02.12.2019
Kliimastreik Riigikogu ees – loosungid on õiged, aga ürituse nullib ära see, et protesti taga on poliitilised punktivõtjad. Pilt on illustratiivne.
Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson kirjutab sellest, et Eesti ühiskonnas toimuv ärategemine, kus eesmärk pühitseb abinõu, süvendab lisaks tavapärastele põhjustele inimeste depressiooni veelgi.
“End millegipärast poliitkolumnistina esitlev riigikogu liige Liina Kersna avaldas Delfis loo, kus pragab valitsuse ja riigikoguga, et järgmise aasta eelarves pole eraldatud piisavalt vahendeid koolipsühholoogide õpetamiseks ja palkamiseks ning VEPA käitumisoskuste mängu käivitamiseks, mis enesekindla poliitiku kinnitusel olevat võlurohi kõigi noorsooprobleemide lahendamiseks.
Kersna muret võib mõista, sest meie laste ja noortega pole lood tõepoolest kiita. Kooliväsimus ja depressioon kimbutavad üha nooremaid, mille tulemusel otsitakse abi alkoholist ja mõnuainetest.
Ent olgem realistid, ka kõige paremini ettevalmistatud psühholoogide armee ja kuitahes kõrgelt hinnatud käitumismängud ning koolikiusamise vastu võitlevad kampaaniad, ei vii tulemuseni, kui ühiskonnas jätkub hüsteeria õhutamine, traditsiooniliste väärtuste naeruvääristamine ja demokraatlike vabaduste varjus äärmusvaadete peale surumine. Opositsiooni langemise kibeduses on Kersna koduerakond omandanud selles vallas tähelepanuväärse meisterlikkuse.
Depressioon ei ole nähtus omaette ja selle ravi edukust ei taga üksnes kvalifitseeritud hingearsti olemasolu, vaid eelkõige see, kui salliv, toetav ja väärtuspõhine on laste ning noorte elu oluliselt mõjutav täiskasvanute maailm. Kahjuks on aga sellega hetkel suhteliselt halvasti, sest poliitilise opositsiooni mahitatud hüsteeriavapped muutuvad meie väikeses riigis üha palavikulisemaks.
Ja mida peale depressiooni vohamise oodatagi olukorras, kus topeltmoraal on muutunud normiks ning iga võimalus valitsust ja koalitsioonierakondi rappida, pühitseb abinõu. Aastal 2019 võib Eestis langeda rünnaku ohvriks juba ainult seetõttu, et otsustasite suusamütsi asemel kaabut kanda.
Kersna kinnitusel kannatab ligi 40% lastest ja noortest koolitüdimuse all ning iga viies on mõelnud endalt elu võtta. Mida muud kui muremõtteid saabki oodata noortelt, kes igapäevaselt kallatakse inforuumis ja koolitunnis üle halaga kliimamuutustest tingitud maailmalõpust, Venemaa võimalikust kallaletungist, rahvusest kui igandist ja parempoolsest lausa neonatslikust ohust demokraatlikele väärtustele. Meie opositsioonipoliitikud ja katastroofimeedia lausa toidavad depressiooni.
Noorte hingehädad algavad sellestki, et äärmusliberaalse propaganda tuules, ei suudeta enam määrata oma kohta poisi ja tüdrukuna, mehe ja naisena. Looduse poolt antud loomulikud käitumismallid ei sobi kokku seksuaalvähemuste propaganda ning sooneutraalse uduga.
Noortelt on võetud kauneim, mida oma südames kanda – ihalus armastuse järele. See on asendatud rahakultuse ja edujanuga. Iidoliteks on tõstetud ajudeta nartsislikud veidrikud, kelle ainsaks eesmärgiks on kasvõi viis minutit kuulsust, mille nimel ollakse võimelised igaks alatuseks.
Maailm, kus enamuse huvid tallatakse võrdse kohtlemise sildi all käputäie tähelepanujanus ekshibitsionistide soovunelmate täitmiseks jalge alla, pole soodus keskkond laste kasvatamiseks ja noorte harimiseks. Tulihingelised kliimaaktivistid ja õilsad äärmusliberaalid kutsuvadki üles loobuma vanamoodsast kombest lapsi soetada. Pole inimest, pole probleemi, arvas kord vuntsi muheledes üks kardetud diktaator, täna propageeritakse sama mõtteviisi jõudmaks igatsetud kliimaneutraalsuseni.
