Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Presidendi institusioon: reaalsus või pseudo?

-
30.05.2020
Kersti Kaljulaid
© Reuters/Scanpix

Poliitikavaatleja Harri Kingo leiab, et president kuritarvitab oma võimu, kuulutades teatud seadused põhiseadusele mittevastavad olevat.

“President on meil muutunud meie riigivõimu seadusandliku haru tsensoriks. On ju presidendil õigus seadusi, mis lahknevad Brüsseli liinist, jätta välja kuulutamata. President on tsensor mitte inimeste mingite sõnaliste väljendumiste tasandil, vaid Riigikogu seadusandliku võimu tasandil. Alati on presidendil võimalik selline tsensor olla, kuna Põhiseadust saab tõlgendada alati selliselt, et mistahes uus seadus osutub Põhiseadusega vastuolus olevaks.

Põhiseadusest on alati leitav mõni rida, millega mistahes seaduse saab Põhiseadusega mittekooskõlas olevaks. Näiteks saab alati “avastada,” et mingi uus seadus rikub inimeste võrdse kohtlemise põhimõtet ja sellest piisab, et president paneb seadusele veto.

Põhiseadus pole mingi ideaalne, lõplik ja viimane seadus – see on seadusandluse üldraamistik ja on vaid inimloome. Seda pole meie taasiseseisvumise ajast julgetud isegi mitte ajastu reaalsustele vastavaks kohendada, kuigi juba enne selle vastuvõtmist leiti sealt mälu järgi ligi 40 sätet, mida parandada. Neid parandusi aga Põhiseaduse vastuvõtmisel ei arvestatud.

Sellisena pole meie Põhiseadus kaugeltki täiuslik. Ja sinna saab tänu selle üldsõnalisusele juurde lisada tõlgendusi, mõtteid ja tähendusi, mida see tegelikult ei sisalda. Lõppude lõpuks on ka lihtsaim tee – saab ju Põhiseadusest lihtsalt üle sõita ja seda mitte arvestada.

Eks vaadelgem reaalsust selle fundamentaalsel tasandil – kellele kuulub võim riigis. Põhiseaduse kohaselt kuulub kogu võimutäius rahvale, kõrgeim võim EV-s on rahvas. Aga küsigem: kas see on see meie riigis nii? Ma ei usu, et siin oleks keegi, kes veendunult saab “Jah!” vastata. Eks meid juhitakse ikka nagu pimedaid lambaid ja meie käest ei küsita, mida ja kuidas teha.

Rahvahääletus oluliste, kogu riiki ja rahvast otseselt puudutavate küsimuste korral on meil praktiliselt meie kõrgeimale võimule – rahvale – tundmatu ja olematu võimalus. Näide sellest teerulliga rahva tahtest üle sõitmisest? Palun: kooseluseaduse hääletusel Riigikogus ei küsinud keegi, mida rahvas sellest arvab. Rahva arvamusest sõideti lihtviisil üle.

Alustasin kahtlemisest, kas meie president on objektiivne, kallutamata, erapooletu. Kuid Riigikohtu objektiivsus on samuti kahtluse all, sest Riigikohtu paneb paika ju Riigikogu, kes meil pole mitte rahva esindusorgan, vaid on erakondade tagatubade esindusorgan. Nii täidab õigusemõistmise viimane instants – Riigikohus – oma lõplike otsustega Brüsseli meelsete parteide tagatubade tahet, kui Riigikogus vastu võetud seadus ohustab EL ja Brüsseli väärtuseid ja kavasid.

Praegune koalitsioon pole siiski enam nii pime ja hambutu käsutäitja, kui see oli 17 aasta jooksul. Vaatamata nn. ametnike partei vastuseisule püütakse vastu võtta seadusi, mis meie lambaks olemise lõpetaks. Ja mis teeks rahvast reaalse võimu omaja. Kuid on kolm tõket: esimene neist on opositsioon ja ametnike partei, kes järgib kuulekalt Brüsseli liini. Teine tõke on president, kes võib Brüsseli poliitika suhtes vastupidised seadused jätta välja kuulutamata ja saata need Riigikohtusse. Ja kolmas tõke on Riigikohus.

Eks oodakem ja vaadakem, mida ütleb Riigikohus 2. pensionisamba avamise seaduse kohta, mille Riigikogu vastu võttis, aga mille president jättis välja kuulutamata. Uuringute kohaselt on selle 2. samba avamine rahva tahe ja demokraatlikus riigis peaks see tahe olema ülim. Reaalselt on ülim presidendi veto sellele seadusele ja Riigikohtu otsus.

Vaatame, milline see Riigikohtu otsus tuleb. See ütleb väga palju meie rahva reaalse võimu ja suveräänsuse kohta. Ja selle kohta, kas rahvas kui kõrgeim võim on selle võimu reaalne omaja või on see kõik kokku üks suur pseudo.”

Harri Kingo arvamuse juurde sobib üks kommentaar Uute Uudiste kommentaariumist:

“Jätke see jutt ometi ükskord järele, et presidendist ei sõltu Eestis midagi. Sõltub, ja vägagi! Kõik need sajad ämblikuvõrguniidikesed, mida ta varjatult tagaplaanil sikutab, kõik see avalikkuse eest peidetud lobbytöö, mida ta EU ja globalistide kuluaarides tasapisi Eesti vaba rahvusliku Eesti kahjustamiseks teeb… Te keegi ei kujuta ettegi, mida see isik võib kõik korda saata ja SAADABKI oma vanu EU sidemeid kasutades. Ärge alahinnake seda ohtu! See on rahva uinutamiseks välja käidud ja meediasse paisatud. Tegelikult käib kibe töö ja õõnestustegevus.”