Populismitont kõnnib mööda Euroopat ehk selle mõistega rünnatakse juba kõike ja kõiki

Rubriik Arvamus On
©AP/Scanpix
Liberaalid otsingutel – kus see populism ennast peidab?

Uute Uudiste kaasautor Mart Ummelas kirjutab sellest, kuidas sõna “populism” on muudetud mõisteks, millega rünnata oma oponente, mida nad ka ei teeks.

„Alustan oma analüüsi „Kommunistliku partei manifesti“ tsiteerides: „Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont. Pühaks ajujahiks selle tondi vastu on ühinenud kõik vana Euroopa jõud, paavst ja tsaar, Metternich ja Guizot, prantsuse radikaalid ja saksa politseinikud. Kus on see opositsioonipartei, keda tema võimul olevad vastased ei oleks tembeldanud kommunistlikuks, kus on see opositsioonipartei, kes ei oleks omakorda teinud nii opositsiooni edumeelsemaile esindajaile kui ka oma reaktsioonilistele vastastele häbistavat etteheidet kommunismis?“

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kas ei tule tuttav ette? Just samuti on kõik Euroopa jõud, uued tsaarid, prantsuse radikaalid ja saksa politseinikud ja paljud teised ennast liberaalse internatsionaali varjust mürki sülitavad tegelased ette võtnud populistide, eriti rahvuskonservatiivide tembeldamise. Pole ka ime, sest eestikeelses Wikipedias ei tehta vahet rahvuslikel jõududel ja populistlikel ehk rahvalikel jõududel.

„Populism muutus Euroopas märkimisväärseks nähtuseks 1990. aastate lõpus, mil poliitikas ja ühiskonnas aset leidnud muutuste (nagu Euroopa integratsioon ja sisseränne) mõjul kerkisid esile populistlikud paremäärmuslikud parteid, mis kombineerisid populismi autoritaarsuse (range korra taotlemise) ja nativismiga (ideega, et riigis peaks elama vaid põliselanikud ja ülejäänud inimesed ohustavad ühtset rahvusriiki). Esimene selline partei oli Prantsusmaa Rahvusrinne. Ida- ja Kesk-Euroopa kommunistlike riigikordade kokkuvarisemise ajal ja järel sealses poliitikas levinud populismis anti “eliidi” roll kommunistlikule parteile ning “rahva” esindajaks pretendeerisid esimesteks vabadeks valimisteks loodud suured katusparteid (umbrella parties).“

Ja edasi juba konkreetsemalt: „Populism mõjutab liberaalset demokraatlikku riigikorda nii positiivselt kui ka negatiivselt. Positiivse poole pealt võib see anda kaasarääkimise võimaluse ühiskonnarühmadele, kes tunnevad, et poliitiline eliit ei esinda neid. Populism võib mobiliseerida tõrjutud ühiskonnarühmi, aidata neil poliitilisse süsteemi integreeruda ja suurendada nende poolt eelistatud poliitikaotsuste realiseerumise võimlust. Samuti võib see suurendada võimudepoolset demokraatlikku vastutust.“

Ning: „Negatiivse poole pealt võib enamuse võimu ja rahva suveräänsuse idee ilma piiranguteta rakendamine tähendada inimeste põhiõigusi kaitsvate mittevalitavate institutsioonide õõnestamist ning vähemuste õiguste eiramist. (Ida-)Euroopas ohustabki liberaalset demokraatiat ennekõike paremäärmuslike populistide soov luua etnokraatlikke režiime, kus riik kuuluks ühele etnilisele rühmale. Populistide kriitikarünnakute kõige sagedasemad sihtmärgid on kohtuvõim ja meedia. Võimule saanud populistid on tihti muutnud riiklikud meediakanalid oma hääletoruks ning kiusanud taga sõltumatuid meediakanaleid. Riiklikke institutsioone on mehitatud oma toetajatega ja muudetud neid oma parteid soosivamaks.“

Ja veel: „Parempopulismiks nimetatakse mitmesuguseid Euroopa parempoolseid poliitilisi voole, mille esindajad tunnistavad demokraatiat ning kellele on tüüpiline immigrantide, Euroopa Liidu ja etableerunud parteide populistlikvastustamine. Tüüpilised jooned on ka meritokraatliku ühiskonnakorra nõudmine, kristliku õhtumaa ja rahvuskultuuri rõhutamine, millega sageli kaasnevad law and order-poliitika nõudmine rahvusele kahjulikuks või ohtlikuks peetavate inimeste ning liiga liberaalseks ja paindumatuks peetavate olemasolevate riigistruktuuride ja otsustamisprotseduuride vastu.“

Miks nii palju tsitaate Wikipediast, mille koostajast ei tea me midagi? Meie ajusid võidakse selliste „sõltumatute“ kanalite kaudu pesta, ilma et me tegelikult teaks, kes on selle jama taustal. Ent on ka allikaid, millel on nimi. Eriti agaralt on populismiga tegelnud presidendi üks poolvendadest Raimond Kaljulaid. Mida see ajugeenius siis on välja mõelnud? Jaanuarikuises blogis arvas ta nii: „Populistid näevad oma oponente vaenlastena, kellega mingid kokkulepped ja kompromissid ei ole mõeldavad. Seega populistide meelest ei ole poliitikute ülesanne otsida ühiskonnas konsensust ja ühisosa erinevate ühiskonnagruppide arvamuste ja huvide vahel, vaid poliitika peab väljendama “rahva” tahet. Sealjuures ei ole üldse oluline, et “rahva” hulgas on erinevaid inimesi, kellel on erinevad vaated.“

Lisamata palju omapoolseid kommentaare märkame, et populismitondi puhul unustatakse tegelikult demokraatia ehk rahvavõim. Ent veelgi olulisem viga seisneb selles, et populism kui rahva tahte väljendamine aetakse segi rahvuse kui etnose tahte ja eesmärkidega. Kahtlemata ei tegele EKRE mingi ebamäärase „rahva“ ehk siis massi arvamuste või soovide väljendamisega, vaid rahvuse säilitamise ja tuleviku kindlustamisega.

Sotsiaalliberaalid, keda meie peavoolu meedia pidevalt tsiteerib ja kummardab, on otsustavalt segi ajanud mõisted „rahvas“ ja „rahvus“. Rahva hulka kuulub tänases Eestis sadu tuhandeid inimesi, kes ei suuda ennast enam määratleda rahvusena. Kui avatakse piirid kontrollimatule sisserändele, ei ole Eestis enam peagi kriitilist massi inimesi, kes suudaksid ennast üldse määratleda rahvusena. Seepärast avalikkuse lollitamine mõistega „populism“ teenib tegelikult eesmärki eestlaste kui rahvuse hävitamine. Paraku on täna üksnes rahvuskonservatiivid tegelikult eestluse kaitsel ja selleks vajavad nad kõigi ausate eestlaste väsimatut tuge.”

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused