Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Pole mõtet kiita presidendi põhimõttekindlust, kui see on vastuolus tema töö põhimõtetega

-
28.02.2020
Kivirähki kiidulaul Eesti päevalehes.
© Kuvatõmmis

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali peab Andrus Kivirähki toetusavaldust presidendile labaseks kiidulauluks, sest riigipea tegevus ei aita kuidagi kaasa temale ühiskonna poolt esitatud ootuste täitmisele.

„Andrus Kivirähk on maha saanud talle omases ladusas kõnepruugis õigustuslooga presidendi sünnipäevakõnele. Ning samuti talle omaselt on ta hakkama saanud peidetud loogikavigadega, võib-olla lausa tahtlikult.

Esmapilgul igati usutavana tundub allegooria marjulisest.

„On olukordi, kus aus, vähimagi südametunnistusega inimene ei saa jääda kõrvaltvaatajaks. Kui me näeme ilmselgelt vales suunas kõndivat inimest – näiteks marjulist, kes on teel sohu –, siis on loomulik reaktsioon teda hõigata ja sellest teada anda, mitte võtta hoiakut: vaba inimene vabal maal, mingu kuhu tahab.“

Jah, see oleks tõesti õige, kui hoiataja ka reaalselt TEAB soo asukohta. Kui aga (nagu tegelikkuses) on maastik talle võõras ja ta lihtsalt ARVAB, talle lihtsalt TUNDUB, et marjulise liikumissuunale jääb soo, siis oleks vast palju mõistlikum järgmine dialoog –

„Marjuline, ahoi! Mis see seal eespool on?“

“Oi, seal on mõnus lagendik, kus ma igal aastal murakaid korjan.“

„Aaa.. ei olegi soo?“

„Oh ei! Paljud arvavad nii, kes pole kohal käinud ja ainult eemalt vaadanud. Tulge kaasa, marju on sel palju.“

„Äää.. mai tea.. ma vist ikka ei tuleks..“

Sest „aus, vähimagi südametunnistusega inimene“ võiks ennekõike aru saada ja leppida, et tema arvamus ei ole universaalne ning pädev ka olukordades, mida ta ei tunne. Ning sellistes olukordades oleks jätkusuutlikum avatud meeltega uurida, küsida ja õppida.

Järgmiseks toob Kivirähk esile allegooria matemaatikast.

„Või kujutame ette ülikooli, kus üks professor õpetab oma loengus üliõpilastele, et kaks pluss kaks on neli, aga teine professor kõrvalauditooriumis oma tudengitele, et kaks pluss kaks on hoopis viis. Mida peaks tegema ülikooli rektor, kes samuti vana kooli haritlase kombel usub, et kaks pluss kaks on endiselt neli? Kas austama akadeemilist vabadust, seda enam et kaks pluss kahte viieks nimetav professor on karismaatiline, vaimukas ja oma üliõpilaste seas populaarne? Jätma asjad nii, nagu on, loogikaga, et igal „teadusemehel“ on koht päikese all, või siiski sekkuma ja rektori meelest väärteadmisi jutlustava õppejõu vallandama, kuna kahe pluss kahe viieks pidamine vaevalt tudengeid edasises elus edasi aitab, olgu pealegi tegemist intellektuaalselt põneva ideega?“

Ka see tundub justkui õigustatud võrdlusena. Kuid siin on loogikaveaks täiesti väär lähtekoht.

Valemi 2+2=5 tunnistab valeks 99,99% vaimselt tervetest inimestest. Kas meie sisepoliitilises elus on mõni idee, eesmärk või tegevus, mille olemus tunduks ilmselgelt väära või kahjulikuna 99,99%-le elanikkonnast? Või kasvõi 90%-le? Kui see nõnda oleks, siis ei oleks vaja „rektoril“ enam sekkudagi – sellise idee või tegevuse viljeleja kistaks niikuinii pumba juurest eemale. Või ei oleks ta sinna saanudki.

Lõpus tuleb veel üks iseenesest mõistlik arvamus.

„Ja muide, meeldiv on kuulata inimest, kellel on selged põhimõtted ja kes julgeb neid ka valju häälega väljendada ega keeruta.“

Ka sellega on kerge nõustuda. Aga.. Seekordseks loogikaveaks on konteksti eiramine.

Kujutlege mõnele steakhouse’ile laiahaardelist reklaamikampaaniat tegevat copywriterit, kes on veendunud vegan ning julgeb oma selgeid põhimõtteid ka selles kampaanias valju häälega väljendada. Huvitav, kui kaua tema koostöö selle steakhouse’iga kestaks?

Kui ühe palgalise töötaja „selged põhimõtted“ lähevad vastuollu tema ametijuhendiga (antud kontekstis Põhiseadusega) ja terve tema töö sisuga – kas siis ikka on põhjust tema põhimõttekindlust kiita? Ja teda selles ametis edasi hoida?“