24.05.2024
Ukraina lipud lehvivad Eestis endiselt, aga meeleolu pole enam hea.
Eestis on kaks suhtumist Ukraina sõjasse. Üks on hurraa-patriootiline, mida edendavad võimupoliitikud, ning teine on vaoshoitud ja reaalsusi arvestav. Kuigi teise leeri inimesi tembeldatakse Kremli agentideks, sest nad lubavad palju skeptilist suhtumist, on neil väga sageli õigus.
BNS vahendab ajalehes The Guardian ilmunud ajaloolase, politoloogi ja kolumnisti Timothy Garton Ashi kirjutist, milles on momente, mida peaksid kõik lugema.
EKRE poliitikud on pikalt rääkinud sellest, kui vale on Kaja Kallase valitsuse poolt lubatav Ukraina sõjaväekohuslaste piiramatu viibimine Eestis. Moment Ashi kirjutisest:
“Alates täismahus sõja esimestest päevadest teenistuses olnud pataljoniülem major Andri Podlesnõi ütleb, et tema alluvate meeleolu ei ole hea. “Nad arvavad, et aeg oleks teistel sõdima minna,” ütles Podlesnõi. Ukrainas räägitakse aga üha rohkem lugusid noortest meestest, kes üritavad sõjaväekutsest kõrvale hoida.”
Kaja Kallas mängib Ukraina patriooti, kuigi tema abikaasa ajas pikka aega pärast agressiooni algust veel Vene-äri. Hoopiski maha vaikitakse see, et Kaja Kallase ja Hanno Pevkuri algatus “Miljon mürsku Ukrainale” põrus, pool kogusest jäi Ukrainal saamata, kuigi selle ootuses kasutasid nad mullusuvistel vastupealetungidel oma varud ära.
Ash kirjutabki, et “ukrainlaste seas kasvab viha lääne vastu, et see ei tegutse piisavalt ja kiiresti, et riik saaks end kaitsta. Üks kõrgem minister ütles, et “Ukraina rahvas ei andesta kunagi” USA kongressile lõputut viivitamist Ukraina viimase toetusvooru hääletamisel.”
Ilmselt on ukrainlased kurvad ja vihased ka saamata jäänud poole miljoni mürsu pärast.
EKRE poliitikud avaldasid kohtumisel siseminister Lauri Läänemetsa kahtlusi selle üle, kui legitiimne on president Zelenskõi pärast oma ametiaja lõppu. Sots Läänemets naeris need kahtlused välja, aga taas Ashi loost:
Rahulolematust on tunda ka president Vladimir Zelenskõi tööga, kelle ametiaeg, kui riigis ei oleks kehtinud sõjaseisukord, oleks pidanud lõppema 20. mail ja eelkõige Andri Jermaki juhitud presidendikantselei tõttu.
“Mitu eraldi allikat on teatanud, et Zelenskõi uurib painajalikult oma maine uuringuid ja see langeb järk-järgult. Huvitaval kombel olen korduvalt kuulnud teda arvustatavat selle eest, et ta jätkab ebarealistliku lootusega täielikule võidule – see tähendab kogu Ukraina ala, sealhulgas Krimmi tagasivallutamist 1991. aasta piirides. Isegi kõrged ametnikud määratlevad võitu eraviisiliselt ettevaatlikumalt,” ütles väljaanne.
Eestis on verbaalselt risti löödud kõik, kes tahavad rahu Ukrainas ilma sõjaeelsetesse piiridesse naasmata. Ash kirjeldab meeleolusid Ukrainas:
Kohutavate kaotuste, kurnatuse, traumade ja lääne toetuse vähenemise pärast muret tekitava surve all on muutunud mõnevõrra ka avalik arvamus. Eelmise aasta lõpus pakkus Kiievi rahvusvaheline sotsioloogiainstituut vastajatele kaks võimalust, mida Ukraina peaks tegema, kui “lääs vähendab oluliselt abi”.
Valdav enamus 58 protsenti ütles, et riik peab jätkama võitlust, isegi kui “on risk Ukraina kontrolli all olevatele aladele”. 32 protsenti eelistas aga teist varianti: “Lääne tõsiste julgeolekutagatiste olemasolul sõjategevus peatatakse, kuid Venemaa poolt okupeeritud alade vabastamine lükkub määramata ajaks edasi.”
Rahva otsuse tegemisel saab määravaks, kui suur ala kaotatakse. Üks asi on teha kompromisse Krimmi ja Venemaa poolt alates 2014. aastast okupeeritud Donbassi osa suhtes. Ohverdada vahepeal kaotatud tohutuid alasid Ukraina maad, kus umbes 2,5 miljonil inimesel oli enne sissetungi kodu ja elatis, hoopis teine.
“Mida laiem on alasid puudutav kompromiss, seda tugevamad peavad olema lääne vahetud julgeolekutagatised ning seda tõenäolisem on väljavaade saada määramatus lähitulevikus EL-i ja NATO liikmeks. Isegi sel juhul oleksid paljud ukrainlased endiselt vihased oma valitsuse peale, et see peab läbirääkimisi selle üle, mida nad peavad kaotuseks, ja vihased lääne peale, et see sisuliselt sunnib neid sellega leppima,” kirjutab Ash.
Miks on mõtet sellest Ashi loost rääkida ja kirjutada? Sest elu ei lähe nii, nagu me tahaksime. Ei lähe peaaegu kunagi. Meie siin Eestis võime Ukraina lipukesed sotsiaalmeediakontole panna, endale vastu rindu peksta ja nõuda Venemaa väljaajamist Ukrainast, aga kui reaalsed olud seda ei võimalda, siis näemegi ahastuses, kuidas meie patriootilisusest hoolimata asjad halvemuse poole lähevad. Ja kõige hullem on see, kui me lähtumegi ka omi tulevikuplaane tehes sellest, et peagi heiskab Ukraina sõdur Kertši poolsaare tipus kollasinise lipu, aga seda ei juhtugi.
Ashi lugu räägib sellest, et ka ukrainlased on sõjast väsinud ja lootust kaotamas, ka nemad näevad vaikselt sisimas mingi separaatrahu võimalust. Kui Eesti võimupoliitikud taovad endale vastu rindu ja lubavad Ukrainat võidule aidata, võib see mõjuda vastupidiselt – ukrainlased näevad, et Lääs kaotab võimekust neid sõjaliselt aidata, sest Lääne sõjatööstust alles hakatakse taastama ja laod on tühjad, ning selline Lääne poliitikute lubadustesadu on sisuliselt petmine liigoptimismi kaudu.
Pettumus Läänes võib Ukrainas veelgi kasvada ja neid ei saa selles süüdistada, kui venelased liiguvad Harkivi suunas ja mitte ükski BNS-i uudis ei räägi juba nädalaid mingist Ukrainale üleantud relvasaadetisest, need uudised on lakanud. Talibani kätte jäetud Afganistani naised pettusid Lääne abis ja ukraina patrioodid on samuti pettumas. See ei ole Kremli jutupunkt, kui seda tunnistada, ega ka Lääne süü – Lääne-Euroopa polnud selliseks sõjaks valmis ning nüüd on lisaks ka sõda Lähis-Idas ja Hiina-Taivani konflikt aina paisub.
Võib-olla on ka Eestis aeg maha istuda ja analüüsida läbi kõik Ukrainaga seonduv? Me muidugi toetame Ukrainat edasi, aga peame nägema omi võimalusi ja võimalikke tulevikustsenaariume seal, kus asjad meist ei sõltu. Sest vaenlane liigutab ennast ka Narva jõel.
Uued Uudised