06.07.2016
172_1
Uinusin ja nägin vist und…
Olin justkui Hundisilmal. Lõke polnud veel süüdatud, ühtki žurnatibi ega paparatsot veel näha polnud. Varahommik, jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi. Üks kallis auto oskas siiski rada teha. Lotomängija Kranichi kõhetu kuju ees läigatasid prilliklaasid. Mees astus Hundisilma teele, kus Kapo tehtud rajad polnud veel rohtunud.
Kohe oli näha, et tulija on vana sõber. Leningradi sidekooli kursant, kelle eesnime meeldejätmisega oli kõigil millegipärast probleeme. Mees oli üles ehitanud unelmatepartei – Eesti uuema ajaloo kõige edukama poliittehnoloogilise moodustise. Elukestev eduordu oli kahe suupoolega õginud eludrooge, saanud miljardiprojektiks, isiksuse osaks, elu peateemaks – võimult lahkumisega kaasnenuks ju otsekohe kas vangla, hullumaja või mõlemad korraga.
Seltsimehed Kranich ja Hundisilma peremees Savisaar elavad tänini elu tähetundide paistel. Edgarit kannavad kaunid laulva revolutsiooni suurpäevad, Kranichit õndsad ajad, mil VEB fondist suurt pappi nihverdades asutati igikestev võimuerakond.
Nutt ja hala viivad vanad vimmamehed taas kokku. Kranichi võimuvertikaali põlistamise haudejaamast välja koorunud broilertibukesed on mehitanud kõik võimukoridorid koos riiginisa otsas tilpneva poliitaadliga, kuid neil pole sovjetiaegset „zakalkat“, pole karakterit, pole ideid! Pusserdavad ja peenhäälestavad punnpositsioonilt tühja, teadmata mida, keda ja kuhu. Savisaart õõnestavad tema enda tänamatud sigidikud, kellel on villand teises reas kükitamisest, hinges leegitsemas kustumatu isu saada parketikõlbulikuks ja mitte kohe, vaid otsekohe.
Kranich ja Savisaar pole lollid, nad teavad, et kõik saavutatu võib minna ainsa hetkega kuke suhu.
Vanad lahinguohvitserid tajuvad, et maailm on muutunud, võitlus mõtteviisi pärast kisub kraavi ja nemadki ühes sellega. Ähvardab oht riigiparteidele ja neile endilegi. Nemad aga ei muutu, sest võimuhullusest paranemist pole loota.
Hundisilma peremehe ratastool pole elektriline, mitte see, mida talle allesjäänud sõbrad kinkida tahtsid, vaid tavaline – selle tagumiku alla lutikaid peita ei saa. Lotomängija on targalt jätnud kõneaparaadi autosse. Nad saavad segamatult rääkida. Kuid nad ei tea, et metsas elab salvestuskahur, mis võtab jutuvõnked läbi akna üles kuni 800 meetri kauguselt. Seda tehnikat prooviti kord ka Hispaaanias kui Kofkin Savisaare tšakraid lahti lasi masseerida. Nii kõneleb kõiketeadev Toimik.
Uni jätkub…
Jutusoone võtab üles Kranich, tema on tulija: „Kuule, Edgar, teeme uuesti asja! Irliitide viha võib olla ju pikk, aga küllap me sinu vastased süüdistused liiva uputame. Sotside lillaroosa pink on täis ülejooksikuid ja lõdvaperselisi lödipükse, vanade revolutsionääride soerdid on kokku kogunenud stagneerunud pundiks. Ei ela ega koole see hellitatud rikkuripoja värk. Oleme nende reitingut juba küllalt õõnestanud juba. Aitab, värske start! Tead mis, Edgar, Sa pane õige pesakond ministreid valmis! Jäta eriti räigeid vaenutegijad nagu Kadri ja Mailis ripakile – las tüdrukud marginaliseeruvad mäe otsas omasoodu. Võta Ratas, Eesmaa, Toom, Lenk, Ivanova, Karilaid… „
Unes näen Savisaart vaikimas. Aga ta tõstab pea ja küsib: „Aga Kallas, aga Ansip… Mis plaan nendega?“
Kranich teab ja arvab:„ Kallas on tühi kott, nagu ikka pilvedes, ei vea tema kuhugi…Ta oleks oma luukeredega ohuks meile kõigile. Lollitame neid Rajevskajaga kõrvuti kuni pulsi kaotuseni… Augustikell kukub ja rahvas on kuses – esile astub Ansip, üleni valges. Euromees teatab, et haldusreformi ei ole vaja, segadust maal ei tule, kohalik demokraatia on väga tähtis ja see muu blablaa… saad aru? Rahvas on õnnest pöördes nagu pärast pronksiööd, kõik põllumehed valivad vihaga – ja ruulime edasi! Tee Kadriorgu avatud… Sina, Edgar, vana riigimees“
„Ma nagu lubasin Kallasele“, seletab Savisaar. „Aga seal on veel see tõusev mõisnik Helme ja Kekkose näoga Jõks? „
„Mees annab, mees võtab sõna- see ju poliitika, Edgar. Lotovõidud on minu eriala,“ muigab Kranich targalt, “lühim saepurutee asub kahe kõrva vahel!“
Rohkem ma und ei näinud. Uni katkes kõige põnevamal kohal nagu alati. Üks lind täitis raagude ja sulgedega selle puu võra, millel rippus kuuldekahur.
Üks mees nägi unes taevalikku poliittehnoloogiat ja hakkas seda armastama, sellest päevast peale…
Kalle Mälberg