Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Poliitiku rahvusmeelsuse määrab ära see, kuivõrd ta eesti rahvuse allesjäämise eest tegelikult võitleb

19.05.2021
Üks “vana vettinud mäger” naaseb Riigikogusse, sedapuhku juba akna alla.
© Uued Uudised

Eesti poliitikamaastikul väidetakse sageli, et rahvuskonservatiivid olevat eesti rahvusluse monopoliseerinud – see pole õige, sest paraku on nemad ainsad, kes võitlevad eesti meele, keele ja kultuuri allesjäämise eest.

Sellise väite peale läheb marru iga vasaksots, libaparempoolne ja pseudoliberaal, kes väidavad, et just nemad on õiged rahvuslased, “avatud” ja “sõbralikud”. Rahvusluse tõelisuse määrab ära siiski just võitlus rahvuse säilimise eest.

Kahtlemata on nii sotside, reformarite, keskide kui ka “kahesajatajate” seas inimesi, kes austavad eesti keelt, tahavad elada emakeelses keskkonnas ja näha Eestit mingilgi määral iseseisvana. Kui nad aga selle eest ei võitle, siis on tegu paremal juhul enesepetmisega.

Mõnigi sots või reformar võib laulda hardunult “Eestlane olen ja eestlaseks jään” ning nii tundagi, aga kui ta poliitikuna läheb ja hääletab järgmisel päeval välismaalaste seaduse lahjendamise poolt, siis ta teeb midagi, mis eestlaseks jäämise juba kahtlasemaks muudab.

Sest nii hääletades lubab ta Eestisse ukrainlasi, neegreid, araablasi, bengaleid ja ei tea keda veel. Ja kuidas see lõpeb, ei ole vaja kaugelt otsida – meil on Ida-Virumaa, kus eesti keeles enam naljalt hakkama ei saa ja eestikeelsed koolid on löögi all. Kaugemalt aga kuuldub prantslaste hääl islamiseparatismi ohu kohta.

Kui poliitik on multikultuursuse, massimigratsiooni, “mitmekesisuse”, “”avatuse” ja muu taolise poolt, siis soodustab ta sellega võõraste sisserännet ning eestluse taandumist ääremaadele – ja see ei lähe kuidagi kokku rahva ellujäämise ning peremeheks olemisega omal maal. Kõik refid, sotsid, “kahesajatajad”, keskid ja libaparemparempoolsed aga seda just tahavadki, vähemalt nende teod tunnistavad seda. Või siis on see ükskõiksus rahva saatuse suhtes.

Kui “parempoolne” Siim Kiisler ütleb, et ka neeger võib eestlane olla, siis kas saab teda rahvuslasena võtta? Neegrit ei seo Eestiga miski, tema esivanemad võitlesid Mau-Mau ülestõusus, mitte Vabadussõjas, ja erinevalt eestlasest on Rocca al-Mare vabaõhumuuseum talle mitte oma, vaid eksootika. Sel neegril on oma rahvuslus, olgu see suahiili, joruba või ibo rahvuslus.

Eesti rahval on eksistentsiprobleeme ka madala sündivuse kaudu. Mitte ükski poliitilistest jõududest ei toetanud rahvuskonservatiive referendumi korraldamisel, mis taganuks eluandva mehe ja naise liidu ainsa õige abieluna. Kui kõik teised arvavad, et homod kuivanud oksana elupuul, soomuutmisoperatsioonid, meestevihkajalik radikaalfeminism, sooneutraalsus ja muu taoline võivad olla võrdsed mehe ja naise abieluga, siis pole neil eestlaste juurdekasvust küll sooja ega külma.

Uued Uudised on varemgi välja pakkunud niiöelda rahvusluse retsepti – tõeliselt eestluse pärast mures on ainult need, kelle sõnade ja tegude tulem soodustab eesti rahva ellujäämist. Kui poliitik toetab otsuseid, mis halvendavad eestlaste olukorda omal maal kasvõi vähemalgi määral, siis ei saa teda enam eestimeelseks pidada, sest eestlased on rahvusena punases ohutsoonis. Selliseid otsuseid aga tuleb vähemalt Kaja Kallase valitsuse poolt riburada.