22.08.2020
Selle ukse taga sai Sveta lootust. Pilt on illustratiivne.
Sotsiaalmeedias populaarne blogija Roosa Udu kirjutab oma postituses presidendi roosiaia-peost, mis oli kui riigivastane vihaüritus.
“Rõõmsa inimese süda pakatab rõõmust, kurva inimese hinges valitseb nukrus, kurja inimese sees keeb sapp. Eks meie igapäevaelu kulgegi selles taktis, mis meil sisemuses tiksub.
Et oma argirutiinist välja pääseda, on inimestele antud pidupäevad. See annab võimaluse end igapäevastest muredest ja rähklemistest vabaks saada, näha suurt pilti, olla ühtaegu rõõmus ja tänulik. Rõõmus inimene nakatab sel päeval teisi inimesi oma optimismiga, nukrutseja vabaneb viivuks kurbusest. Isegi tigedikud suudavad tavaliselt sel puhul end normaalse inimese moodi üleval pidada – mis tegelikult peaks neile suureks kergenduseks olema.
Pidupäev on pidulik ja rõõmus ühtaegu. Eriti siis, kui tähistatakse midagi, mille üle võib uhkust tunda. Vaieldamatult on iseseisvuse taastamise aastapäev just selline, sest siia on kätketud pea kõigi keskealiste ja vanemate inimeste panus.
Veel 30 aastat tagasi polnud päris kindel, kas me ikka saame oma vabaduse tagasi. Seda suurem peaks olema rõõm sellest, et meil on taas oma riik, et nüüd sõltub ennekõike meist endist, kas jääme püsima ja anname järgmistele põlvedele edasi hindamatu väärtuse – oma keele ja kultuuri.
Selle päeva tähistamiseks on välja kujunenud oma tseremoonia. Lisaks lipuehtes majadele toimub õhtul Vabariigi Presidendi vastuvõtt vabas õhus. Selleks, et üheskoos rõõmustada ja tunda uhkust saavutatu üle.
Mis aga juhtub, kui rõõmupeo juhtimine anda inimesele, kelle hinges keeb sapp? Midagi head siit loota pole.
Kas kujutate ette sünnipäeva, kus peakõneleja hakkaks päevakangelast kritiseerima, tema kallal tõsimeeli tänitama ja mingeid veidraid olmestseene meelde tuletama. Selline pidu ei valmistaks kellelegi rõõmu, parem jäägu ta olemata. Siit kaasa saadud impulss rõhuks sünnipäevalisi veel tükk aega hiljemgi.
Kui korraldad peo, pead endale aru andma, mida tähistad ja millise meeleolu selleks lood. Piduliku sündmuse puhul piduliku ja rõõmsa.
Sel aastal kiskus aga kõik algusest saati viltu. Vahetult enne pidupäeva šokeeris president üldsust sellega, et autasustas üht eestluse kõige ägedamat ja lahmivamat vaenlast Mikk Pärnitsat. Paljudel oli esialgu raske seda uudist tõeks uskuda, selle sammu sümboolne tähendus oli nii ilmselge. Ühe järelemõtlematu (või hoopis hoolikalt kavandatud?) sammuga õnnestus presidendil paljude inimeste pidutuju juba ette ära rikkuda.
Ometi võis arvata, et ehk selle piitsahoobi peale pakutakse Roosiaias rahvale nüüd präänikut. Aga looda sa seda! Pärnitsa-jant osutus sissejuhatuseks millelegi veel suuremale. Kutsutud külalised oleksid nagu sattunud opositsiooni kihutuskoosolekule, mitte rõõmsa sündmuse tähistamisele. President poleks nagu endale arugi andnud, miks ta need inimesed kokku kutsus ja millist sõnumit tuleks edastada. Ei, tema sisemuses möllavad jõud matsid kõik enda alla, ka selge mõistuse.
Ühtegi sellist pidu ma varasemast ajast ei mäleta. Ja kas seda saabki üldse peoks nimetada?
Pole ju kuigi raske endale ette kujutada, milline peaks pidupäevakõne olema. Ühendav ja julgustav. Tänuavaldus kõigile neile toredatele inimestele, keda pole siiani ehk eraldi esile tõstetud, kuid kes seda kindlasti väärivad. Ühisosa esiletõstmine, tulevikusihtide seadmine, mobiliseerimine eelseisvate raskuste ületamiseks. Need asjad kõnetavad inimesi, leevendavad nende muresid, hajutavad liigse tühja-tähja, mis kipub olulist varjama. Millal seda veel teha kui mitte 20. augustil, kui 29 aastat tagasi, tõe hetkel oma maa tulevase saatusega silmitsi seistes osutus kaalukeeleks see, et suudeti kõrvale visata omavahelised erimeelsused, unustada kõik nääklemised ja lähtuda rahva tahtest.
