Politoloog Toomas Varrak nõiajahist Mart Järviku vastu: kes pidevalt jutlustab õiglusest ja eetikast, on sageli kelm ja kaabakas

Arvamus,
©Meelis Meilbaum
Maaeluministeerium on saanud poliitiliste intriigide sõlmumispaigaks.

Politoloog ja ajaloolane Toomas Varrak vaatleb Mart Järviku juhtumit ja leiab, et Eesti riigis on miski tõsiselt mäda.

„Esialgu näib meedia hüsteeria Maaeluministeeriumi ja selle tegelaste ümber olevat leidnud lahenduse. Seetõttu on ehk kohane teha selle kohta mõningaid kokkuvõtteid vähe laiemas kontekstis.

Ei tahaks arutleda selle üle, kas otsused, mis puhkenud hüsteeria kaasa tõi, olid põhjendatud, õiglased või Eesti elu edasiviivad. Otsused on tehtud, elu läheb edasi ja väärtus on vaid järeldustel, mida selle kogemuse põhjal võiks teha  Eesti poliitika tulevastes huvides.

Valdava osa Eesti meedia jaoks oli selle hüsteeria keskmeks väited ministri korruptsioonist ja valetamisest. Neid punkte arutati kire ja andumusega. Vajadusel mindi aastakümnete tagusesse aega, et leida tõendeid kahtlasest kokkumängust. Ja võib olla, et oleks mindud kaugemalegi, kui selleks oleks antud aega.

Milles see valetamine seisnes, see kippus pisut segaseks jäävat. Igatahes piirdusid süüdistajad enamasti lihtsalt väitega valetamisest, laskumata üksikasjalisematesse seletustesse.

Ind, millega valetamist inkrimineeriti, meenutas aga omal ajal ühel teisel maal toimunud poliitilist ja ajakirjanduslikku nõiajahti. Ka siis süüdistati poliitikut valetamises (oma abieluväliste suhete kohta) ning süüdistajad olid valmis oma õiguse tõestamiseks nõudma asjaosaliste aluspesu ekspertiisiks.

Teisalt võiks meedia käitumist võrrelda Saudi Araabia või Iraani kombluspolitseiga, kelle sallimatust islami moraalinormide rikkujate vastu on üsna sarnane meie poliitilise opositsiooni ja ajakirjanduse hüsteeriaga ministri valetamise ja korruptsiooni küsimuses.

Üks kunagine naiskolleeg iseloomustas sellist mentaliteeti tabavalt – taoliste tegelaste tõearmastus nõuab, et nad ütleksid ka naisterahvale näkku, et tol on kõverad jalad.

Ainuke, mis meediat ei näinud antud asjas huvitavat, oli küsimus, millist kahju Eesti riik on väidetava valetamise või korruptsiooni tõttu kannatanud. Kardan et niisugune küsimus, rääkimata selle asjakohasusest, ei jõudnud üldse neist asjust kirjutavate ja rääkivate ajakirjanike teadvusse.

Ometi on süütul valel või eksitusel ning formaalsel eksimusel mingi reegli vastu oluline erinevus teadliku ja jultunud valega või mingi reegli sihipärasel rikkumisel isikliku kasu saamise huvides. Ning normaalsed inimesed teevad neil kahel asjal vahet. Vastasel juhul on tegemist võitlusega seaduste täitmiseks seaduste pärast. Ja seda on naeruvääristanud paljud tuntud koomikud.

Millega oli tegemist antud juhul, see jäigi selgitamata, sest asjaosaliste enda selgitusi, (kui need üldse said selleks võimaluse ega olnud sunnitud piirduma vastusega ajakirjaniku hoiakute poolt dikteeritud küsimustele) ei peetud miskiks. Väide, et selgitustes esineb vasturääkivusi ei tähenda midagi, kui ei soovitagi kuulda ega arvestada seda, mis öeldakse vasturääkivuste selgituseks.

