Populismitont kõnnib mööda Euroopat ehk selle mõistega rünnatakse juba kõike ja kõiki

Arvamus,
©AP/Scanpix
Liberaalid otsingutel – kus see populism ennast peidab?

Uute Uudiste kaasautor Mart Ummelas kirjutab sellest, kuidas sõna “populism” on muudetud mõisteks, millega rünnata oma oponente, mida nad ka ei teeks.

„Alustan oma analüüsi „Kommunistliku partei manifesti“ tsiteerides: „Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont. Pühaks ajujahiks selle tondi vastu on ühinenud kõik vana Euroopa jõud, paavst ja tsaar, Metternich ja Guizot, prantsuse radikaalid ja saksa politseinikud. Kus on see opositsioonipartei, keda tema võimul olevad vastased ei oleks tembeldanud kommunistlikuks, kus on see opositsioonipartei, kes ei oleks omakorda teinud nii opositsiooni edumeelsemaile esindajaile kui ka oma reaktsioonilistele vastastele häbistavat etteheidet kommunismis?“

Kas ei tule tuttav ette? Just samuti on kõik Euroopa jõud, uued tsaarid, prantsuse radikaalid ja saksa politseinikud ja paljud teised ennast liberaalse internatsionaali varjust mürki sülitavad tegelased ette võtnud populistide, eriti rahvuskonservatiivide tembeldamise. Pole ka ime, sest eestikeelses Wikipedias ei tehta vahet rahvuslikel jõududel ja populistlikel ehk rahvalikel jõududel.

„Populism muutus Euroopas märkimisväärseks nähtuseks 1990. aastate lõpus, mil poliitikas ja ühiskonnas aset leidnud muutuste (nagu Euroopa integratsioon ja sisseränne) mõjul kerkisid esile populistlikud paremäärmuslikud parteid, mis kombineerisid populismi autoritaarsuse (range korra taotlemise) ja nativismiga (ideega, et riigis peaks elama vaid põliselanikud ja ülejäänud inimesed ohustavad ühtset rahvusriiki). Esimene selline partei oli Prantsusmaa Rahvusrinne. Ida- ja Kesk-Euroopa kommunistlike riigikordade kokkuvarisemise ajal ja järel sealses poliitikas levinud populismis anti “eliidi” roll kommunistlikule parteile ning “rahva” esindajaks pretendeerisid esimesteks vabadeks valimisteks loodud suured katusparteid (umbrella parties).“

Ja edasi juba konkreetsemalt: „Populism mõjutab liberaalset demokraatlikku riigikorda nii positiivselt kui ka negatiivselt. Positiivse poole pealt võib see anda kaasarääkimise võimaluse ühiskonnarühmadele, kes tunnevad, et poliitiline eliit ei esinda neid. Populism võib mobiliseerida tõrjutud ühiskonnarühmi, aidata neil poliitilisse süsteemi integreeruda ja suurendada nende poolt eelistatud poliitikaotsuste realiseerumise võimlust. Samuti võib see suurendada võimudepoolset demokraatlikku vastutust.“

Ning: „Negatiivse poole pealt võib enamuse võimu ja rahva suveräänsuse idee ilma piiranguteta rakendamine tähendada inimeste põhiõigusi kaitsvate mittevalitavate institutsioonide õõnestamist ning vähemuste õiguste eiramist. (Ida-)Euroopas ohustabki liberaalset demokraatiat ennekõike paremäärmuslike populistide soov luua etnokraatlikke režiime, kus riik kuuluks ühele etnilisele rühmale. Populistide kriitikarünnakute kõige sagedasemad sihtmärgid on kohtuvõim ja meedia. Võimule saanud populistid on tihti muutnud riiklikud meediakanalid oma hääletoruks ning kiusanud taga sõltumatuid meediakanaleid. Riiklikke institutsioone on mehitatud oma toetajatega ja muudetud neid oma parteid soosivamaks.“