Tänapäeval varjab vihkamine end sallivuse maskiga ja silmakirjatsev hoolivus unistab üksnes allutamisest. Siiski on suurem osa täiskasvanutest hakanud juba läbi hammustama, et uues tegelikkuses võib varas haukuda koera peale ja päevade valest väsinud võõrasemale pakub mürgiõuna malbelt naeratav Okasroosike. Lastel kulub tõeni jõudmiseks rohkem aega, sest nad on siiramad ja kompromissitumad, ning just see paneb nad suurema pinge alla, millest ei suuda päästa ükski koolipsühholoog.
Meil tuleb võidelda põhjustega, mitte pakkuda meditsiinilist abi tagajärgedest üle saamiseks. Meis on ju ometi sedavõrd vastutustunnet, et mõista äärmusliberaalse vagatsemise ohte? Meis on ju ometi tahet muutuda õiglasemaks, sest Eesti saab oma lastele ja noortele paremaks paigaks alles siis, kui loobutakse poriloopimisest, oma tõe kui ainuõige pealesurumisest, vihkamise kasvatamisest oma riigi ja rahva vastu. Sõna pole vaba, sest kõike, mida sülg suhu toob, pole mõtet isegi sotsiaalmeedias välja paisata.
Ajaloolistel põhjustel on Eestis arvukalt ka teistest rahvustest lapsi ja noori. Nendegi pärast peaksime muretsema, sest nad kuuluvad meie hulka. Kahjuks on need lapsed topeltsurve all, kuna lisaks noorteprobleemidele, tuleb neil maadelda identiteedikriisiga. Neil on raske mõista venivat diskusiooni vene koolide saatusest. Oleks kasulik, kui otsused, kuidas edasi, langetataks võimalikult kiiresti ja laste huve arvestades.
Tehkem endale selgeks, et Eestile pole ohuks mitte dostojevskilik slavofiilsus, vaid eelmise sajandi algusaastail lääne liberaalide toetusel sündinud sotsiaaldemokraatia kõige labasem vorm, mille järelmid ulatuvad tänasesse. Kui me seda mõistame, leiame tee ka nende muukeelsete eestimaalaste südameisse, keda liberaalnaivismi põhimõtetel toimiv tühikäigul jaurav integratsiooniprogramm on seni ükskõikseks jätnud. Just siin peitub võti selgema tulevikuvaate andmiseks tuhandetele vene ja muudest rahvusest noortele, kes määramatuse tõttu enda ja ühiskonnaga vaenujalale satuvad.
Liina Kersna hurjutab valitsust selle eest, et laste ja noortepsühholoogide koolitamisse pole suunatud piisavalt vahendeid. Jah, ka meditsiinilise abi tõhustamine on vajalik, ent eelkõige on tarvis luua eeldused terve psüühikaga laste ja noorte kasvatamiseks. Raha eest hingerahu ei osta ning armastust ei pälvi.
Meie noori vaevav depressioon, on osa ahastusest, mis katastroofiennustusi ja määramatust külvates ei jäta ruumi rõõmule ja eneseks olemise mõnule. Kui laps leiab end vaenavas ümbruses otsekui võõrsil, kaotab päev värvid ja jääb vaid nõutus, mida oma eluga pihta hakata.
Miks me ei taha lastele pakkuda Eestit, kus ollakse kaitstud, kus üksteise kõri kallal närimise asemel otsitakse oma turvalist, rahvuslikkuse ja igaühe individuaalsusega arvestavat teed? Miks sallivusust on tehtud malakas kõiki teisitimõtlejaid hurjutavate ülbikute käes?
Põhiküsimus, millele peame vastuse leidma, on, kuidas anda lastele tagasi muretu lapsepõlv, noortele armastus ja rahvale tulevik. Selleks pole psühholooge tarvis. Vaenavate äärmuslaste kiuste peame taas leidma väärikuse inimese ja rahvana.”