehvtipartner on igati lugupeetum, kui miski ebalev nurga tagant klähvija…

Keegi tõi näiteks oma naabri suure koera – see niisama ei haugu, kõik teavad, et ta seal on mitte ainult suur, vaid ka suursugune peni ning see olla kord isegi siis, kui lapsed hoovis ringi jooksid, sinna juhuslikult sisse roninud tegelase maha paisanud, ise otsa istunud ja pererahva ära oodanud. Istus seal ega eriti lõrisenudki, kuid kogu oma olemusega andis alumisele mõista, et sa anna vaid põhjus… Terve küla teab seda oma väärtust tundvat koera ja hindab teda.

„Näe, siitsamast lähedalt pärit Mihkelsoni-poiss ju kah suur asjatundja – igal pool võtab sõna ja kõike teab. Ta ju selline kogu aeg olnud – ikka esirinnas, oli ju suisa komsomoliaktivist, käis Lenin rinnas, siis kõlbas küll… Aga eks inimesedki vist muutuvad, või siis jäävad samaks… võta sa kinni!“

Pilt – Noor aktivist Marko Mihkelson.

Meie suhete kirjeldamiseks idanaabriga tõi veel keegi ühe vana loo välja. Olla kunagi loomaaias kõrvuti puurides elanud ahv ja lõvi. Ahv lõbustas end igapäevaselt sellega, et narris ahvi kuis jaksas ning lõvi ainuke mõte oli sellest, kuidas ta selle ahvi kord kätte saab, mitu korda järjest mõnuga nahka paneb ja huviga ootama jääb, et mis sellest ahvist ükskord üldse järele jääb! Aastad läksid, lõvi mõistis olukorra lootusetust igal päeval oma nina ja hambaid raudvarvastega vigastades, kuid ei suutnud ka neid mõnitusi niisama taluda.

Ühel hommikul ärganud ahv ja vaadanud, et miski on valesti, miski nagu ei klapi… Ja tõesti – vana lõvi oli lihtsalt vanadusse surnud. Paar päeva hiljem suri ka ahv, sest ta ise ka lihtsalt ei osanud ilma selle lõvita enam elada…

Ja ei maksaks neid poetaguseid sugugi nii kirjaoskamatuteks ka pidada. Nad ei opereeri küll miljonitega ega defileeri punastel vaipadel, kuid aru saavad nad suurepäraselt ja siis ärgu seal pealinnas imestatagu, kui nii võõrdumise kui ka võõrandumise protsess üha suuremate tuuridega käima on läinud.

Eesti riik olla maailmas ainuke, mis maksustab ka ekspordi kaks korda! Tood kauba sisse, maksad tollimaksu. Nüüd tuleb käibemaks ja selle maksad ka tollimaksu pealt! Mitte keegi ei ütle selle jaburduse kohta midagi, arvatakse, et me siin poetagused, ei saa niikuinii aru! Ütleme, et toode maksab euro. Tollimaks juurde, juba 1.20. Selle 1.20 pealt maksad jälle käibemaksu – ühe ja sama asja eest maksustatakse sind kahekordselt!

Ükski teine riik nii ju oma kodanikega ei tee! Või siis jällegi – jääd riigile kuskil võlgu, saad intressi kaela! Maksad kõik ära ja mõtled, et oled puhas poiss, kus sa sellega! Sa ei pruugi teadagi enne, kui maksehäirest mingi jama tekib! Selgub, et oled ikka võlgu, mis sest, et mingi paarkümmend „eurtsi“, kuid siiski! Kuis nii?! Selgub, et intressile lisandub veel omakorda intress – saa siis aru ja oska aimata! Istuvad seal 101 tükki ja hauvad kõike seda, näed, ja jutud kui kõik nende munetu vähemalt 989-st proovinumbrit kannab!

Küsin uuesti üle! Selgitatakse – kui ettevõte jääb maksuga hiljaks ja maksab intresse, seal kuskil allpool on aga pisikeses kirjas intressile omakord tiksunud intress ja kui magad selle maha, siis tiksub seal kogu aeg juurde! Saad aru – intress on omakorda intressiga maksustatud! Oled kuus eurtsi võlgu, sinna jookseb see 0,3, siis 0,06 otsa… Põhivõlg makstud, intress ka… ikka oled võlgu!

Poetagused ei saa aru, kust selline tegutsemisloogika, nad tahaksid aru saada sellest, millest tähtsad võllid oma otsuseid tehes lähtuvad ja kuhu jääb lihtne ja arusaadav kõne- ja keelepruuk?

„Aga noh, neil seal oma maailm“. Ja kahjuks on neil õigus.”

Andres Raid, ajakirjanik