Poolsada aastat paguluses veetnud Harri Kivilo: rahvuslikku iseteadvust tuleks pidada ülimaks aateks

Eesti lipp

Nõukogude võimu eest poolsada aastat Rootsis ja Kanadas paguluses veetnud Harri Kivilo kirjutab, et kõik, kes on teadlikud, mida pagulusse siirdunud eestlased on oma asukoha maadel eestlaseks jäämiseks teinud, peaksid rahvuslikku iseteadvust ülimaks aateks pidama.

 

Kuigi Nõukogude Liit oli süüdi väga räigetes ja ulatuslikes inimsusevastastes ja majanduslikes kuritegudes, asusid Eesti iseseisvuse ennistajad toimima nagu nad ei teakski, et Eesti Vabariigi loomisele oli eelnenud mitme sajandi kestel põlvest-põlve edasi kantud vabadusiha ja ise oma maa peremees olemise tahe. Kuid ka eestlaste rajatud põldude endale võtnud saksa mõisnike ning neid toetavate Vene tsaarivõimu ametnike igati õigustatud vihkamine. Poole sajandi pikkuse okupatsiooniaja pärandina oli aastal 1991 iseseisvuse ennistajate hulgas vähe hääleõiguslikke kodanikke, kes teadsid, et Nõukogude Liit oli ilma Eesti-poolse süüta murdnud kõik lubadused, mis olid määratud Eestiga sõlmitud Tartu rahulepingus (02.02.1920), Mittekallaletungi ja tülide rahuliku lahendamise  lepingus (04.05.1932) ning Vastastikuse abistamise paktis (28.09.1939).

Okupatsiooni aastatel 1940–1941 ning 1944-1991 hävitas Nõukogude Liit Eesti olemise eduka riigina ning rajas pinnast reostavad, vaid Nõukogude Liidule vajalikud tööstused. Koos 140 000 talu sundvõõrandamise ja kolhooside moodustamisega hävitati ka väga intensiivne ühiskondlik ja kultuuriline tegevus kõigis valdades. Ääremaad toona Eestis ei olnud. Genotsiidi eesmärgil hukati väga palju süütuid inimesi, mitukümmend tuhat ühiskondlikult tegusat ja oma talu pidanud eestlast küüditati ülimalt ebainimlikesse Siberi orjalaagritesse, ning Eesti maa-alale saadeti elama Nõukogude Liidu kodanikke nii et eestlasi oli aastal 1990 oma isade maal vaid 61,5 % elanikkonnast.

Alates 20. augustist 1991 kuni neljateistkümnenda riigikogu liikmete valimiseni tehtu ja tegemata jäetu põhjal saame järeldada, et Eesti peavoolu meedia ja riigivõimu arvates saab eesti rahvus ja kultuur jääda üleaegade kestma vaid siis, kui unustame Nõukogude Liidu okupatsiooni koos genotsiidi ja annekteerimisega; vaikime olematuks 70 000 mehe punaarmee vastu võitlemise; asendame meile kasuliku ning ikka kehtiva idapiiri lepingu uuega, mis võimaldab Venemaal edukalt väita, et Eesti Vabariik ei ole Teise maailmasõjaeelse riigi õigusjärglane, vaid augustis 1991 Nõukogude Liidust lahkunud liiduvabariik.

Lausa imetlustpälviva alandlikkusega on riigivõim ja Nõukogude Liidu räige kuriteo tühiseks pidajad keeldunud kuulmast endise riigikogu esimehe Ülo Nugise meeldetuletust aastal 2006, et Eesti Vabariigi ennistamine selle okupatsioonieelses olukorras on ikka veel osaliselt tegemata. Tõenäoselt iseseisvuse ennistajad ei teadnud, et Roosevelt ja Churchill olid lubanud Ida-Euroopa riikide vabastamise jätta oma liitlasele Stalinile, kuigi Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik olid külma sõja aastatel Eesti Vabariigi olemist de jure staatuses tunnustanud. Need suured  riigimehed olid ilmselt niisama targad või rumalad, kui on olnud need meie hulgas, kes soovivad siia elama saadetud venelaste ning ühiskondi rikastavate vähemuste soovide kohast “edumeelset” riiki luua.