Presidendil oli suurepärane võimalus rääkida sellest, kui eriline on käesolev aasta, millise tõsise katsumusega me kokku puutusime ja, vaatamata kõigele, suutsime halvimat vältida. Seda suuresti tänu meie väiksusele ja kiirele otsustusvõimele. Ja ennekõike inimeste mõistlikkusele, kes said aru, kui palju sõltub meie edaspidine saatus iga üksikisiku käitumisest ja vastutustundest. Loomulikult oleks pidanud eraldi ja siiralt tänama kõiki neid koroona-aja kangelasi, arste ja õdesid, kes ennast pidevalt ohtu seades päästsid inimelusid.
Veel võinuks president tunda rõõmu selle üle, et eksisid kõik need, kes nägid tonti eriolukorra kehtestamises. See ei osutunudki kellegi „ammuseks unelmaks“, mille abil demokraatia hapnikukraanid kinni keerata, vaid hoopis tõhusaks abinõuks, mis meid halvimast päästis. Pealegi ei kestnud eriolukord päevagi kauem kui tarvis ega jätnud endast maha köndistatud demokraatiat.
Samas pidanuks president manitsema uljaspäid, et oht ei ole veel kaugeltki möödas, et hoolimatus enda suhtes tähendab ühtlasi hoolimatust kaasinimeste vastu. Nii nagu 29 aastat tagasi, nõnda tuleb meil ka praegu kokku hoida. Vaid enda lõbujanust lähtumine võib kaasa tuua kurbi tagajärgi.
Veel võinuks rääkida sellest, et meie majandust võivad ees oodata tõsised katsumused, millest ülesaamiseks läheb taas vaja ühiseid pingutusi, usaldust inimeste ja riigivõimu vahel.
Ma ei tea, ehk president tõesti vihjas läbi lillede mõnele nendest asjadest. Paraku jäi kõlama hoopis midagi muud. Ja see oli kõike muud kui pidupäevane.
President tunnistas ise, et käitub nagu sadistliku meelelaadiga kirjanik Lammas, kes tootis vaid vihkavaid ja pahatahtlikke tekste. Ma ei tahaks olla selline, tunnistas president, aga pole midagi parata…
Ja nii juhtuski, et mõistliku pidupäevakõne asemel sai rahvale osaks kuulata mingit seosetut hala vabaduse kaotsimineku pärast ja dramaatilisest pöördepunktist meie elus, mida saadakse mäletama ka aastakümnete tagant. Milles see oht tegelikult seisneb, sellest ei saanudki ma aru. Võin teha vaid oletusi, olemata kindel, kas olen õigesti aru saanud vihjetest, mis presidendi jutust leida võis.
Kõik olnuks omal kohal, kui kogu see rahvas oleks kogunenud opositsiooni meeleavaldusele. Aga sellisel pidulikul päeval oleksin siiski oodanud presidendilt ühiskonda liitvat, mitte lõhestavat sõnumit.
Paraku on asjad nii kaugele jõudnud, et selle kirjeldamiseks läheb vaja uut folkloori: Pärnits ees, Grigorjeva taga, Kaljulaid keskel. Võta üks ja viska teist! Õmblusteta löögirusikas…
Kui selline troika rahva peale lahti lasta, kaob igasugune pidutuju.
Nii et sel aastal siis sedasi…
Kui kõned kuulatud, keerasin teleka kinni ja jäin mõtlema – mis see siis nüüd oli? Kas president ei saa aru, millise hoobi tema prestiižile taolised hoiakud ja sellised võtted annavad? Või ei hooli ta enam millestki? Kuidas ta küll end nii nurka on värvinud?
Mingi vastuse andis sellele Tõnis Mägi, kes, kui ma Vikerraadio mängima panin, laulis nõnda:
Võõrsile viisid sind elutee käänud,
välja end arvasid omade seast.
Kõigile võõraks ja nimetuks jäänud,
koduteed komberdad pimedast peast.
Näkku sind peksavad lepad ja pajud,
käharast kuusest on alles vaid känd.
Vaat sinna sa istud ja nüüd alles tajud,
et sõge on olnud su rünnak ja ränd.
Seda mis otsid, ei olegi enam,
võssa on kasvanud vaarisa krunt.
Vaata nüüd ise, kuis edasi elad,
väsinud teekäija, kodutu hunt.
Hahaa…!
Pole vist suuremat õnnetust inimese jaoks, kui ta jääb kõigile võõraks. Aga kui selleks inimeseks on president, tähendab see suurt õnnetust kogu rahva jaoks.”