22.05.2022
Lõppeva nädala üks sümpaatne sündmus on kahtlemata president Alar Karise osalemine sõjalises õppuses Siil. Loomulikult külalisena.
Alar Karisel oli seljas pusa kolme vapileopardi ja Õhtulehe hinnangul „nutika sõnademänguga „KARISmaatiline VPK“.
„Iga president toob oma kantseleisse endaga kaasa uued tuuled ja kalambuurid. Ühte neist näetegi pildil. See on kantselei töötajate algatus, milleks ei ole sentigi maksumaksja raha kulutatud,“ kommenteeris presidendi pressiesindaja Epp-Mare Kukemelk.
Nagu teada, sai presidendi kantselei aastas üle 5 miljoni riigieelarvest, Kersti Kaljulaidi ajal taotleti veel üks miljon juurde, kusjuures Alar Karise tuleku hetkeks oli kõik viimse sendini reisidele ära kulutatud. See tekitas isegi peavoolumeedias paksu verd, aga mis edasi sai, jäi ähmaseks. Tõenäoliselt mingi lohutuspapi jagamine kõigile asjaosalistele.
On imetlusväärne, et presidendi kantselei töötajate kollektiivne ajupingutus pusa näol ei nõudnudki rahvalt täiendavat rahastust. Tore, et presidendi vaesuses virelevad nõunikud nõustusid seda tegema tasuta: trükkima ühe pusa peale oma vaimusünnituse. Loodetavasti makstakse palgapäeval nendele nende tuhanded viimse sendini välja. Ja ega preemiadki pole mägede taga.
Härra presidendile tuletaks siiski meelde, et EV valitsus otsustas enne teist lugemist Riigikogus siduda usaldusküsimusega politsei- ja piirivalveameti laevade üleandmist käsitleva seaduse eelnõu ning toodete ja teenuste ligipääsetavusega seotud seaduse eelnõu. Eelnõusid arutatakse täiskogu istungil 30. mail.
Kõige sidumine usaldushääletusega pole enam mitte parlamentaarne demokraatia, vaid teerulliga üle sõitmine asfaldist, mis on meil samuti otsakorral. Nagu ka demokraatia. Nii et Alar Karisel oleks viimane aeg endale meelde tuletada, et ta ise on just Riigikogu poolt valitud presidendi kohale. Et Riigikogu on rahva poolt valitud kõrgeim seadusandlik organ, kellele valitsus ehk täitevvõim istus pähe kogu oma suure, kogunisti kallasaalse pehme kohaga. Ja tormata Stenbocki majja, seljas pusa kirjaga „Kõrgeim võim on rahvas“.
See on muidugi nali, sest soliidne riigimees ei peaks järgima oma emotsionaalselt ülesköetud aktivistist eelkäija eeskuju, kes tuli Riigikogu istungile samuti täissoditud pusaga ja rikkus noore poliitiku elu, millele järgnes mitu aastat kohtuskäimist ja mitme kohtuastme õigeksmõistev otsus. Keegi ei korva Marti Kuusikule ei rikutud mainet, poliitilist karjääri ega tervist. Keegi pole tema ees vabandanudki – ei KK ega õukonnameedia. Nii et ärge härra president võtke palun üle nii halba maitset.
Ja riigipea perekonnanimega mängimine ei ole samuti eriti hea idee. Näiteks Juhan Smuul oli ju siis KARIStussalklane. Ärge palun minge seda teed, rahvas ju hakkab antud suunda arendama – et presidendiinstitutsioon on eesti rahva KARIStus jne. Venelased juba ammu norivad Teid oma foorumites Kaarieseks (Кариес). No milleks seda omalt poolt legaliseerida.
Ja öelge palun oma kantselei töötajatele, et ei ole vaja rõhutada, et nad seal midagi(gi) tasuta tegid.
Ivan Makarov