Ja veel: „Parempopulismiks nimetatakse mitmesuguseid Euroopa parempoolseid poliitilisi voole, mille esindajad tunnistavad demokraatiat ning kellele on tüüpiline immigrantide, Euroopa Liidu ja etableerunud parteide populistlikvastustamine. Tüüpilised jooned on ka meritokraatliku ühiskonnakorra nõudmine, kristliku õhtumaa ja rahvuskultuuri rõhutamine, millega sageli kaasnevad law and order-poliitika nõudmine rahvusele kahjulikuks või ohtlikuks peetavate inimeste ning liiga liberaalseks ja paindumatuks peetavate olemasolevate riigistruktuuride ja otsustamisprotseduuride vastu.“

Miks nii palju tsitaate Wikipediast, mille koostajast ei tea me midagi? Meie ajusid võidakse selliste „sõltumatute“ kanalite kaudu pesta, ilma et me tegelikult teaks, kes on selle jama taustal. Ent on ka allikaid, millel on nimi. Eriti agaralt on populismiga tegelnud presidendi üks poolvendadest Raimond Kaljulaid. Mida see ajugeenius siis on välja mõelnud? Jaanuarikuises blogis arvas ta nii: „Populistid näevad oma oponente vaenlastena, kellega mingid kokkulepped ja kompromissid ei ole mõeldavad. Seega populistide meelest ei ole poliitikute ülesanne otsida ühiskonnas konsensust ja ühisosa erinevate ühiskonnagruppide arvamuste ja huvide vahel, vaid poliitika peab väljendama “rahva” tahet. Sealjuures ei ole üldse oluline, et “rahva” hulgas on erinevaid inimesi, kellel on erinevad vaated.“

Lisamata palju omapoolseid kommentaare märkame, et populismitondi puhul unustatakse tegelikult demokraatia ehk rahvavõim. Ent veelgi olulisem viga seisneb selles, et populism kui rahva tahte väljendamine aetakse segi rahvuse kui etnose tahte ja eesmärkidega. Kahtlemata ei tegele EKRE mingi ebamäärase „rahva“ ehk siis massi arvamuste või soovide väljendamisega, vaid rahvuse säilitamise ja tuleviku kindlustamisega.

Sotsiaalliberaalid, keda meie peavoolu meedia pidevalt tsiteerib ja kummardab, on otsustavalt segi ajanud mõisted „rahvas“ ja „rahvus“. Rahva hulka kuulub tänases Eestis sadu tuhandeid inimesi, kes ei suuda ennast enam määratleda rahvusena. Kui avatakse piirid kontrollimatule sisserändele, ei ole Eestis enam peagi kriitilist massi inimesi, kes suudaksid ennast üldse määratleda rahvusena. Seepärast avalikkuse lollitamine mõistega „populism“ teenib tegelikult eesmärki eestlaste kui rahvuse hävitamine. Paraku on täna üksnes rahvuskonservatiivid tegelikult eestluse kaitsel ja selleks vajavad nad kõigi ausate eestlaste väsimatut tuge.”

Kommentaarid

2 commentsOn Populismitont kõnnib mööda Euroopat ehk selle mõistega rünnatakse juba kõike ja kõiki

  • Avatar

    Populism on ikkagi ladinakeelses sõnast rahvas. Wox populi wox dei- Rahva sõna on jumala sõna.
    Loosunglikkust aga nimetatakse voluntarismiks. Millel ei ole midagi pistmist populismiga.

  • Avatar

    Kes keda populistiks sõimab?
    Saksamaal süüdistatakse populismis AfD-d (Alternative für Deutschland), sageli ka CSU-d (Christlich-Soziale Union) või isegi koguni CDU-d (Christlich Demokratische Union). Populistideks tituleeritakse Prantsuse Rahvusrinnet, Šveitsi Rahvaparteid, Itaalia Lega Nordi, uut parteid Poolas, Hollandis Geert Wilderit, USA-s aga Donald Trumpi. Ja Saksamaal on igivanadest aegadest saadik peetud „Bildi“ populistlikuks ajaleheks. Lühidalt: maailm on täis populiste, kuid väga vähe leidub neid, kes viitsiksid selle mõiste lahti seletada. Kes võtab kätte entsüklopeedia, avastab, et populism pole sugugi sõimusõna.
    EE on populismi mõiste sõnastanud nii: Populism on poliitiline tegevus, mille põhieesmärk on oma erakonnale poolehoiu saavutamine ja võimule pürgimine. Sellest eesmärgist juhindutakse kõigis tegudes, paljudel juhtudel vahendeid valimata. Kasutatakse laialdaselt demagoogiat ja antakse katteta lubadusi. Propaganda suunatakse eeskätt poliitikat vähe tundvaile keskmistele inimestele; rõhku pannakse romantilisele ja pärimuslikule rahvalähedusele ja enamikku inimesi puudutavate probleemide käsitlemisele, arvustatakse või laimatakse võistlevaid liikumisi. Populistlikke võtteid kasutati juba antiikajal. Nüüdisajal tuginevad populismile eeskätt diktatuuririikide juhid ja neis valitsevad parteid, demokraatlikes maades rakendavad populistlikke võtteid peamiselt protestiparteid ja väikesed keskparteid. Seega on populism oportunistlik, rahvalähedane, sageli demagoogiline poliitika, mille eesmärgiks on masside soosingut võita.
    „Rahvalähedus“ – mis selles halba on?
    Kõlab pisut kurioosselt: võidelda masside soosingu eest, kuid kas see pole kõigi poliitikute ja parteide legitiimne ponnistus? Ja „rahvalähedus“ – kas see ei käi demokraatiaga kokku? Nüüd tekib küsimus, kuidas defineerida mõisteid „oportunistlik“ ja „demagoogiline“. Targad raamatud seletavad ära ka need mõisted: Oportunism on olupoliitika, egoismisarnane hoiak, mis seisneb hetkekasu taotlevas põhimõttelagedas oludega mugandumises.
    Totalitaarideoloogiates on oportunismiks nimetatud peajoonest kõrvalekaldumist; oportunismis süüdistamist on kasutatud peamiselt teisiti mõtlevate vastaste kõrvaldamise ettekäändena. Ja kellel on õigus kedagi populistiks tembeldada ja kui halb on siis „rahvalähedus“ tegelikult? Kas populismi peetakse demagoogia koostisosaks? Ja kuidas defineerida demagoogiat?
    TEA defineerib seda nii: Demagoogia on petlike lubaduste andmine või tõe moonutamise kaudu kuulaja eksitamine. Demagoogiat rakendatakse näiteks vaidlustes ja valimiseelses propagandas (kõned, loosungid ja reklaamid), seejuures kasutatakse ära kuulaja lünklikke teadmisi või muid selliseid asjaolusid, mis võimaldavad väite tõendamise asemel viidata autoriteetseks peetavale arvamusele.
    Ja kes on see tark, kes tõmbab selged piirid demagoogia ja „riigimeheliku“ propaganda vahele? Kuidas siis üldse demokraatlikust valmisvõitlusest aru saada? Püüab ju tegelikult iga partei valijaid enda poole võita ainult selleks, et võimule pääseda. Ja kui ollakse võimul, ei siis enam valijate arvamusest hoolita. Kui populism on entsüklopeedia järgi poliitiline tegevus, mille põhieesmärk on oma erakonnale poolehoiu saavutamine ja võimule pürgimine, siis antagu andeks, milline nn suur partei seda ei teeks? Kui aga võimul olev partei (või parteide koalitsioon) heidab opositsioonile ette populismi, siis üks on selge: üritatakse selgeks teha, et ainult võimul oleval parteil on õigus ainult sellepärast, et ta on võimul! Miks peaks valitsevat parteid huvitama opositsiooni, veel vähem rahva arvamus? Või kes hakkaks trammile järele jooksma kui ta juba trammis istub! Mõistega „populism“ vehkijad võiksid parem oma seiskohti ja tegevust põhjendada ning argumenteerida.

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused