Poliitika ei vaja mitte triibulisi nimekirju, vaid kompetentseid inimesi

Triibud on olulised liikluses, kuid mitte poliitikas.

Keegi ei palka naismaalrit oma kodus remonti tegema sellepärast, et anda naisele võimalus ennast meeste kõrval tõestada, vaid ikka seetõttu, et ta on ennast hea võõpajana näidanud.

Valimiste järel on taas jutuks see, kui palju ühe või teise erakonna nimekirjade kaudu naisi parlamenti pääses. Ja nagu ikka, on aluseks võetud sooline võrdõiguslus ideoloogilises mõttes, mitte kompetentsus.

See teema ei vääriks esiletõstmisest just 8. märtsi eel, kui kolmapäeval poleks olnud juhtumit, kus üks telereporter soovis teada, mida toob presidendi meelest Eestile kaasa see, et riiki hakkavad juhtima kaks naist, üks presidendi ja teine peaministrina. Kaljulaid küsis vastu, kas ajakirjanik on millalgi küsinud, mida toob Eestile see, kui riiki juhib kaks ja enam meest, vahendab ERR.

“Ma ei oska vastata ei sellele küsimusele, mida tõi Eestile kaasa see, et teda juhtisid peaministri ja presidendina mehed ega oska ka vastata küsimusele, kui seda teevad naised,” ütles riigipea ärritunud toonil.

Siin jääb üle vaid presidendiga nõustuda, kuigi mitte samas võtmes, millest tema räägib – pigem taas selles, et loeb kompetentsus, mitte sugu, ja selles osas pole põhjust ka naisi eelistada. Pigem ongi naiste sooline esiletoomine seesama seksism, mida feministid kogu aeg rõhutavad, sest see toetub just nimelt soole.

Poliitikas on levinud müüt, et naised olevat rahulikumad, tasakaalukamad ja parema vaistuga, tasakaalustades sellega meeste võitluslikkuse. Tegelikult on naised tõestanud, et on poliitikas täpselt samasugused nagu mehed – ei paremad ega halvemad.

Võtame näiteks Jüri Ratase valitsuse. Kadri Simson ei ole ennast vähimalgi määral paremana näidanud kui mõni varasem majandusminister. Kui rääkida tasuta ühistranspordist, mida ei rahasta Keskerakond, vaid kõik maksumaksjad omast taskust, siis sama otsuse oleks edukalt ära teinud ka näiteks Viktor Vassiljev. Või siis kulukas ja raiskav Rail Baltic, mille vastu KE opositsioonis oli, kuid mis neile valitsusse pääsedes kohe armsaks sai – selle kapitulantliku otsuse saanuks ära teha iga minister, soost hoolimata.

Mailis Repsi puhul haridusministrina ei ole küll mingit naiselikku alalhoidlikkust (vähemalt mitte rahvuslikku) märgata – just tema andis rohelise tee venestamisele ja geiagendale koolides. Ministril ei jätkunud isegi nii palju oidu, et enne valimisi Kohtla-Järve kooli mitte torkida, ja see läks ühe põhjusena Keskerakonnale valimisvõidu maksma.

Siseminister Katri Raik suutis juba teisel ametisoleku päeval ennast erapooliklikuna näidata, osaledes sotside provokatsioonis Toompea meeleavaldusel. Tal tulnuks igal juhul sündmusest distantseeruda, selle asemel aga läks ametnikust minister erakonna korraldatud pressikonverentsile – vähemalt temal tulnuks ajakirjanike ette astuda siseministeeriumis. Raik oli ka muide üks neist, kes mõistis hukka ameeriklanna ründamise, mida ei toimunudki, ehk siis läks libauudise õnge.

Ka Riigikogu eelmise koosseisu tööst ei meenu midagi, mis oleks ellu viidud tänu naistele – kõik asjad on ellu viidud või ära jäänud tänu poliitikutele, nende soost hoolimata. Pigem jäi meelde Mikko ja Pilvre multikultuurne ideoloogia. Aga miks kõigest sellest ikkagi rääkida? Lihtsalt sellepärast, et naised ei tee poliitikat paremaks, vaid teevad seda täpselt samamoodi kui mehed, mis teeb ka triibulised nimekirjad mõttetuks.

Siin aga jõuame kahe naise võimulolekuni, millest oli juttu ka eelnimetatud pressikonverentsil. Alustuseks Kaja Kallasest, kes välistas kohe EKRE valitsusse võtmise. Kust on siin näha naiselikku sallivust, empaatiat, kompromissivalmidust – täpselt sama räige, nagu Jürgen Ligi, sama ülbe ja ignorantne. Tuletagem meelde kehakeeleeksperdi juttu Kallase kõnest valimisvõidu järel – väidetavalt väljendas Kallase kehakeel ülimat agressiivsust.

EKRE ei ole Colombia marksistlik sissirühmitus, kelle hävitamise võiks vastne peaminister sõjaväele ülesandeks teha. EKRE on demokraatia reeglite järgi valitud demokraatlik erakond, kellele andsid hääle 100 000 inimest ja kelle rahvusideoloogiat pole keegi ära keelanud. Kui Kaja Kallas kuulutab selle erakonna kohe paariaks, siis näitab ta ennast täpselt samasugusena, nagu kõik varasemad meespoliitikud – ei mingit soovi pingeid maandada.

Kui Eesti oleks mingi temperamentsema rahvaga ja suuremate sotsiaalsete ebavõrdustega riik kusagil lõuna pool, siis ühe poliitilise jõu nii räige mahasurumine ja poliitikast tõrjumine tooks kohe kindlasti kodusõja lähemale. Kui valitsuspoliitikud ütlevad, et üks poliitiline jõud on ühiskonnas paaria, siis on see otsene sõjaõhutus. Mitte et rahvuskonservatiivid sõjakad oleks ja relvad haaraksid – sama võiks ja juhtukski tõenäoliselt pigem vasakäärmuslastega – kuid sotside provokatsioon Raiki osalusel oleks näiteks Tuneesias viinud pingete eskaleerumiseni kodusõja piirile. Siinkohal oleks paslik meenutada, et Myanmari tuntud opositsiooniliider Aung San Suu Kyi oli pikka aega kogu maailmale tubli naisvabadusvõitleja, nüüd aga süüdistatakse teda rohinjade tapmisele õhutamises.

Naastes aga Kaja Kallase juurde, peab tõdema, et bravuurikas vaimustus a la “Eesti esimene naispeaminister” on tühi sõnakõlks, sest Kallas on ennast juba poliitikasse sobimatuna tõestanud – ta on debattidel ennast nõrgana näidanud, võimule lähemale pääsedes võtnud üle Jürgen Ligi ülbuse, “sallivuslastele” omase sallimatuse teistmoodi mõtlejate vastu, petturlikkuse võimalike koalitsioonipartnerite vastu – ta on näidanud, et tema ühiskonda sidustama ei hakka. Kõik näitab, et olgu RE eesotsas Kaja Kallas või Taavi Rõivas, sugu ei muuda miskit – ikka see poliitoravalik ülbus.

Viimasena võiks vaadata president Kersti Kaljulaidi rolli Eesti ühiskonnas. Mida on andnud meile NAISpresident, mida ta on teinud paremaks? Tõtt-öelda – kohe mitte midagi. Kaljulaid on jätkanud president Ilvese algatatud ühiskonda lõhestavat stiili ja seda vaid võimendanud – isegi ametisse astudes oskas ta tülli ajada usklikud ja ateistid. Presidendi kohus oleks siluda ühiskonnas olevaid vastuolusid, ehk peaks ta vaatlema võrdselt nii EKRE-t kui sotse, aga tema on alati valinud ühe poole, selle globalistliku ja multikultuurse.

Siit võib teha lihtsa järelduse – hõisked, et meil on naispeaminister ja naispresident, ei tähenda muud, kui ideoloogilise soolise võrdõiguslikkuse õitsengut, sest reaalses poliitikas põruvad naised täpselt samamoodi nagu mehed.

Kommentaarid