Eestlaste riigi loojate, Vabadussõja võitjate ning pelgalt kahekümne aastaga Vene vähearenenud tsaaririigi oblasti silmapaistvalt edukaks demokraatlikuks riigiks muutjate järglased olid toona veendunud, et väike riik saab püsima jääda vaid aatelise rahvusriigina. Selle eesmärgi alusel loodi aastal 2012 Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). Riigikogu valimisel sai EKRE 100 000 häält. Valijaid oleks mõne saja tuhande võrra rohkem olnud, kui peavoolu meedia, rahvusringhääling, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ning isegi vabariigi president ja mõned justkui mõtlemispuuetega väliseestlased poleks vihaga keskendunud EKRE laimamisele, koos tõde eiravate halvustuste ja süüdistamistega. Riigi valitsemiseks vajaliku võimuliidu moodustasid EKRE, erakond Isamaa ja Keskerakond. Võimuliidu moodustamise järele ei ole EKRE ründamine vähenenud.

Reformierakond sai küll kõige rohkem hääli, kuid nendega liituda tahtvate erakondade häälte arvuga ei oleks saadud riigikogus enamust moodustada. Eriti sõnakalt on väliseestlane Andres Kasekamp hukka mõistnud need eestlased, kes tahavad Eesti Vabariigi põhiseaduses määratud kustumatu õiguse ja kohustuse kohaselt tagada eesti rahvuse ja kultuuri üle aegade püsimise. Toimides justkui kõigi eestlaste nimel, on ta meie vaarvanemaid mõnitades kinnitanud uudisteagentuurile AP, et „EKRE tõus poliitikas on kaasa toonud avaliku debati vulgariseerumise ja Eesti ühiskonna polariseerumise” ning et EKRE „küttis üles immigratsioonivastast ja homofoobset hüsteeriat, et võita eelmisel kuul  peetud parlamendivalimistel rohkem hääli”.

EKRE laimajad on ilmselt arvanud, et kui valimistel saadud pettumus vihaks vormida, siis võimuliit oma rahumeelsema käitumisega ehk jätab riigi valitsemise järjest rohkem ENSV näo arendamist tahtvate erakondade ning Eestis elavate, end Eesti teiseks põlisrahvaks pidavate, endiste Nõukogude Liidu kodanike hooleks – mis sest, et põhiseadus seda ei õigusta. Küllap õiguskantsler leiab oma uurimistes, et põhiseaduse kirjutajad siiski kõike põhiseadusse kirjutatu täitmist vajalikuks ei pidanud- nagu ta seda on minule uue idapiiri lepinguga seonduvalt selgitanud.

Analüüsivalt tagasi vaadates tuleb tõdeda, et okupatsioonieelne, täiesti eesti näone, kogu Eesti maa-alal, valdavalt oma pere taludes, rõõmsalt töötava rahva riik on nüüd pidevalt rohkem vene keelt kasutavaks riigiks muudetud. Üha rohkem on hakatud rahuldama peamiselt seksuaalvähemuste soove ning jätta tagamata teiste vähemuste ja enamuse põhilised eluvajadused. Püüded kõigi elu paremaks muuta on haihtunud „edumeelsete eesmärkide” uttu.

Meie kõik peaksime aitama EKRE-l uustulnukuna ennistada okupatsioonieelsel ajal olnud rahvuslik iseteadvus ning sellega koos rakendatud heatahtlik suhtumine teistesse rahvustesse. Teades, et kui väike rahvus elab koos suure rahvusega, siis on võimalus suurel väike endasse sulandada kiiremini, kui me oskame praegu oletada. Ülimalt pahatahtlik on oma esivanemate keele, kultuuri ja kommete pärandi austajate natsideks sõimamine. Kõik, kes on teadlikud, mida pagulusse siirdunud eestlased on oma asukoha maadel eestlaseks jäämiseks teinud, peaksid rahvuslikku iseteadvust ülimaks aateks pidama.

Harri Kivilo

Harri Kivilo on 1929. aastal Petseris sündinud ja suure osa oma nooruspõlvest Võrumaal elanud arhitekt, kes lahkus 1944. aastal nõukogude võimu eest Kanadasse ja pöördus 1991. aastal koos abikaasaga tagasi Eestisse. Oma elust pagulasena Rootsis ja Kanadas, aktiivsest tegevusest nii skaudijuhina kui ka eestluse hoidjana, jäädavast tagasipöördumisest oma kodumaale Eestisse on Kivilo kirjutanud raamatu “Kustumatu õigluse nimel”  (2012, kirjastus Canopus).

 

Kommentaarid