Nüüd, kus opositsioon on saavutanud oma eesmärgi, peaks ta valijale vähemalt ütlema, millist kahju Eesti riik on kandnud maaeluministri valetamise ja korruptsiooni tõttu. Ja milles seisneb kasu, mis kritiseerijate tegevus Eesti põllumajandusele tõi? See kahju peab olema väljendatav selgetes faktides, sh arvudes, mitte mingis sõnamulinas õigusriigist, prestiižist jmt.

Kui ajakirjandus selles küsimuses vaikib, kui opositsiooni poliitikuil pole selle kohta Eesti kodanikele midagi öelda, siis on see kinnituseks, et kogu hüsteeria tõsteti poliitilise intriigi huvides, et sellel ei ole tõe ja õigusega või Eesti riigi põllumajanduse hea käekäiguga mingit sisulist pistmist. Ja peavoolumeedia on selles intriigis erapoolikuna täie rauaga kaasa löönud.

Niisugusel juhul ei ole ka ministeeriumi kõrge ametnik mitte süütult kannatanud õiguse eest võitleja, vaid rängalt ametnikueetika vastu eksinud intrigant, midagi Pavlik Morozovi taolist oma ministrile. Aga Eesti riigis on miski tõeliselt mäda, kui sellisest selgitusest või selle puudumisest peaks välja tulema, et riigi kõrgeima võimu esindaja on pidanud vajalikuks avalikult vabandada Pavlik Morozovist intrigandi ees.

Nn peavoolumeedia kvaliteedist ja poliitilisest kallutatusest, sh huvipuudusest tõe vastu (aga vist võiks öelda – poliitilisest korruptsioonist) räägib seegi, et kogu käras ministri valetamisest ja korruptsioonist jätab meedia vähimagi tähelepanuta selle, mida kirjutavad antud kontekstis näiteks P. Ernits, M. Pajo, J. Uibu, K. Remmel.

Need ei ole mingid suvalised kirjatsurad, vaid autorid, kelle professionaalne asjatundmine on väljaspool kahtlust. Nende kirjutiste valgusel kerkib ebameeldiv küsimus, kas ministri kritiseerijaid mitte ise ei süülistu poliitilis-majanduslikus korruptsiooni kaitses?

Tõsiasi, et Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) sulges vaevalt tund aega peale ministri vabastamist ametist M. V. Wooli kalatehase, annab põhjuse (aga mitte ainsa) niisuguse küsimuse esitamiseks. Kusjuures tehase sulgemise õigus on väidetavalt vaid asjaomasel ministril. Küsimusi tekitab ka  asjaolu, et nii suurt kõlapinda omavas küsimuses ei esinda VTA seisukohti  mitte peadirektor, vaid asedirektor. Miks meedia niisuguste asjade vastu huvi ei tunne?

Lõpetuseks tahaks meenutada üht idamaist tarkusetera, mille kehtivust elus olen enam kui kord kogenud. See ütleb – kes räägib lakkamatult tööst ja selle voorustest, on logard; kes pidevalt jutlustab õiglusest ja eetikast, on kelm ja kaabakas.“

Kommentaarid

One commentOn Politoloog Toomas Varrak nõiajahist Mart Järviku vastu: kes pidevalt jutlustab õiglusest ja eetikast, on sageli kelm ja kaabakas

  • Avatar

    Mulle tundub, et selles loos on veel palju selgusetut. Tänased intervjuud annavad tõestust, et see Peterkop ei olnud sugugi mingi erapooletu seltsimees, vaid Lemetti koostööpartner. Kui juba augustis käidi prokuratuuris kuriteo teatega, siis kuidas sai Järvik nii kaua minister olla ja miks ei teavitatud esimesena peaministrit. Kas Ratas on ka midagi ütlemata jätnud? Tundub ,et ikkagi on meil süvariik, kus ametnikud arvavad endid olema kõige tähtsamad. Juba see kantsler Priske andis märku, et nemad on bossid.

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused