16.12.2020
Poolt ja vastu.
„Massiliselt ekspluateeritakse meie poliitmaastikul ja meedias mõttekäiku sellest, kuidas keegi on millegi vastu.
Hiljutist parlamendiistungit kommenteerides väljendus Raimond Kaljulaid – „Huvitav, kas keegi mõtles ka sellele, mida tunnevad seksuaalvähemuste esindajad? Sõda ja nõiajaht nende vastu kuulutati välja nädal enne jõulupühi. Väga julm.“
Sama sisu kandvaid mõtteavaldusi on öeldud-kirjutatud lõpmatult. Ikka selles vaimus, kuidas valitsus või EKRE või kes muu on seksuaalvähemuste vastu ja kuidas vähemusi püütakse ahistada ja neilt õigusi ära võtta ja nõnda edasi.
Olemuslikult on see üdini primitiivne kujutlus, et kui keegi on millegi POOLT, siis on ta ühemõtteliselt millegi VASTU. See on ju sügavuti nõme!
Kui ma eelistan sõita trammiga, kas ma siis olen busside VASTU?
Kui ma maskisaates andsin oma hääle Fööniksile, kas ma siis olin Polaarhundi VASTU?
Kui ma oma palga eest toidan ainult oma lapsi, kas ma siis olen lastekodulaste VASTU?
Kui ma annetan Vähiravifondile Kingitud Elu, kas ma siis olen TÜ kliinikumi Lastefondi VASTU?
Terve meie kõigi elu on täis tillukesi, suuremaid ja päris suuri valikuid, kus me kedagi/midagi eelistame, mis reeglina ei tähenda kriipsuvõrragi, et me oleksime kellegi/millegi muu vastu. Sageli on olukord säärena, et ei olegi mingit võimalust valida rohkemat kui ühte. Kasvõi parlamendi valimised.
Ma saan anda üheainsa hääle ühele ainsale kandidaadile. Ma ei ole ju seepärast kõigi ülejäänute vastu. Enamasti on nimekirjades kümneid toredaid inimesi, kes mulle igati meeldivad. Aga valima pean ühe.
Ka kogu üleskruvitud hüsteeria abielureferendumi kontekstis on ühe poole retoorikas joonistatud mustades värvides pildiks, kus teine pool on kellegi VASTU. See ju ei ole nõnda!
Mina pooldan referendumi toimumist ning pooldan senise abieluinstitutsiooni säilimist naise ja mehe liiduna. Samas ma EI OLE ei hinges ega tegudes samasooliste paaride (või muude koosluste) vastu.
Mul on ausalt hea meel, et nad ei pea ennast enam kappides peitma, et neid ühiskonnas ei tõrjuta ega ahistata, et teineteist armastavad inimesed saavad midagi pelgamata ja varjamata koos olla. Ma ei teeks vähimatki nende takistamiseks või häirimiseks.
Mind ei sega ka see, kui nad oma kooselu ametlikult registreerivad, ühisvara vormistavad, pärivad-pärandavad või mida iganes muud.
Kas selle kõrval on tõesti inetu tahta, et minu abielu säilib sellena, millena ma ta kunagi sõlmisin?
Olemata kuidagi mistahes vähemuste õnne ja õiguste vastu, olen ma ometi sajanditevanuse abielumudeli säilimise poolt. Kui keeruline on seda mõista?
Tuleks mõelda ka sellele, kes selles „sõjas“ midagi võita ja midagi kaotada saab. Sisuliselt on tegemist ääretult ebavõrdse olukorraga.
Ühel pool on need, kellele praegune abieluinstitutsioon on väga oluline väärtus. Teisel pool need, kelle jaoks praegune abieluinstitutsioon endast mingit väärtust ei kujuta.
Kui abielu naise-mehe liiduna säilib, siis – nimetage üksainus asi, mille teine pool kaotab? Ei ole sellist! Kui aga abielu naise-mehe liiduna likvideeritakse, siis tohutu hulk inimesi kaotab reaalselt nende jaoks emotsionaalselt üliolulise institutsiooni.
Meil on seega olukord, kus üks lahendus toob ühele poolele suure kaotuse ning teine lahendus ei too kellelegi midagi.
Kui kerge, mõnus ja turvaline on võidelda traditsioonilise abielu likvideerimise nimel! Õnnestub – vahva! Ei õnnestu – pole hullu, midagi ei muutu.
Abielu kaitsjate olukord on suurusjärkude võrra kriitilisem, kuna kaitse ebaõnnestumise korral ootab neid reaalne ja valus kaotus.
Ehk mõtleks sellele?“
Priit Tali, kolumnist